Must ja valge kuld

(Eesti Loodus, jaanuar 2015)

Uus aasta on käes, kingiralli on möödas ja tuleb järjekordselt tõdeda, et inimene on nagu putukas. Täpsemalt, nagu riidekoi. Kui riidekoi substraat on villane riie, siis meie oma on nafta. Kus iganes me ei viibiks, toas või õues, kogu inimlooming mida enda ümber näeme on tehtud naftast. Aga majad, toit, kasvõi raamatud? – võib nüüd esimese hooga küsida. Tõsi ta on, plasti kõrval kasutame palju ka metalli, kivimeid, taimi – ent kõik need töödeldakse lõpp-tooteks ikkagi sellesama musta kulla ja muude fossiilkütuste jõul. Isegi ahjupuud lõhub tänapäeval mootor, samamoodi nagu vormib ahjutellised ja kaevab ahjusavi, rääkimata miljonist keerukamast igapäevatarvikust, arvuti ja internetini välja. Jah, tõesti, me isegi sööme naftat, nagu Kaupo Vipp ütleb: iga toidukalori tootmiseks kulutatakse tänapäeval umbes kümme kalorit fossiilkütuste energiat.

Taastuvatest energiaallikatest on palju juttu, aga tsiteeriksin taas Vippi: „tuuleenergia taastub kenasti, aga ma pole veel näinud isetaastuvat tuulikut“. Ja milleks rääkida tuulikust: isegi kõige lihtsama noa või kirve valmistamist looduslikust materjalist ei kujuta ilma fossiilkütusteta ettegi. Silme ette kerkib pigem kivikirves – üsna täpselt samasugune nagu teame ajalooõpikust.

Kummatigi teame hästi, et nafta saab otsa. Õigemini, otsa ei saa ta vähemalt inimese käe läbi iialgi, lihtsalt annab end üha raskemini kätte. Ning ühel hetkel üsna lähitulevikus ei jätku meil lihtsalt enam piisavalt naftat (gaasi, sütt jne), et uut naftat maapõuest välja imeda – iga liitri kättesaamiseks peame piltlikult öeldes kulutama kaks (tegelikult piisab muidugi märksa vähem drastilisest suhtest, et asi muutuks mõtetuks).

Ärme ette üleliia muretse, tulevad uued vajadused, tulevad ka uued tehnoloogiad, ütleb nüüd optimist. Nii nagu looduslik valik ikka toimib. Paraku ei paista uusi lahendusi kuskilt. Oleme kõik oma kaardid pannud naftale, kõik oma munad ühte korvi. Tuumaenergia ilma nafasisendita? Lubage mõrult muiata! Piltlikult öeldes, kogu meie valge kuld (kui nimetada nõnda inimkonna vaimset potentsiaali) on allutatud mustale kullale.

Laias laastus võib inimkonda ette kujutada otsekui kuninga õukonda: käputäis šeike pumpab maapõuest elunestet ning lugematu arv priskemaid ja pisemaid lootskalu tantsib ja laulab nende ümber, et oma pisku neilt ja seejärel üksteiselt mingi teenega välja lunastada. Nende mooduste välja mõtlemisel on inimkond tõepoolest olnud ammendamatult fantaasiarikas ja põhjatult andekas – kasvõi seesama toimetajaveerg siin on üks miljonist viisist oma lusikatäis välja teenida.

Kas poleks aeg oma valge kuld musta kulla ikkest lahti päästa. Luua üks andmebaas. No umbes nõnda, nagu on loodud USA kongressi raamatukogu, Wikipedia, mu poolest kasvõi Eesti Rahva Muuseum. Koguda kokku kogu teave selle kohta, mida me õigupoolest oskaksime peale hakata ilma naftata. Nagu vanarahvas ütleb: mine tea kunas võib tarvis minna! Ausõna, ilma veebis tuhnimata ei tulnud minul küll peale loomanahkade, hundinuiajuurikate ja kivikirve palju rohkemat pähe. Me ei taha ju ometi tagasi koopasse!