Jeesuse sõnum

(Eesti Loodus, aprill 2015)

Selle numbri avajutt manitseb hooldama rannaniite. Eks ole naljakas lugu nende rannaniitudega. Justnagu mingi looduskaitseline Tagurpidi-Antsla. Jätad nad rahule ja lased loodusel omapäi tegutseda – halb, kasvavad roogu ja võssa, elustik vaesub ja haruldased liigid kaovad. Lööd aga traktori undama ja platsi puhtaks – hea, elurikkus õilmitseb, haruldused tõstavad pead. Midagi sellel pildil ei klapi. Mis looduskaitse see niisugune on, pigem loomaaed!

Tegelikult nii ongi. Jube mõeldagi, aga kogu maailm on muutumas loomaaiaks. Sellel äpardusel on olnud mitu järku.

Kõigepealt seesama kahlajate näide. Paljud liigid oleme nende põlisest kodust piltlikult öeldes välja tõstnud, ise oma majapidamisega asemele kolides. Ameerikas pakuti kodust väljaaetud indiaanlastele vähemasti viletsat aseainet reservaatide näol, teisi liike koheldes inimene seesuguste hädavangerdustega üldjuhul käsi ei määri. Nojah, siiski, rannaniidud kahlajatele, põlluservad kimalastele ja muud sellised „aiamaad“ on sisuliselt indiaani reservaatide analoog paljude looma- ja taimeliikide jaoks. Loomaaiad selle sõna positiivses, geralddurrelllikus mõistes.

Teiseks muidugi võõrliigid, kes on samuti seekordses numbris luubi alla võetud. Ehkki nende „kangelasteod“ oma uutel asualadel jäävad inimese omadele kaugelt alla, on siiski tegemist maailma loomaaiastumise tähelepanuväärse teguriga. Meie, inimesed võime ju kasvõi moe poolest Brüsselisse kokku koguneda ja meeleparanduse võimaluste üle kukalt kratsida, sosnovski karuputkedelt või kaug-ida unimudilatelt sellist hea tahte žesti loota ei saa. Kooslus, kuhu on ilmunud võõrliik, ei ole enam endine. Mõnes mõttes on üksteisega silmitsi paisatud võõr- ja põlismaine liik samasuguses olukorras – kumbki on oma loomupärasest kodust ilma jäetud, olgugi geograafilisi koordinaate muudetud vaid ühel.

Ja – nagu sellest kõigest veel vähe oleks – päris viimasel ajal oleme suutnud kaasata üldisele tohuvabohule „vinti peale keerama“ ka abiootilise keskkonna. Otse õhu kaudu kooslusi ümber kujundavad toite- ja saasteained on uskumatu jänn küll, aga mõnes mõttes vaid kärbsemust kliimasoojenemise kõrval. Soojenev kliima tõmbab vaiba alt ära samahästi kui kõigil maailma liikidel. Võid elada kõige turvalisemas kõnnumaa sopis, kus inimese haisugi veel tunda pole, aga kliimavöötmed ise on asunud rännakule ja kolivad sinu alt ära, poolustele lähemale. Ja enne kui jõuad oimugi liigutada, on su ümber võõrad näod ja lõhnad, võõras ilm, võhivõõrad vaenlased ja hädad, kodu on jäädavalt kadunud. Järgneb üleilmne kolimispaanika – bioloogid on sellel silma peal hoidnud juba paar aastakümmet.

Mida siis teha? Eelkäijate võlgu kinni maksta pole enam meie võimuses. Aedniku ja loomaaedniku rollist pole pääsu, tundugu selle mastaap kuitahes kohutav. Oleme hoomamatu hulga taime- ja loomaliikide tuleviku ainus õlekõrs, pentsik lugu küll. Ja kui me ei taha loobuda oma eetikast (eetika aga on teadupärast üks eluliselt olulisi hirmu vorme), tuleb loobuda mõnestki mugavusest. Golfimuru asemele lambad (ja mitte traktor!), jah, just nii. Võib-olla just seda pidas ka Jeesus-poiss omal ajal silmas oma ligimesearmastuse ja patukahetsuse jutuga, ainult et meie oleme tema sõnumi väiklaselt taandanud oma liigisisestele nägelustele.