(Eesti Loodus, oktoober 2008)
“Inimene
mõtleb, jumal naerab.”
Juudi vanasõna
15. oktoobril
on Eesti antropoloogia eestvõitleja Juhan Auli sünniaastapäev.
“Eestlaste keha on mahlarikas, kuid lihased on
raske ja pideva harjutamise tõttu kõvad. Eestlaste kasv on enamasti keskmine.
Nägu on veidi pundunud, lõtv, kahvatu, näojooned ilmetud; punased põsed
haruldased. Juuksed on enamasti blondid, lapse-eas peaaegu valged. Keha tugevus
keskpärane. Temperament on üldiselt flegmaatiline, kalduvusega melanhoolsusse.
Seetõttu on eestlaste keha üldiselt võttes vastupidavam ja haiguste suhtes
mitte vastuvõtlikum kui teiste inimeste oma. Väga vähesed eestlased on päriselt
melanhoolse temperamendiga, ainult vähesed on väikest kasvu, kuid tugeva
kehaehitusega, mustade juustega, pruuni näovärvusega, käitumises tõsised ja
avaldavad tagasihoitud rahulolematust. Tartu piirkonnas on eestlased pikemad ja
lõdvad; Tallinna ümbruses on nad vilkamad ning jutukamad, ka ei ole nende nägu
siin nii pundunud --- Enamikul (naistest – J. A.) on blondjuuksed, mustad
juuksed puuduvad täiesti. Üldse on naiste juuksed heledamad kui meeste omad.”
Nende Baeri kahe
sajandi taguste sõnadega [4] alustab Juhan Aul oma 1938. aasta
artiklit “Eesti antropoloogilise uurimise senine viljelemine ja tulevikuülesanded”
[2]. Baeri töö oli esimene nokatäis liiva
eestlaste antropoloogilises kirjeldamises: Juhan Aul ladus kümnete tuhandete
hoolikate mõõtmistega tugeva vundamendi, millele asuda ehitama korralikku maja.
Olles artiklis rännanud läbi Eesti antropoloogia anekdootliku algus- ja toimeka
kaasaja jõuab Aul lõpuks küsimuseni: mis saab edasi? Esmase sisulise sihina
näeb ta eestlaste kehaehituse koonduurimust “Anthropologia Estonica”, millele
peavad järgnema eraldi Eesti antropoloogiliselt huvitavamaid paiku ja inimrühmi
kirjeldavad teosed. Pakilisima vormilise ülesandena, “mis meil ilmtingimata
teha tuleb ja otsekohe”, näeb Aul antropoloogia õppetooli Tartu ülikooli juures
ning antropoloogia uurimisinstituuti.
Mullu sügisel,
Juhan Auli 110. sünniaastapäeva üritustel, jäin esimest korda mõtlema, miks
need “ilmtingimata” vajalikud teod on siiani tegemata. Miks toona
neljakümneaastase, täies nooruslikus tööjõus teadlase unistused ei täitunud –
vähemalt mitte nii, nagu ta ise oli ette kujutanud. Pähe tuli kolm põhjust.
Sõda. “Me elame ruttamise ja enesekaitse
ajajärgus,” kirjutab Aul kõnealuses artiklis, “me elame ajajärgus, kus iga
üksiku rahva lugupidamine teiste rahvaste juures tähendab palju ja oleneb
peamiselt sellest, kuivõrra ta ise seda lugupidamist intensiivse tööga, eeskätt
vaimse tööga suudab teiste rahvaste juures võita. Väikerahvaste kohta maksab
see mitmekordselt.” Eks tule need sõnad tuttavad ette tänapäevalgi! Juba
järgmisel aastal pärast artikli ilmumist tõi Nõukogude Liit väed Eestisse ning
vaba Eesti riik lakkas olemast. Eestlaste usinus ja lugupeetus ei päästnud neid
vääramatust lähitulevikust.
Juba mõni aasta pärast
sõda – vaid mõni aasta enne Watsoni ja Cricki vägitegu [12] ning Stalini surma – asus uus võim Trofim
Lõssenko jt. kehastuses geneetika seaduspärasusi lahmides ümber sõnastama [10]. Lühidalt: asjaolu, et paljusid
sordiaretusega saavutatud omadusi ei leidu metsikutel eellastel – ja seega peab
genoomiga kunagi kuskil toimuma muutusi – võeti ekslikult aluseks väitele, et
mingit muudest rakuosadest eraldi pärilikkusainet ei olegi olemas. See omakorda
andis aluse lamarkistlikule uskumusele, et piisab, kui võimeid ja omadusi elu
jooksul küllaldaselt treenida, ning need muutuvad pärilikuks. Oma usku kaitsti
ja teisitimõtlejaid vaenati lausa hüsteeriliselt [10], ilmselt nähti selles vaidluses üht
rinnet ülemaailmse proletariaadi võitluses rõhuvate klasside vastu.
Pole raske
arvata, kuidas suhtuti antropoloogiasse, mis õõnestas elusolendite sünnipärase
võrdsuse ideaali otse meie oma jalge all, meie oma liigi sees. Nagu väga paljud
väga väärtuslikud teadlased üle kogu Nõukogude Liidu, kahetses ka Juhan Aul
pärast seda, kui mõningad seltsimehed olid mõningaid “selgitusi” jaganud,
avalikult “pattu” [3], ent kirjatüki ridade vahelt vaatab vastu
löödus ja nõutu küsimus: “Noh, ja edasi?”
Sellegipoolest
lasti “ketser” 1950. aastal ülikoolist töölt lahti. Zooloogia kateedrisse
naasta õnnestus tal 1954. aastal. Tasapisi õnnestus jätkata ka antropoloogiaga:
1964 ilmus venekeelsena “Eestlaste antropoloogia”, 1977 “Eesti naiste
antropoloogia” ja 1982 “Eesti koolilaste antropoloogia”, trükivalgust nägi
palju muudki [8]. Kuid ilmselt olid Auli näpud piisavalt
kõrvetatud ning riigivõimu ähvardus teadusele piisavalt püsiv: antropoloogia
õppetooli ja instituudi plaanid olid ja jäid kalevi alla.
Uued ajad lõid
inimesed sassi.
Piltlikult võib öelda, et antropoloogia asus Eestit hõlvama edelast. 1927–1929
kirjeldas Aul antropoloogiliselt Sõrve poolsaare, mõõtes seal “peaaegu kõiki
inimesi” [8], 1930 võttis ette kogu Saare maakonna,
järgnes Lääne- ja siis juba kogu Eesti. “ .. juba Sõrve uurimise päevil
Saaremaal rohkesti matkates torkasid silma lokaalsed erinevused üksikute
kihelkondade inimtüüpides, ja et neid omapärasusi tähistada, asusingi nimetatud
tööle koos paari üliõpilasega,” kirjutab Aul. Sõrve töö võtab ta aga kokku nii:
“Uurimised näitasid, et Läänemeri on olnud kaunis tõhusaks barjääriks põhjatõu
idasuunalise ekspansiooni vastu, mistõttu Sõrve on olnud ja jäänud ülekaalukalt
idabaltilise tõu resp. soomeugrilise rahvaelemendi alaks.”
Uskumatu, aga
tõsi: veel 70 aastat tagasi võis täheldada ja mõõta antropoloogiliste tunnuste
korrapärast erinevust nii eestlaste ja naaberrahvaste kui ka Eesti eri
kihelkondade vahel (# 1)! Tänapäeva üleilmastunud maailmas, kus inimesed
“reisivad palju ja suurtel kiirustel”, suudab tavainimene midagi säärast ette
kujutada vaid mingite ürgmetsa suguharude puhul. 1933. aastal kirjeldas Aul
hoolikalt tolle aja mõistes erijuhtumit, hulka pooleldi vene päritolu lapsi
Saaremaal, maailmasõjaaegsete vene väeosade pärandit. Vaevalt suutis ta siis
aimata, et järgmised aastakümned asendavad kolmandiku Eesti rahvast
idaränduritega, sajandi lõpus aga on valge nahavärv vaid üks paljudest Euroopa
rahvaste paabelis. Ning seesama Saaremaa on muutumas suureks turismitaluks
skandinaavlastele. Ajalugu on ikkagi pööraselt kiire.
Ja kolmandaks
– geneetika esiletõus.
“Meie antropoloogiline instituut peab ühtlasi kujunema meie rahvabioloogiliseks
a r h i i v i k s, millesse tuleb koondada too teaduslik toormaterjal –
mõõtmis- ning märkmelehed, piltidekogud jne., mis meil praegu olemas ja mis
edaspidise töö jooksul mitme- ja mitmekordselt peab suurenema. Me peame olema
teadlikud, et neis materjalides peitub ka neid väärtusi, mida alles tulevased
põlved saavad kasutada ja rakendada.”
Taiplikule
lugejale on kindlasti juba selge, kuhu ma selle tsitaadiga sihin. Just
samalaadne arhiiv on meil hiljuti loodud, täieneb vahelduva eduga ja on mitmesuguste
kirgede keskpunktis praegugi – pean silmas Eesti geenivaramut.
Toona, kui geene
polnud veel “üles leitud”, rõhutas Aul antropoloogiliste andmete, st. inimkeha
mõõtude rolli indikaatorina, inimese terviseriskide ja muu saatuse ennustajana.
Täpselt sama rolli nähakse praegu geeniandmetel. Nii juhtus, et Auli varasem
armastus geneetika [6, 7] “neelas alla” tema elu armastuse
antropoloogia. Kas geeniandmed on kehaehitusest indikaatoritena paremad? Olles
puhtamad keskkonna tekitatud “mürast”, on need ühtaegu inforikkamad ja
infovaesemad. Paljudele kehaehituses ilmsetele indikaatortunnustele on raske
leida vasteid genotüübis ja vastupidi. Üks on selge: geneetika oma uudsuse,
keerukuse ja, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, rahamahukusega pakub
tänapäeva inimesele kaugelt enam huvi ja ahvatlusi kui antropoloogia. Elevuse
vaibudes jõutakse suurema või väiksema ringiga ka antropomeetria võimaluste
juurde tagasi.
Juhan Aul ja
eugeenika on teema, mis
geneetikast rääkides paratamatult meelde tuleb. Auli on peetud üheks peamiseks
eugeenika (st. inimeste teadliku geneetilise edendamise; vt. nt. [5]) idee kandjaks Eestis kahe sõja vahelisel
vabadusajal. Nüüdisajal on sõna “eugeenika” kombeks suhu võtta halvustavalt,
mõnikord kiputakse seda natsismiga seostama. See tekitab loomulikku uudishimu:
millised luukered võiksid Aulil siit kapist lagedale tulla?
Mainisin juba
geneetikat kui Auli esimest armastust. Kalju Põldvere on jäädvustanud Auli
noorpõlvemeenutusi: “ .. kool ei virgutanud, õpetatugi ei hakanud külge.
Loodushuvi tekkis alles siis, kui noore õpetaja mõtteisse kerkis piiblilugude
ja evolutsiooniõpetuse vastuolu” [8]. Evolutsiooniõpetus oli uus ja aktuaalne
teema, Darwini “Liikide tekkest” oli möödas poole vähem aega kui praegu.
Geneetilise koodi olemasolu muutus üha ilmselgemaks, ehkki selle
lahtimuukimisest suudeti veel vaid unistada. Geenide “kõikvõimsuse” avastamise
aegu võib liialdamata nimetada teaduse ärkamisajaks, bioloogia elevaks
uuestisünniks. Põhjalik tutvus geneetikaga (ühtlasi selle agar tutvustamine
rahvaülikoolis ja mujal) oli ka hoob, mis viis Auli antropoloogia juurde.
Säärase tausta
puhul oleks ülimalt ebatõenäoline ja veider, kui genoomi tervishoiu küsimus
poleks noorele teadlasele pähe tulnud ja tema südant valutama pannud. Noore
Auli mõtteid eugeenika teemadel saame lugeda raamatu “Pärivus ja rahvas” [6] kahest lõpupeatükist. Oma ärksa ja
kujundliku sisu poolest oleksid need väärt küll siinkohal üleni ära tuua, kuid
nopin siiski välja vaid mõned n.-ö. piinlikud momendid lõpupeatükist (“Mis me
rahva tuleviku päästmiseks peaksime tegema?”):
“1913. a. Pandi
Prantsusmaal maksma seadus, mille järele kõik vanemad, kel palju lapsi, saavad
riigi poolt toetust. Toetuse määr kasvab laste arvuga: iga järgmise lapse pealt
makstakse suurem summa. Eriti suurte perekondade pead saavad veel erakorralise
toetuse osaliseks. Ja mis me näeme? Me näeme, et alaväärtuslikud hakkavad
lastega teenima! Riik laseb oma raha eest kõlbmatuid kodanikke produtseerida.
Nii ei pea asja aetama! Vastuoksa, alaväärtuslikkude sigivusele tuleb piir
panna!”
Aul peatub
põgusalt eugeenika võtetel eri riikides – kurjategijate vasektoomial Ameerika
ühendriikides, vaimuhaigete, langetõbiste jt. abielu keelul Šveitsis, suguhaigete
abielu keelul Rootsis, soovitusel enne abieluotsust arstiga nõu pidada
Saksamaal – ning jätkab siis:
“Peab tähendama,
et senine tõuparanduslik liikumine on olnud siiski vähe ühekülgne. Ühekülgne
selles mõttes, et siin pea ainult haigused ja kurikalduvused on tähelepanu
leidnud. See on ka arusaadav, sest eeskätt arstid on seni olnud tõuväärinduse
mõtte kandjad. Tingimata tuleks aga alaväärtuslikkuse mõistet laiendada.
Tõepoolest, kui me niisugused “nõrgad olevused”, nagu Kant, Gogol, Dostojevski
ja paljud teised, teadvusega rahva tuleviku loomisest kõrvaldaksime, siis oleks
see otse patt. Ei ole ju meie eesmärk mitte “elevandi tervisega” inimesi luua,
vaid suuri loovaid tegelasi. --- Samuti on mõne väiksema pärivusliku haiguse
kandmine tingimata vähem pahe kui kadedus, jonn ja teised sellelaadilised
antisotsiaalsed kalduvused. Viimased just ongi, mis seltskondlikku edenemist,
inimeste läbisaamist sageli otse mürgitavad. Ka tuleb vahet teha selle vahel,
mis on päritav ja mis on erakorraliste elutingimuste toime saadus. Viimaseile
ei tuleks tõuväärinduslikkude küsimuste lahendamisel suurt tähtsust anda.”
Rahva
õigustunne. Viimases
küsimuses näeb ta teadlastele tõsist tulevikuülesannet. Abilistena terenduvad
talle vaimusilmas tõuväärinduse seltsid, kes koguvad ja talletavad teaduse
tarbeks sugupuuandmeid. Aul jätkab üleskutsega neile:
“Ent mis peaasi,
– katsuge kõrvaldada ja pehmendada neid vastuolusid, millega tõuväärinduslik
liikumine võib kokku puutuda rahva õ i g u s t u n d e s. Meil on harjutud
vaatama abielu kui täielise eraasja peale. Paljudel kordadel on tähendatud, et
kitsendused abielu alal rikkuvat õnne. Vanapoiste ja lasteta abielupaaride
maksustamise peale vaadatakse muidugi kui suure isikuvabaduse ja
üheõiguslikkuse rikkumise peale. Suguvõimetuks tegemise mõte tundub vahest
mõnelegi pöörane. Paljude tõuvigade pärivus – öeldakse – nõudvat veel
teaduslikku selgitust, enne kui võidavat asuda nende tegelikule
väljatõrjumisele. Ka ei taha rahva õigustunne vist leppida sellega, kui
suurtele väärtuslikkudele perekondadele – kes on ju pealtnäha “jõukad” –
nõutakse toetust...
Kõigis neis ja
sarnastes punktides tuleb rahva õigustunne muuta! Tehke endale ja kõigile
selgeks, et õigustunne ei ole midagi kõrgemalt poolt antut, midagi vormides
püsivat, vaid inimeste mõttetöö vili ja peab kohanema uutele sihtidele ja
ajanõudeile. Oli aeg, mil nakkavate haiguste suhtes kellegi isikuvabadust ei
kitsendatud. Aga ajad muutusid, jõuti arusaamisele, et vaheleastumine on
tarvilik. Ja õigustunne andis järele. Samuti on igal pool. Abielu-õnn... On see
siis tõesti õnn, kui nähakse järeltulijate kannatusi ja puudusi? Ja milliseid
isiklikkegi paremusi võib tuua näit. vaimuhaigete abielu? Kui nende asjade üle
tõsiselt järele mõeldaks, siis peaks siin õigustunne iseenesest muutuma.
Suguvõimetuks tegemine... Praegune suguvõimetuks tegemise viis ei sünnita
mingisuguseid kehalisi ja vaimlisi kannatusi, ei operatsiooni ajal ega
pärastises elus. Ja kuigi ta eeskätt viletsaid ja armetuid tabab, siis ei
hävita see ju sugugi isiklikku hoolekannet nende eest, – isiklikku hoolekannet
nende eest tuleks õieti suurendada, ja nimelt selles mõttes, et riik peaks
nende ülespidamise vanaduspäevades oma, peale võtma –, küll aga saavutab ta selle, et
tulevikus hoolealuste ja kahjatsemisvääriliste arv kahaneb. Ja ütelge nüüd –
on’s midagi humaansemat?!”
Ei maksa heituda,
nähes inimeste kohta tarvitusel sõnu “alaväärtuslik” ja “tõuparandus”. Sõnad
tingib mood, tänapäeval on samas tähenduses kombeks rääkida geneetilistest
puuetest ja nende vältimisest. Pigem tasub kasutada igale inimesele antud väärt
võimalust mängida jumalat: vaadata mineviku inimese mõtetest edasi tulevikku.
Auli toonase entusiasmi taga näeme terendamas nii fašistliku Saksamaa ja
Nõukogude Liidu totalitarismi kogemust kui ka teaduse edusamme käitumis- ja
geeniuuringutes.
Natside
“poliitiline antropoloogia” tegi Aulile muret juba varakult. 1933. aastal tutvustas ta seda
ideoloogiat Eesti rahvuslaste klubi väljaandes ERK, märkides sissejuhatuses:
“Alles see ju oli, kui Saksamaal tekkis uus šovinistlik kultuurisuund, algas
rahva tõuline sortimine, kusjuures suurt osa mängisid “aaria tõu” ja “saksa
vere” mõisted, – olgugi, et antropoloogidel on ammu selge, et kõnelda aaria
tõust ja saksa verest on sama absurdne, kui kõnelda blondist sõnastikust või
pikapealisest grammatikast... Sakslaste uus “teadus” on väärsünnituslik
kurioosum, mis tekitab lõbusat naeru, kuid mis on samal ajal tegelikku elu
küllalt traagiliselt mõjustanud ja võib veelgi mõjustada, seepärast olgu talle
pühendatud siin mõned read.” Kirjatükk lõpeb sõnadega: “Metodoloogiliseltki on
poliitiline antropoloogia seega väga huvitav teadus, kuna ta võimaldab tõestada
seda, mida tahad ja nii, kuidas sa tahad... Millised oleksid tulemused, kui
kõik rahvad hakkaksid sellist antropoloogiat harrastama?” [1]. Kuid ilmselt ei aimanud Aulgi tollal,
kui väga poliitilise antropoloogia sõgedused happena söövitavad kogu inimsoo
geneetilise väärinduse ideed, ja milliseid tabusid veel aastakümneteks
ühiskonnale kaela riputavad.
Ühiskond on
kattevari. Jättes tabud
ja valehäbi kõrvale, võtkem siiski luubi alla viimase sajandi totalitaarsed
riigivõimud ning kõrvutagem neid George Williams’i [13], Robert Trivers’i [11] jt. teoreetiliste töödega, mis seavad
tõsise kahtluse alla võimaluse, et inimeste (vm. elusolendite) seas saaks kuigi
laialt levida isetu tegevus puhtalt ühiskasu huvides. Näeme, et mõiste
“ühiskond” on kattevari hulgale omakasu eesmärgil askeldavatele üksikinimestele
ja kui seda sõna ettevaatamatult idealiseerida, võib järgneda palju ootamatut
ja inetut. Muidugi, ühiskasu on võimalik, veel enam, see on meie tänapäeva
elukvaliteedi peamisi trumpe. Kuid seda kujundavad evolutsioonimehhanismid on
mitu suurusjärku keerulisemad kui pelk üleskutse toimetada nii, et “kõigil
oleks hea” [9]. Seega tundub, et Aul oli õigel teel,
rõhutades rahva õigustunde keskset tähtsust ühiskondliku korra muutuste
alustalana, ning liiga sinisilmsed olid tema vihjed riiklike kampaaniate kohta.
Need tõmbavad paraku alati ligi “igasuguseid”, kes püüavad salamahti, kuid seda
jultunumalt ühist vankrit isikliku värava poole sikutada, varjates seda
uskumatult osava riigimeheretoorika taha.
Andekuse
geneetilised tagamaad.
“Pärivuses ja rahvas” loetleb Aul pikalt omadusi ja haigusi, mille pärandumise seaduspärasustest
tollal juba üht-teist teati, ning lõpetab peatüki sõnadega: “Tahtmata tekib
küsimus: aga kuhu jäid kurikuulsad sugukonnavead, iseloomu-omadused,
vaimuomadused ja paljud teised sellelaadilised, – omadused, mis inimesele alles
annavad tema ilme? Miks ei esinenud paraadil niisugused omadused, nagu eluea
pikkus, üldine kehakidurus, kitsad puusad (naisterahvail), kalduvus angiinat, kopsupõletikku,
tiisikust saada, pimesoole põletikku jääda, vistrikkude tekkimine näole
(sagedasti ühenduses seedimisriketega), “tulikahju-märgid” jne., – omadused,
mida arstid on ju kindlasti tunnustanud päritavaks? Sellepärast, et me ei tea
kõigi nende omaduste pärivusest tänapäev rohkem, kui et nad on – päritavad. ---
K u i d a v i i s i nad on päritavad ..
on meile praegu alles tundmatu maa, läbinägematu mets. Kuid ei maksa nukrustada
ja imestada. --- Arvestatagu, et inimese pärivusteadus on vast kõigest
paarkümmend aastat vana! Ja paarkümmend aastat – mis on see kultuuri, mis on
see teaduse arenemise ajaloos?!”
Vahepealse
kaheksa aastakümnega on geneetika läbi teinud peadpööritava eduloo, kõik
inimgenoomi kolm miljardit aluspaari on ritta seatud, kuid Auli loetletud
omaduste geneetiline tagapõhi on endiselt “tundmatu maa, läbinägematu mets”.
Teadagi, iga maakera sees on veel teine maakera, mis on mitu korda suurem kui
esimene, iga tundmatu töö võtab umbes kümme korda rohkem aega kui algul
plaanitud. Eks ole nii ka geneetikaga. Kuid parafraseerides Auli: “Mis on 80
aastat teaduse ajaloos!” Igal juhul praegu pole meil tõuväärinduse teemal
Aulile jt. eugeenikutele üldjoontes muud lisada, kui et paljusid tunnuseid
mõjutavad ilmselt märksa enamad geenid ja seega on neid ristamistega palju raskem
suunata, kui geneetika varasematel laineharjadel arvati. See seab kahtluse alla
inimese pädevuse valiku suunajana. Ja teisalt, ei maksa alahinnata tavapärase
loodusliku valiku jõudu, mis toimetab meie õnne nimel juba aastamiljardeid ja
on seega, tunnistagem, mõningase usalduse ära teeninud.
Muidugi,
eugeenika ei ole tänapäeval kuskile kadunud. Rasedusvastased vahendid, sünnieelne diagnostika,
geneetika-alane nõustamine, kunstviljastamine jms. toimivad üha tõhusamalt
hoolimata sellest, et sõna on moest läinud. Alkoholi ja muude mürkide vastane
teavitustöö, millele Aulgi on “Pärivuses ja rahvas” palju ruumi pühendanud,
toetub sisuliselt suuresti just eugeenika argumentidele – hoiatades mitte
üksnes oma ihu, vaid ka geenide kahjustamise eest. N.-ö. positiivse eugeenika
näiteks sobib tegelikult igasugune riigi tunnustus oma ühiskonnasõbralikumatele
liikmetele. Kadunud pole negatiivse eugeenika karmimad vormid: näiteks
eluaegsete vangide või ühiskonnaohtlike vaimuhaigete võimalused lapsi soetada
on tänapäevalgi ilmselgelt piiratud (ehkki seda pole kombeks välja öelda).
Lõpuks. Meeldivate inimeste kohta, kes on
plaaninud midagi muud, kui see, mis välja kukkus, või kes on rääkinud juttu,
mis hiljem tundub ebamugav, öeldakse viisakalt, et nad olid “täis vastuolusid”.
Juhan Auli puhul nii öelda ei saa. Tema plaanid ja jutud olid harukordselt
sirgjoonelised ja selged – vastuolusid täis olid ja on pigem teda saatnud olud.
1. Aul, Juhan
1933. Poliitilisest antropoloogiast. – ERK 7: 190–192.
2. Aul, Juhan
1938. Eesti antropoloogilise uurimise senine viljelemine ja tulevikuülesandeid.
– Omariikluse süvendamisel. Ü.S. Raimla, Tartu: 74–101.
3. Aul, Juhan
1949. Eksimustest minu senises teaduslikus ja pedagoogilises tegevuses. – Rahva
Hääl 21 (27. jaanuar).
4. Baer, Karl
Ernst von. 1976 (1814). Eestlaste endeemilistest haigustest. – Loomingu
Raamatukogu nr. 33 (977).
5. Eugenics. http://en.wikipedia.org/wiki/Eugenics
6. Klein (Aul),
Juhan 1926. Pärivus ja rahvas. Loodus, Tartu.
7. Klein (Aul),
Juhan 1927. Pärivus inimese juures. H. Laakmann, Tartu.
8. Mikelsaar,
Sirje (koost.) 1997. Professor Juhan Aul: kirjanduse nimestik 1919–1997. Tartu
Ülikooli Raamatukogu, Tartu.
9. Ridley, Matt
2002. Vooruse lätted. Tänapäev, Tallinn.
10. Stoletov, V.
N. jt. (toim.). 1948. Olukorrast bioloogiateaduses: V. I. Lenini nimelise
Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia sessiooni stenograafiline aruanne:
31. juuli – 7. august 1948. a. / V. I. Lenini nimeline Üleliiduline
Põllumajandusteaduste Akadeemia Teaduslik Kirjandus, Tartu.
11. Trivers,
Robert L. 1971. The evolution of reciprocal altruism. – Quarterly Review of
Biology. 46: 35–57.
12. Watson, James
D.; Crick, Francis H. C. 1953 Molecular structure of nucleic acids. – Nature
171: 737–738.
13. Williams,
George C. 1966/1996. Adaptation and natural selection: a critique of some
current evolutionary thought. Princeton University Press, Princeton, NJ.
Juhan Javoiš (1975) on bioloog, Eesti
Looduse toimetaja.
# 1. 12-aastase
ministeeriumikooli õpilasena, ema ja isaga. Foto: perekonna arhiiv
# 2.
Kooliõpetajana, 1920. aastad. Foto: perekonna arhiiv
# 3. Juhan Auli
meenutus oma bioloogiahuvi tekkest, 1930. aastate märkmikust. Foto: TÜ raamatukogu arhiivist Juhan Javoiš
# 4. Veel 1930.
aastail võis täheldada eestlaste kehaehituse korrapäraseid erinevusi maa eri
osade vahel. Juhan Auli joonis [2].
# 5. See pisike vihik lõi uppi väga paljude
teadlaste töö ja plaanid. Oma käsikirjalistes mälestustes meenutab Aul
augustikuist puhkusepäeva, mil ta Lõssenko ettekande kohta ajalehest luges:
“Mul oli silmapilk selge, et see on pommiplahvatus ja nagu pommiplahvatus
tavaliselt, toob seegi kaasa suuri purustusi ja traagikat. --- Kui ma nüüd kuu
lõpul Tartusse jõudsin, siis oli mu esimeseks sammuks – paluda end vabastada
geneetikakursuse lugemisest, sest ma ei saanud ju lugeda “uutmoodi”. Peagi,
suure rutuga, tõlgiti “Olukorrast bioloogias” ka eesti keelde ja tehti kõikjal
kättesaadavaks. See on nüüd, tagantjärgi hinnates, ilus unikaalne ajalooline
dokument tolle aja ühe osa “teadlaste” vaimulaadist ja harimatusest. Selle
põhjal korraldati ka Ülikoolis peagi suur patukahjatsemise-koosolek --- Üldse
oli olukord [koosolekul] niivõrd traagiline, et paar silmapaistvat aktivisti
isegi minestasid.” Foto: Juhan Javoiš
# 6. Kodutalus
Suigu külas, Pärnumaal, sõjajärgseil aastail. Taga paremal Juhan Aul, tema
kõrval abikaasa Salme, ees vasakul Auli vanemad. Foto: perekonna arhiiv
# 7. Auli
õpilased õnnitlemas teda 95. sünnipäeval, 1992. aastal. Foto: TÜ füüsilise antropoloogia
keskus