Täiskasvanud inimene

(Eesti Looduse toimetajaveerg, detsember 2010)

Kes teab kui palju sõdu on sündinud sellest, et mõnel vanamehel hakkas õhtul kamina ees kahekesi oma sigariga lihtsalt igav. Proua ja kodakondsed magasid juba ammu, lapsed olid suureks kasvanud, kõrge ühiskondlik positsioon saavutatud – kas see ongi kõik? Kuidagi niru. Jõudu kontides ju veel on.

Kuid seinal on maakaart ... Miks peab riigipiir (või, miks ka mitte, gaasitoru) tingimata olema nihukene kirbukirjana kõverik, miks ei võiks ta olla sirge? Kaarti silmitsedes on tore mõtetel lennata lasta, maailm on korraga justkui peo peal – ent kui palju erinevaid maid ja rahvaid tungleb sellel pealtnäha süütul paberilapikesel. Ei noh, elu võib pakkuda veel mõndagi põnevat!

Ja kui üks kõvast puust vana juurikas on hakkamist täis, võtavad kergesti sädet ka teised oma soomätaste otsas igavlevad kännud. Ja kui juba nemad hõõgvele saadud, siis mis viga süüdata õletulena praginal lõõmama noored mehed, kes teatavasti on rumalad nagu lapsed, aga seda innukamad.

„Ainuvõimalik kaitse on rünnak, mis tähendab, et ellujäämiseks tuleb tappa naisi ja lapsi rohkem ja kiiremini kui seda teeb vaenlane,” ütles 1932. aastal Stanley Baldwin, mees, keda britid pärast peatselt alanud üleilmset veresauna rängalt süüdistasid liigses rahumeelsuses.

Seitse aastakümmet hiljem kurdab oma geniaalse ühiskondliku närvi poolest tuntud ajakirjanik Vahur Kersna, et Eesti on muutumas „ .. täissöönud inimeste mõnusaks ühiskonnaks, kus on  n i i  hea ja  n i i  igav elada. Praegu meie kõigi õnneks ei ole see aeg veel käes”.

Need sõnavõtud peegeldavad eri veeremisjärke oravarattas, milles inimkond on tallunud läbi kogu oma ajaloo. Nimetagem seda siis Maslow’ järgi eneseteostuse vajaduseks, bioloogide kombel display või show-off (võiks tõlkida kui ‘enesenäitamine’) või argikeeli lihtsalt igavuseks, kuid selle sotsiaalsetele olenditele omase loodusnähtuse liikumapanevat ja pahatihti laastavat jõudu teame kõik. Niipea, kui on õnnestunud midagigi tagumiku alla kokku kraapida, tunneme vastupandamatut vajadust laamendama hakata. Olgu näiteks siis sõjad või ajuvaba tarbimishullus. Mõlema sügav sõnum on sama: ma olen „keegi”, ma olen midagi väärt, ma olen naabrist parem.

Meie põlvkonnal (s.t. neil, kes sattunud elama inimesena planeedile Maa just praegu) on õnn ja au lõpuks ometi sellest Sisyphose nõiaringist välja astuda. Esimest korda inimkonna ajaloos on maailma telg n.-ö. paigast nihkumas. Ei, igavus kui keskne käitumistegur ei kao muidugi kuskile, võimalusi üksteisega rammu katsuda vajame ka tulevikus nagu hapnikku. Kuid ahnitsemise ja laamendamise kõrval on sellele esmakordselt tekkinud tõsiseltvõetav alternatiivne väljund. Midagi, mis on ühtäkki saanud märksa tähtsamaks kui sõjaline vägevus või raha.

Pean silmas mõistagi keskkonnahoidu. Inimest, kes selles vallas saavutab mõne elegantse läbimurde, olgu siis teaduse, tehnika või kunsti vahenditega, vaadatakse juba kümne aasta pärast hoopiski aupaklikumalt ja suurema iidolina kui mõnd väejuhti või “finantsmagnaati”.

“Et parandada suhteid Venemaaga, ei piisa kemplemisest kumma keel on parem või kes keda kunas rohkem kottis. Eelkõige vajame tõsiseltvõetavaid ühiseid eesmärke,” on öelnud meie president Toomas Ilves (või oli see keegi teine?)

“Uue aja kangelane ei ole mitte suure läikiva tsikliga narkodiiler, vaid poiss kes sõidab jalgrattaga raamatukokku” ütles ühel õhtul teleris Bogotá (sic!) linnapea Enrique Peñalosa. Ammu oli aeg!

Kollase ajakirjanduse kaitseks

(Eesti Looduse toimetajaveerg, august 2010)

Kunagi kevade poole peeti Tartu ülikoolis infopäeva, kus lasti omavahel kokku teadusajakirjanikud ja noorteadlased. Esimesed õpetasid teisi, kuidas teha teadusest uudis. Kõnelema oli kutsutud ka zooloog Raivo Mänd, üks parimaid teaduse populariseerijaid Eestis, teemal „Miks minust ei saanud teaduse populariseerijat?”.

Professor Männi jutt oli ülimalt skeptiline. Kui ta nooruses kaalus teadlase ja populariseerija (teadusajakirjaniku?) ameti vahel, veenis esimese kasuks lihtne tõdemus: tavalist inimest ei huvita teadus. Teda huvitab kolm asja: seks, raha ja tervis. Ainuke võimalus teadusuudist tavainimesele sisse sööta on siduda see ühega neist kolmest märksõnast (vt. nt. www.tartupostimees.ee/?id=220654). Just nagu lapsele kibedat ravimit söötes tuleb see segada lääge siirupiga. Säherdune mäkerdamine noort idealisti ilmselt ei paelunud.

Ülejäänud kõnelejad rahustasid heitunud noori. Näiteks raadiomees Priit Ennet kiitis, et teadlasel pole stuudiosse tulles kunagi põhjust muretseda: tema on alati positiivne kangelane. Eks see nõnda ole tõesti. Teadlasi ja teadusajakirjandust austatakse justkui India pühamehi: mida kummalisema teemaga nad tegelevad, seda vähem söandab keegi nuriseda.

Seevastu nn. kollane ajakirjandus on justkui enesestmõistetava põlu all. Iga haritud inimese kohus on rõhutada, et tema Õhtulehte ei loe ja „Reporterit” ei vaata. Õnnetuste, kuritegude ja eraelu üksikasjalikke kajastusi on hea toon pidada ebamoraalseks (vt. nt. 7. juuli Eesti Ekspressi lugu „Kiremõrv ja ränk avarii”). Miskipärast naudib kollane ajakirjandus rahva seas siiski ülisuurt menu. See skisofreenne olukord meenutab veidi kristlikku keskaega, kus elati veendumuses, et ollakse sünnist saadik patune – ja ometi suudeti nii elada kui ka ilmselt elust rõõmu tunda.

Hiljuti lugesin Õhtulehest järjekordset mahukat isikulugu noormehest, kes oli end ratastooli hüpanud. Teate ju küll: pea-ees-vettehüpe peohoos ja tundmatus kohas. Igal kevadel loeme neid lugusid üha uuesti ja ühelgi suvel ei näita arvud kahanemise märki. Alati olen neid lugusid lugedes vaevelnud näriva tunde käes: kuidas ometi saab nii rumalalt käituda?! Alles hiljuti taipasin ühtäkki hirmuga selle närimise põhjust: olen ise korduvalt täpselt samamoodi käitunud. Midagi mõtlemata. Seos enda elu ja loetu vahel oli uskumatult visa teadvusesse jõudma, selleks kulus aastaid! Küllap toimib samalaadne psüühiline tõke kas või näiteks purjuspäi ujumise või autojuhtimisega: ka nendest lugudest kubisevad kõik (kollased) lehed – ja ka nendega seotud õnnetused ei näi vaibuvat. 

Kollast ajakirjandust võib vabalt lugeda kui teaduskirjandust. Erinevus on see, et statistika ja järeldused tuleb teha lugejal endal – ja et eksperimendid, mida elu ise korraldab, on paraku märksa karmimad ja elulisemad kui need, mida tehakse laborites rottide ja äädikakärbeste peal. Küllap siit tulenebki kollase ajakirjanduse mäekõrgune populaarsus teadusajakirjanduse kõrval: õppida on küll raskem, iseseisvat tööd on rohkem, kuid aegamööda kogutud teadmine, mõni mällu pudenenud pilt või lausekatke võib kunagi päästa su elu. Mõistagi tuleb palju tühikaagutamist („Igor Mangi koeral on kirbud”, „Õnne 13 Helmi haub kättemaksu”) lihtsalt kahe silma vahele jätta – eks täpselt nõndasamuti ole see ka teadusuudiste puhul („Kohvi pähe määrimine aitab kiilaspäisuse vastu”). Häid teadusuuringuid!

Kõige õudsem liik

(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2010)

Teinekord on tore võrrelda võrreldamatut. Näiteks küsimus: milline liik eluslooduses on kõige edukam? Tegelikult absurd. Kõiki liike, kes on evolutsioonis püsima jäänud, võib pidada võrdselt edukateks: kõik nad saavad oma keskkonnas hakkama täpselt nii hästi, et ellu jääb keskmiselt üks järglane iga sigiva isendi kohta. Need, kes seda ei suutnud, on välja surnud. Samuti pole seni ükski liik seda künnist olulisel määral ületanud: vastasel korral täidaks ta elusloodusele omase eksponentsiaalse paljunemise tõttu üsna kiirelt kogu maamuna, seejärel ülejäänud universumi avarused.

Ometi on vastamatule küsimusele leitud vastuseid. Üht mu meelest ilusamat mainis kunagi bioloog Heikki Kalle: liik on seda edukam, mida laiem on tema ökonišš (www.ylikool.ee/et/13/heiki_kalle). Tõepoolest, just laia ökonišiga liigid on evolutsioonis ilmselt kõige rohkem saanud vastu päid ja jalgu, piltlikult öeldes, luuaga on neid uksest välja löödud, aga veel vintskemana on nad aknast ikka sisse roninud. See definitsioon lööb pildi klaarimaks: ilmselt võistlevad nüüd esikoha pärast ehk mõned bakterid – ja meie ise, inimene.

Seekordse numbri kaante vahelt leiab nii palju õõvastavat, et tahtmatult tuleb pähe teine mõttemäng: milline liik eluslooduses on kõige õudsem? Eks seegi küsimus ole esmapilgul absurdne. Meile võib mõni elukas tunduda hirmuäratav ja vastik, aga looduse ringmängus on igaühe askeldused omal kohal, üks sööb teist ja on omakorda toiduks kolmandale. Ent siingi leiab täitsa pasliku skaala: õudsemad on need, kes teevad kurja suuremale hulgale teistele liikidele. Selles võistluses sörgivad kõige lõpus, s.t. kaugelt kõige vähem õudsed liigid on lagundajad, näiteks raipesööjad. Neist vaid veidi ees rühivad autotroofid ja nende sümbiondid, näiteks samblikuseened, kelle õnneks on peale õhu ja päikesepaiste õige vähe vaja. Keskel võtavad suure karjana mõõtu kõikmõeldavad rohusööjad ja röövloomad, ilged parasiidid ja verdtarretavad parasitoidid. Võitja vastu – see liik on meile pagana ebamugavalt tuttav – pole neil mingit lootust.

Võib küsida veel kolmandat moodi, enesekeskselt: milline liik on kõige õudsem just meie, Eesti inimeste jaoks? Ehkki elame „õnnelikus paigas, kus aasta keskmine temperatuur on alla 16 ºC” (lk. 14) ja oleme oma looduse üsna mõnusasti näpu ümber keeranud, leidub siin jäledaid ja ohtlikke elukaid ometi veel omajagu. Ilmselt langevad juba eelvoorus välja säärased esiisades hirmu külvanud koletised nagu öökull, orav või palukärp (lk. 46–49). Hunt ja karu on õudsed veel peamiselt muinasjuttudes (lk. 18–19). Vaevalt pääseb löögile rästik (lk. 29)

Ent on ka ehtsaid surmakutsareid. Siiamaani tunnen valusat puudust lapsepõlvesõbrast, kes põnevuse pärast maitses juurikat, mis tagantjärele osutus mürkputkeks. Neid jäi kevadises metsajões aeru ette päris palju, nägid välja umbes nagu suhkrupeedid. Maitsesin isegi – oli meeldivalt maheda magusa maitsega –, aga vaistlikult sülitasin suutäie välja, imestades ja häbenedes ise oma argust. Teise sõbra päästsid üle noatera aeglane ainevahetus ja kiirabi.

Ülimürgiseid taimi ja seeni leiab teisigi, loomadest teevad tahtmatut tapatööd mesilased-herilased ja puugid, väga tõsine oht on ehhinokokk-paeluss. Ometi on konkurentsitu võidumees ilmselge ka siin võistluses. Kõik seekordsed teemajutud seab mu meelest õigesse valgusse kiirabiarst Mare Liiger: „ ..üks surmajuhtum vaablase pistest, aga sada hukkunut teedel, viiskümmend tööõnnetustel, kuuskümmend vägivallaaktides. Eestimaa loodus on leebe ja hoiab meid. Oskaksime vaid meie hoida loodust.”