Nii kuum!

(Eesti Loodus, august 2015)

Sirvisin ajakirja trükkimineku ajal „kuumemaid” päevauudiseid. Pagulastepaanika ja seakatku kõrval jäi silma pealkiri: „ÜRO seab sihiks ületada vaesus ja nälg 15 aastaga“. Vaata kui tore, mul oligi just mure, et kuidas nende asjadega siis saab.

Uudisest loeme: „ÜRO 193 liikmesriiki jõudsid kokkuleppele järgmise 15 aasta arengukavas, mis kutsub tegema lõppu vaesusele ja näljale, saavutama sugudevahelist võrdsust, parandama elatustaset ja astuma kiireid samme võitluseks kliimamuutustega. Pühapäeval kokku lepitud eelnõu visandab 17 mittesiduvat sihtmärki 169 konkreetse eesmärgiga alates vaesuse ületamisest ning lõpetades kvaliteetse hariduse ja taskukohase energia tagamise ning keskkonnakaitsega“.

Ühe hoobiga tervelt 169 eesmärki (olgugi mittesiduvat)?! Midagi pole öelda, hästi töötavad meie helgemad pead! Peasekretär Ban Ki-moon kommenteeris kaunilt, et kava eesmärk on „tagada rahu ja õitseng ning sõlmida partnerlus inimeste ja planeedi vahel“.

1960. aastatel otsisid Vero Copner Wynne-Edwards ja hulk teisi biolooge, kasvõi siinsamas ajakirjas (lk 19) viidatud Dennis Chitty lausa religioosse agarusega kohastumusi, mille abil elusolendid „suudavad piirata iseendi arvukust ilma oma ressursse laostamata või olenemata vaenlastest ja halvast ilmast, mis neil seda takistaks” (Dennis Chitty tsitaat).

Murelikuks agaruseks oli põhjust rohkem kui küll. Hirved ja uruhiired olid neis uuringutes selgelt vaid mudelsüsteemid – tegelikult aeti taga võluvitsa, mis annaks lootust meile endile, inimestele. Otsekui aadrilaskmine oli meil selja taga kaks koledat ilmasõda, mille tuhast startis enneolematu hooga järjekordne tööstusrevolutsiooni laine, taustapiiksatusteks Rachel Carsoni „Hääletu kevad“, Rooma Klubi jms hüüdjad hääled progressikõrbes. Sarnasus lemmingupopulatsiooniga oli liiga ilmselge.

Paraku kukkus see ponnistus läbi! Tänapäeva bioloogiatudengitele selgitatakse kannatlikult, et mingeid seesuguseid toredaid kohastumusi polegi tõenäoliselt olemas. Nagu taktitundetu sõnumitooja Robert Malthus juba 19. sajandi alguses oli oletanud: et mitte planeeti iseendiga ära ummistada, peame lootma ikka vaid nendesamade vaenlaste, halva ilma või laostatud ressursside peale. Ning võimalikult madalale ja pehmele kukkumisele.

Lipsuga onude jõuetu küündimatus – või küünilisus, vahet pole – ei anna inimkonnale kuigivõrd erandilootust muu eluslooduse seas. Tubli Ban Ki-moon võib olla ülikoolis bioloogiat õppinud või mitte, nagunii ei jää tal muud üle kui rääkida lihtsalt seda, mida tema maksumaksja kuulda tahab (või valida endale uus amet). Ja maksumaksja tahab häid uudiseid.

Kunagi juhtusin kuulama Toomas Trapido loengut naftatipust. Üks kuulaja küsis, kas Toomal endal on hea meel, et nafta otsa saab. Tookord tundus see sisutu norimisena: kahtlemata on ka kõige rohelisema ilmavaatega inimesele ometi tragöödia, et meie eluneste kraan pisitasa kinni keeratakse!

Nüüd ei häbene ma küll tunnistada, et mul on naftatipu üle hea meel. Millise stsenaariumi oleme oma agara energiapööritamisega endale ette kirjutanud vähemalt selle sajandi lõpuni, selle kohta lugege käesoleva numbri avaloost (muidugi unustamata, et peale Pärnu Mai rajooni ridaelamute asub maakeral ka hulk meist lõunapoolsemaid kliimavöötmed). Mis saaks siis, kui energiat oleks käes piiramatult, sellest on jube mõeldagi.