Seekordse numbri kahtlemata üks põnevamaid lugemisi on intervjuu meie keskkonnaministri Marko Pomerantsiga. Mehega, kelle kätes on praegu Eesti keskkonna tulevik, niipalju kui see ühe maise lihast ja luust olevuse käes üldse olla saab. Kuigi ta ise tagasihoidlikult märgib, et „lahendused on enamasti mujal kui ministri kabinetis.“
Veel sõnab minister nõnda: „Selle aasta olen kuulutanud inimese ja looduskaitse lähenemise aastaks. Läheneme vaevaliselt, aga siiski. Looduskaitse argumendid peavad olema õiged ja veenvad.“
Ega mingit muud võimalust vist tõesti ei ole. Vanasõna ütleb, et valel on lühikesed jalal. Niipea, kui hakkad midagi vusserdama, on kohe „häbi häbi, püksis käbi“, seda teame juba lasteaiast. Ühesõnaga, iga kell tahaks sellele õilsale sihile kahe käega alla kirjutada.
Otsekui ministriga kaasa mõeldes märkis mu professor kunagi umbes nõnda: „Meil, bioloogidel ei maksa väita, et kui karu metsast kaob, siis kukub ökosüsteem kokku – ei kuku! Peaksime valehäbita tunnistama esteetilist argumenti: inimesele lihtsalt meeldib elada mitmekesises ja puhtas looduses.“
Aga mida teha siis, kui ei meeldi? Kui ühel pool lauda istub niiskete silmadega lendorav, teisel pool aga metsaomanik oma pere, laenude ja liisingutega? Esiteks, lendorav ei oska rääkida. Teiseks, tal pole meie õigussüsteemist halli aimugi. Kolmandaks – tal pole kohustusi panga ees. Neljandaks – tulge mõistusele, ta pole isegi meie liigist!
Lendoravat on seni säästnud („päästnud“ oleks paraku vale sõna) needsamad suured niisked silmad ja pehme hõbedane karvkate. Ehkki, vaadakem faktile näkku, ka tema puhul leidub murettekitavalt suur X protsenti (X<50?) valijaskonda, kellel neist kahest asjaolust ei saa olla rohkem ükskõik kui juba on. Ja kes, kui neilt ausalt otsesõnu küsida, ei oleks nõus oma maksumaksjataskust tema jõudeelu metsaomanikule kinni maksma. Tulge mõistusele, on tuhat tähtsamat mure! Laenud ja liisingud (viisil Kosmikud: „Pulmad ja matused“)! „Selline see maailm on“, kui laenata hr Pomerantsi sõnu.
Aga mida veel rääkida ülejäänud sadadest liikidest Eesti punases nimestikus, kellest paljudel pole silmigi, rääkimata karvkattest, ja kasu rahvamajandusele kardetavasti mitte kuigivõrd suurem.
Vägisi sirutub käsi selle karu ja ökosüsteemi argumendi poole, just nagu poisikesel kapi otsa, keelatud kommikoti manu.
Juhin tähelepanu, et matemaatilise loogika järgi pole kaks suurust (õigsus ja veenvus) ühekorraga maksimeeritavad. Pigem tunduvad looduskaitse argumentide „õigsus ja veenvus“ tänapäeva mullina paisuvas ahnuseühiskonnas nagu lõvi ja lambatall seal voldikukaanel, mida usukuulutajad tänaval jagavad. Keskkonnaministri töö on sellises olukorras nagu tants vanakuradi vanaemaga – sa ei tohi teha ühtki vale puusanõksu, ja lõpuks süüakse sind ikkagi ära!
„Kevade“ filmis ütleb Lible Arnole surematud laused: „Ja ühte ma sulle ütlen – ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse. Aga valeta! Vaata, valeta! Mjah. Siis oled sa õige mees!“ Küll tahaks loota, et Lible lähtus oma doktriinist ja valetas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar