(ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriseminari kirjanduse ülevaade)
Sissejuhatus
1. Probleem
1.1. Evolutsiooniline taust
1.2. Miks rong kuristikku kihutab? Koormise põhimõte
1.3. Miks keegi seda ei peata? Ühisvara tragöödia
1.4. Miks keegi seda ei märka? Enesepettus
1.5. Probleemi kokkuvõte
2. Lahendused
2.1. Mida siis teha?
2.2. Mida siis teha, vol 2
2.2.1. Isepaljunevad meemid
2.2.2. Katalüüs
2.2.3. Sihtmärk: seadusandja
2.2.4. Seks, surm ja raha
Lõpetuseks
Kirjandus
Sissejuhatus
Evolutsiooniteooria klassiku Theodosius Dobzhansky sõnad
"nothing in biology makes sense
except in the light of evolution" (mida iganes eluslooduses on
võimalik mõista üksnes evolutsiooni valguses; Dobzhansky 2013) on saanud paljutsiteeritud käibefraasiks, tähistades
Darwiniga alanud suurt valgustusajastut bioloogias, mil kõik seniavastatu
eluslooduses sai hoopis sügavama ja süsteemsema mõtte. Piltlikult öeldes, kui
seni olid teadlased uurinud auruveduri ehitust pimesi ja kobamisi, teadmata
selle riistapuu eesmärki, siis nüüd taibati, et eesmärk on liikuda ja vedada
rongi.
Samamoodi on ilmsesti küll praegune hetk tagumine (kui
mitte liiga hiline - Linkola 1997, Kama 2018)
aeg tõdeda, et mis iganes ühiskondlik arutelu on mõttekas üksnes keskkonna
jätkusuutlikkust silmas pidades (parafraseerides Dobzhanzky't: nothing in social debate makes sense but in
the light of sustainability). Ülejäänud sädistamine meenutab pigem
sõidusoodustuste üle kauplemist kuristikku kihutavas rongis.
Peatsest ökokatastroofist on praeguseks ilmsesti küll
täis kirjutatud tonnide kaupa paberit ja kõvaketast. Seda kummalisem on
üleüldine (suhteline) apaatia olukorra suhtes. Ei hakka kordama, olukorra
groteski on ülitabavalt kokku võtnud Jüri Kolk ühes hiljutises mõtiskluses (Kolk 2018), lõpetades sõnadega: "See, et
ligilähedaseltki samas vaimus jätkates tabab meid krahh, peaks olema kõigile
selge. Sellest on isegi piinlik rääkida, umbes samamoodi, nagu seletaks
täiskasvanutele, lapsevanematele, et ei, kured ei too lapsi."
Kahte küsimust tahaksin siin sellega seoses arutada,
esimest nii lühidalt ja konspektiivselt kui võimalik, aga ometi vältimatu
eeldusena teise arutamiseks. Esiteks, miks on selline olukord tekkinud, ja
teiseks, kuidas võiks üritada seda lahendada.
1. Probleem
1.1. Evolutsiooniline taust
Tänaste teadmiste kohaselt on inimene üpris suure
tõenäosusega bioloogilise evolutsiooniprotsessi tulem, nii nagu teised
elusolendid. Lähtudes nimetatud protsessi loogikast pole elusolendi
põhimõtteline erinevus juhuslikust ainekogumist, näiteks poritükist, sugugi
mitte kaunis silmavaade, soe karvakasukas, rohelised lehed vms, vaid püüdlus
sigida (laiemalt sõnastades - konverteerida Maa ressursse oma geenide
kandjateks). Seda omadust teenivad kõik muud geneetiliselt päranduvad
funktsioonid. Mainitu käib ilmselt küll ka inimese kohta. Laias laastus
ümardades on inimene kui kultuuriliselt ainulaadne liik umbes 1000 korda noorem
Maa elusloodusest üldiselt. Piltlikult öeldes on meie loomuses 999 osa looma ja
1 osa inimest – täpsete suhtarvude üle pole mõtet vaielda, esiteks teame
selleks veel liiga vähe ja teiseks ei muuda see üldpilti.
Kunagi kui sellest
kirjutasin (Javoiš 2015), sain kohe
esimeselt kommentaatorilt hurjutada: oeh, jälle keegi vulgaardarvinist kes
üritab kultuuriliselt unikaalset inimest muu loomapudiga ühte patta taandada
(tsiteeritud ligikaudselt ja mälu järgi). Niisugune arrogantsus on lääne
kultuuriruumis üpris levinud (vt selle kohta nt Rattasepp
2018). Paraku küll on see taandamine vähemalt sigimise kontekstis
ilmselt siiski õigustatud. Selles peaks kahtlema seda vähem, et inimese
reproduktiivne ekspansioon on olnud, eriti viimastel aastakümnetel, unikaalselt
meeletu. Mitte ühelgi teisel liigil pole nii massiivset paljunemist globaalses plaanis
ette näidata. Samuti pole ühelgi teisel liigil näidata ette niivõrd massiivset
ressursside laostamist - seda isegi ühe isendi kohta, rääkimata koguhulgast.
Võib julgelt tõdeda, et inimene pole darvinistlikus mõttes mitte erakordne vaid pigem erakordselt tüüpiline liik, n-ö
bioloogilise substantsi erakordselt stiilipuhas näide.
Et me ise sigimise keskset funktsiooni enda käitumises ei
märka ega tähtsusta, ja eelistame filosofeerida hoopis muudel
kõrgematel/madalamatel teemadel, see on täiesti omaette teema (vt 1.4.).
Nähtuse märkamine ja tähtsustamine teatavasti ei pruugi vähimalgi määral
mõjutada selle olemasolu või olulisust.
Võtkem niisiis järgneva arutelu eelduseks, et oleme
bioloogiliselt adaptiivsed olevused ning meie funktsionaalne olemus on suurel
määral keskendunud sigimisele (ressursside konverteerimisele iseendaks).
Siinkohal võiks muidugi sattuda darvinistlikust
evolutsiooniteooriast õhinasse ja loota, et kui emake looduslik valik on meid
vorminud hästi hakkama saama isenditena, küllap hoiab ta analoogilisel moel
meie kätt ka populatsiooni ja liigina (olles välja suretanud need liigid, kes
hakkama ei saa). Seda tüüpi optimism, nimetatuna rühmavaliku (group selection) teooriaks oli
bioloogide seas tõepoolest menukas 60-ndatel (Wynne-Edwards
1962) ning on Eestiski hiljaaegu leidnud heauskseid kuulutajaid (Trapido 2016). Hilisem arutelu on paraku
selgitanud, et rühmavalik suudab isendivaliku üle domineerida äärmiselt
erandlikel juhtudel ja valdav enamik meie kohastumisi on siiski suunatud
isendite edule (sh liigikaaslastega konkureerides), mis võib üpris vabalt olla
kahjulik rühma tasemel (Williams 1966/1996).
Siinses kontekstis on oluline nüanss, et elusolendid pole reeglina kohastunud
oma kogusigimist (mitte ajada segi ajutise sigimisega - vt Lack 1954) piirama isegi juhul kui ressursid
ähvardavad lõppeda. See raske töö, liikide arvukuste stabiliseerimine
enam-vähem püsivale tasemele on paraku reeglina jäetud looduslike vaenlaste
õlule (nt Bagchi, Gallery et al. 2014). Nii
pole ka meil oma adaptiivsest olemusest iseenda juurdekasvu vastu rohtu loota,
ehkki looduslike vaenlaste kontrolli alt oleme suutnud välja murda. See on
tegelikult üpris hirmutav teadmine.
Allpool eristan keskkonnaprobleemide kolm n-ö vaala: kolm
bioloogilist võtmekontseptsiooni, mis tublisti aitavad meie kriitilist olukorda
selgitada, ja mida on mu hinnangul vältimatult vaja tunda, et otsida
väljapääsuteid. Need kolm nähtust on: koormise põhimõte (handicap principle: Zahavi and
Zahavi 1997), ühisvara tragöödia (tragedy
of the commons: Hardin 1968) ning
enesepettus (self-deception: Trivers 2000).
1.2. Miks rong kuristikku kihutab? Koormise põhimõte
Hoolimata maailma rahvastiku arvukuskõvera L-kujulisest
taevasse kihutamisest alates möödunud sajandi keskpaigast võib muidugi õlgu kehitada, et meie,
negatiivse iibega väljasurevad õhtumaalased puutume selle koha pealt küll vähe
asja. Paraku on see pettekujutlus (vt ka 1.4.). Järglaste arv on sigimise puhul
vaid mündi üks külg, teine on neisse investeeritav ressursi hulk, ja selle koha
pealt oleme siin heaoluühiskonnas vähemalt sama tõsised "tegijad" kui
india või hiina rahvad arvukuse juurdekasvu osas, kui veel mitte palju hullemad.
Meile meeldib kujutleda, et oleme siin
kasinal Maarjamaal vaesed ja õnnetud nagu kirikurotid, umbes nagu hollandlastel
on kombeks kurta kehva ilma üle - see on vastastikune salasignaal, et
tegelikult ei saa paremini minnagi. Nagu vanameister Toomas Paul ühes
kirjatükis nendib: „Majandusteadlane Kaupo Vipp on välja arvutanud, et praegu
tarbib keskmine kodanik arenenud riikides energiat kogustes, mis võrdub 147
inimese füüsilise tööga. Orjandusliku ajastu mõistes töötab meist igaühe heaks
ööpäev läbi ligi sada viiskümmend orja.“ Taas, et me ise seda ei märka või pole
harjunud sellele mõtlema, ei muuda paraku asja.
Miks me nõnda ahnitseme ja laristame? Olukorra
bioloogiliseks mõistmiseks tutvustan siinkohal kolme kontseptsiooni: r- ja
K-strateegia (MacArthur and Wilson 1967),
laiendatud fenotüüp (extended phenotype:
Dawkins 1989) ning koormise põhimõte.
R-strateegia on elusolendite elustrateegia, mis on
suunatud järglaste arvu maksimeerimisele. Ent see on on üksnes võimalike
strateegiate skaala üks ots. Teine ots on K-strateegia, mis tähendab, et
järglasi saadakse küll vähe, aga igaühe edukust püütakse maksimeerida,
panustades temasse võimalikult palju ressurssi. Paralleel Hommiku- ja Õhtumaa,
või pigemini isegi n-ö arengu- ja arenenud riikide sigimisstrateegiatega on
väga ilmne.
Laiendatud fenotüübi kontseptsioon tähendab, et
elusolendi edukus (millest eelmises lõigus on juttu) ei seisne üksnes tema
kehalises võimekuses vaid seda võib sisuliselt piiramatult suurendada, hõlvates
end ümbritsevaid ressursse. Loomariigis on klassikaline näide linnu pesa, aga
inimliigis ei saa ilmselt olla paremat näidet kui raha (või selle
ekvivalendid), mille kokku kuhjamiseks tehtavat keskkonna laastamistööd
enamasti pahaks ei panda (kõik mis pole keelatud, on lubatud!).
Kõige olulisem kontseptsioon siit kolmikust on antud
kontekstis aga koormise põhimõte, mille tuntuim näide on paabulinnu saba (Grafen 1990, Zahavi and Zahavi 1997, vt ka Zahavi and Javoiš 2009), sotsioloogias on
lähedase tähendusega mõiste silmatorkav tarbimine, conspicious consumption, (Veblen
1994 [1899]). Paabulinnul pole tema kohmakat saba tegelikult otseseks
elutegevuseks kuidagi tarvis - vastupidi, see on talle vägagi tüliks. Aga just
selles seisnebki uhke saba olemasolu mõte, nii naljakas kui see ka ei tundu.
Otseses mõttes täiesti mõttetusse ja totrasse, ent ülimalt ressursikulukasse
ehtesse tohutult ressursse (sh nt turvalisust - saba teeb paabulinnust kerge
saagi kiskjatele) investeerides signaliseerib paabulind kaaslastele lihtsalt
oma võimekust, seega tähtsust ühiskondlikus hierarhias ja väärtuslikkust
sigimispartnerina. Loomariik ja ka muu elusloodus sõna otseses mõtte kubiseb
sellistest paabulinnu sabadest - ent paraku peame tõdema, et selleski osas
teeme meie, inimesed teistele loomadele kaugelt silmad ette. Kas rikkuri elu on
lihtne? Kaugeltki mitte, see on tihtipeale otse letaalselt tervistkahjustav. Kas
võime siis eeldada, et kui inimesed vaid seda asjaolu mõistaksid, rikkus neid
enam ei ahvatleks? Paraku mitte! Letaalsus ja tervise rikkumine võib olla
koguni omaette ahvatlus. Kes arvab, et elu põletatakse ja varandust
lennutatakse tuulde rumalusest – arvaku veel kord!
Mida ma selle kõigega siin öelda tahan on see, et isegi
negatiivse iibe puhul pole mingit põhjust eeldada, et meie bioloogiline
põhiolemus seaks meie ahnitsemisele mingilt maalt piiri ette. Seda
"mõistlikku" piiri võib jäädagi otsima. Inimene on kohastunud
ahnitsema otsatult, hoolimata järglaste arvust. Muinasjutt kuldkalakesest või
vägevast vähist on hirmutavalt realistlik (Kama
2018). Isegi kui mõnele meist pole loodus andnud võimalust saada
ainumatki järglast (olgu siis tahtmise või muu puuduse tõttu) ei morjenda see
asjaolu kuigivõrd kogu meie ülejäänud genoomi ja selle sihikindlat adaptiivset toimimist.
1.3. Miks keegi seda ei peata? Ühisvara tragöödia
Ühisvara tragöödia kontseptsioon kirjeldab samale probleemistikku
veidi teise nurga alt, lisades olulisi nüansse (vt ka Javoiš 2018). Kujutlegem, et hulk inimesi jõuab äratundmisele
inimese hukatuslikust adaptiivselt põhjatust ahnusest ning asub häirekella
lööma, otsustades üksiti ise olla eeskujuks ja ahnitsemisest loobuda.
Tegelikult ongi ju selliseid kildkondi ja üksikuid hüüdjaid hääli juba
tekkinud, suhtarvuna küll kaduvvähe, ent mõne nurga alt vaadates on see piisk
ookeanis ometi selgelt märgatav.
Kuna enamik keskkonnahüvesid on ühisvara staatuses (puhas
õhk on ehk parim näide), st nende säästmine toob kasu kõigile, nende
ekspluateerimine aga üksnes ekspluateerijale endale, siis on kõnealuste
seltskondade puhul teoreetiliselt kaks varianti: kas on tegemist illusiooni,
silmamoonduse, näivtagasihoidlikkusega
(aga sugugi mitte tingimata teadliku silmamoondamisega,
vt 1.4.) või on nad määratud välja surema. Väljasuremise põhjustab klassikaline
looduslik valik: mida rohkem inimene end kaaslaste kasuks piirab (olgu siis
järglaste kvantiteedi või kvaliteedi, näiteks jõukuse osas), seda väiksemaks
jääb tema geenide (või ka meemide) osakaal tulevastes põlvkondades. Piltlikult
öeldes, kui üks ei söö jääb teistele rohkem – südametunnistus suretab iseend
välja. Lisaks, lühemas plaanis põhjustab vastutustundlike inimeste
elimineerumist loodusnähtus, mida psühholoogias tuntakse kaksiklõksu (double bind) nime all: inimene, kes peab
valima kahe halva vahel (oma südametunnistuse eiramine vs oma adaptiivsete
tungide eiramine) kaotab palju energiat ja võib lõpetada vaimuhaiglas (Bateson, Jackson et al. 1956).
Vastutustundliku inimtüübi (või ka lihtsalt
vastutustunde) järjekindla elimineerumise tõttu olemegi ilmselt välja jõudnud
olukorda, kus asjad on halvasti ning lähevad üha halvemini, ent asjaosalised on
halvatud olukorda käed rüpes pealt vaatama. Loogilise mõtlemise tagajärjel
tärkab südametunnistuse taim taas ja taas, et siis olude sunnil ikka ja jälle
kiiresti köndistuda. Kuni ühel heal päeval (teoreetiliselt, eeldades, et selle
ajani vastu peame) võiks ka kõnealune moodul meie loogikas saada loodusliku
valiku jõul lõplikult populatsioonist välja juuritud.
1.4. Miks keegi seda ei märka? Enesepettus
Siit oleme välja jõudnud ülalnimetatud silmamoonduse
variandini ning mängu tuleb kolmas oluline kontseptsioon, enesepettus (self-deception: Trivers 2000). Garrett Hardin on kasutanud samas tähenduses ka
terminit eitus (denial): "... Natural selection favors the
forces of psychological denial. The individual benefits as an individual from
his ability to deny the truth even though society as a whole, of which he is a
part, suffers."(Hardin 1968).
Psühholoogias on ligilähedane termin soovmõtlemine (wishful thinking). Oleme harjunud kujutlema teadmist ja taipamist
kui midagi väärtuslikku, ent evolutsiooni loogika kohaselt pole need asjad
sugugi väärtus omaette vaid väärtuslikud üksnes sedavõrd, kuivõrd nad toovad meile
edu looduslikus valikus. Seetõttu pole imestada, kui hulk nähtusi ja asjaolusid
siin ilmas jääb meil lihtsalt märkamata, kahe silma vahele - senikaua kui see
märkamatus ei sega meie (paraku lühiajalisi) adaptiivseid sihte.
Siit samm edasi tuleb sihipärane enesepettus - lisaks
sellele, et mõnda asja pole vaja märgata,
on mõnda asja ilmselt ka kasulik mitte märgata
või kasulik ette kujutada. (vt täpsemalt Javoiš
2007). Seda nii teiste kui ka iseenda tegevuses ja keskkonnas.
Enesepettus avaldub nii keskkonna hävitamisel kui ka
selle hävitustöö tolereerimisel. Eriti grotesksed on näited, kui üritatakse
ühitada kaks vastandit: esitleda silmatorkavat tarbimist (conspicious consumption) keskkonnasõbralikkusena. Siia alla käivad
mitmesugused eriti "ökod", moodsad ja ülikallid aksessuaarid, aga
miks mitte ka näiteks protestiturism jms. Äriühingud on muidugi väga altid seda
kihku ära kasutama. Hea näitena meenub juhtum, kui Sir Paul Mccartney uus
"keskkonnasõbralik" luksuslimusiin lennutati Jaapanist Inglismaale,
tekitades sellega samasuure süsinikuheite nagu kuluks tavalise autoga kuus
korda ümber maakera sõitmiseks (Davies 2008).
Nimetatud kurioosum murdis meie "kahe silma vahelt" maailma meediasse
ilmselt vaid prominendi kaasatuse tõttu. Naerda pole siin tegelikult aga
midagi, inimesed on aetud väga tõsisesse psühholoogilisse kahvlisse. Kui
vanasti öeldi tögamisi, et "rikkus ei anna häbeneda", siis nüüd, iga
päevaga, sedavõrra mida kitsamaks jääb Maa (nii rahvaarvu kui ka saastamise ja
looduse hävitamise mõttes) leiame end üha ilmsemalt ajastust, kus rikkust
tulekski tõsimeeli häbenema hakata. Ainult et meil puuduvad selleks
bioloogilised vahendid!
Enesepettuse jänesekõrvad paistavad ka ühiskonna
ettevõtlikuma sektori (kelle hulka füüsikalise paratamatusena kuulub ka enamik
poliitikuid) kroonilises hurjutamises keskkonnakaitsjate kallal, et nood
takistavad oma "virisemisega" "arengut" ja "progressi".
Andrei Hvostov on selles kontekstis küll veidi liialdatult, kuid väga tabavalt
märkinud, et mõiste "jätkusuutlik areng" näikse olevat kõige täiega
oksüümoron (Hvostov 2010). Samuti on
enesepettuse jänesekõrvad selgelt näha nende "teadmameeste" jutus,
kes peavad inimkonda muust bioloogilisest substantsist kuidagi ülemaks ja
privilegeeritumaks - kui veinipärm suletud pudelis kõngeb rutiinselt omaenda
paljunemisse ja väljaheidetesse, siis meile, looduse kroonile, on kuskilt
kõrgemalt määratud hoopis üllam saatus! Mugav on nii mõelda, iga kahtlus ja
kõhklus kisuks kõhkleja ühisvara tragöödia rottide võidujooksu edetabelis
koheselt mitu kohta allapoole.
Tuletades nüüd veelkord meelde, et oleme kohastunud
tegutsema vaid iseenda ja oma lähisugulaste lühiajalise kasu nimel ning
rühmavalik pole suutnud meid vormida nägema kõrgemale ja kaugemale, võib
inimkonda küll julgelt võrrelda (muinasjutu-)jaanalinnuga, kes on toppinud lõvi
lähenedes pea liiva alla, ja kui keegi üritab tublit lindu nügida ohtu märkama,
on ta tänu asemel välja teeninud jalahoobi.
1.5. Probleemi kokkuvõte
Võtan eeltoodu lühidalt kokku: koormise põhimõtte tõttu
oleme lõksustatud suurendama oma tarbimist lõputult, sh üha meeletumalt
raisates. Ühisvara tragöödia ei lase meid sellest nõiaringist valutult väljuda,
isegi kui suudame seda teadvustada (rongilt maha astujad on määratud välja
surema otseses või kaudses mõttes, vabastades vaid ruumi uutele liigtarbijatele).
Enesepettus ei võimalda meil olukorra tõsidust pealegi ka teadvustada (või kui
siis üksnes pinnuna võimalikult kaugete kaaslaste, nt hiinlaste silmas).
Küsimuste küsimus on aga: mida selle teadmisega peale
hakata?
2. Lahendused
2.1. Mida siis teha?
Võib muidugi öelda, et midagi polegi teha, tuleb silmad
kinni pigistada ja kannatlikult inimese kui liigi kollapsit oodata (kahjuks
küll oleme enne omaenda minekut saatmas piinarikkalt allavoolu sadades
tuhandetes teisi liike). Kõige tabavamalt sõnastas selle suhtumise maestro Aarne
Üksküla: "ma olen ses mõttes optimist, et ma usun, et inimkond ükskord
hävib ja maakera saab oma tasakaalu tagasi" (Virro and Ibrus 2017). Paljud, näiteks soome mõtleja Pentti
Linkola on veendunud, et isegi kui meil oleks hea plaan, on tegutseda juba liiga
hilja. Ent isegi Linkola taoline realist pakub, et puhtalt väärikusest võiksime
takkajärgi koostada plaani, mis oleks
võinud aidata, juhul kui seda oleks õigel ajal rakendatud (Linkola 1997). Püüan siis sellekohase arutelu
otsa lahti teha.
Arutelu postulaadiks võtan demokraatliku
ühiskonnakorralduse. Miks nii, kas ökodiktatuur vms poleks loogilisem lahendus?
Eriti just füüsiku-tüüpi unistajatele on ajast aega olnud väga ahvatlevad
mehanitsistlikud ulmad ideaalsest maailmakorraldusest, mis töötab nagu
kellavärk, et millel on üks pisipuudus: see eeldaks tõepoolest mingite
kõrgemate jõudude diktatuuri, mis hoiab inimesi oma käpa all (vt selle kohta nt
Vainura 2017). Paraku pole meil
seesuguseid kõrgemaid jõude mitte kuskilt võtta, peame omal käel hakkama saama.
Ilmselt küll puudub teaduslik alus uskuda "väljavalitutesse",
mõistlik on suures plaanis lähtuda inimeste bioloogilise põhiolemuse
identsusest, hoolimata sellest, kas nad on parasjagu võimul või opositsioonis,
juhuse tahtel kapitalisti (Scheffer, van Bavel
et al. 2017) või ekspluateeritud proletaarlase, kritiseeritava või
kritiseerija rollis. Isegi kui mingi ime läbi õnnestuks kogu maailmas
kehtestada valgustatud monarhia, korrumpeeruks ükskõik kui valgustatud ja
üllaste kavatsustega monarh või tema järglane tõenäoliselt üsna kiiresti
Stalini laadseks super-egoistlikuks monstrumiks ja keskkonnahoiu nimel tehtav
jääks tähtsusetult üürikeseks.
Inimeste bioloogilisest olemusest lähtudes pole ent
võimalik ka liiga sinisilmselt uskuda demokraatia võluvitsa, ükskõik kui
ideaalselt/instantselt toimiva valimissüsteemi suudame näiteks moodsate
digilahenduste abil juurutada. Sellest vaatepunktist mõjub veidi naljakalt
näiteks Eesti värskete poliitiliste jõudude (rohelised, elurikkuse erakond jt)
retoorika, kes püüavad otsedemokraatiat sobitada loodushoiu ideega nagu sadulat
sea selga. Garrett Hardini väide, et tehnoloogilist pääsu
keskkonnakatastroofist ilmselt pole (olgu selleks tehnoloogiaks siis kasvõi
valimissüsteem - JJ) ning kardinaalselt muutuma peaks kogu ühiskonna moraal (Hardin 1968), ei ole ilmselt paraku sõnakõlks.
Tabavalt on sel teemal mõtisklenud maestro Tõnu Kark: "Ma ei näe sellel
poliitikal eriti mingit lahendust, kui rahval ei ole korralikku vundamenti all.
Ei ole millestki alustada, põhitõed puuduvad. Ei ole niisugust sügavat
kultuurikihti, mille pealt poliitika peaks tõusma, soovitatavalt õigesse kohta.
Ainult see töötab, kuidas on hetkel kasulik, ja noh, mis sa siin siis
politiseerid..." (Hõbemägi 2017).
USA ekspresident, hilisem kliimaaktivist Al Gore (Guggenheim 2006) on oma poliitikuaegadest meenutanud üht oma kõige
olulisemat taipamist: minimaalne, mis on vajalik keskkonna päästmiseks on
rohkem kui maksimaalne, mida võimaldab demokraatlik poliitika ("[the climate crisis] is not a
political issue, it's a moral issue").
Demokraatia ühilduks loodushoiu ideega põhimõtteliselt
enam-vähem vaid juhul kui valijate ringi märkimisväärselt laiendada: kui
valimisõiguse saaksid kõik sündimata põlvkonnad ja samuti ka kõik teised liigid
peale inimese (vt ka Vipp and Raus 2016).
Paraku on meil neid puuduvaid valijarühmi esindama panna vaid meid endid,
ekstantseid inimesi, kel aga paraku puuduvad esindamiseks bioloogilised
eeldused. Sama hästi võiksime saata riigikokku seadusi looma näiteks lambad,
vannutades neid kogu hingest tegema läbimõeldud ja tarku otsuseid. Kui
sünnipärane foneetika piirdub vaid silbiga mää, ei saa ebaadekvaatset
seadusandlust kuidagi süüks panna. Ent isegi kui kõik need põlvkonnad ja liigid
oleksidki võimelised valimiskastide taha rivistuma, isegi siis võiks eeldada
levinumate ökonishidega (või arvukamate - kui anname hääle igale isendile)
liikide ja põlvkondade demokraatlikku terrorit vähemlevinute üle. Ühesõnaga,
demokraatia on küllaltki lombakas valitsemisvorm - ainult et, nagu tõdes juba
Churchill, paremat pole paraku veel leiutatud.
2.2. Mida siis teha, vol 2
Olles tunnistanud füüsika (nii geneetiliste kui ka
memeetiliste ühiskonnakorralduslike eelduste kujul) patsiendi (Maa keskkonna)
kiirelt progresseeruva letaalse haiguse ravil võimetuks, jääb loota vaid
lüürika peale. Siin tulebki mängu ajakirjandus ja kommunikatsioon. Lühidalt,
asjatundlik vähemus - teadlased, kunstnikud jmt – peab mingi imenipiga suutma
veenda pahaaimamatut demokraatlikku enamikku hääletama jätkusuutlike otsuste ja
otsustajate poolt. Meil on demokraatlik valimisvabadus, aga õnneks siiski ka
veenmisvabadus. Tuleb rakendada topeltpettust - meie sünnipärane
enesepetmismehhanism tuleb omakorda võimalikult tõhusalt ära petta. See teema
väärib ilmtingimata väga põhjalikke uuringuid võimalikult mitmekesisel skaalal
(bioloogiline modelleerimine, praktiline psühholoogia, haridusteadused, sotsioloogia,
kommunikatsiooniuuringud jne). Allpool visandan paar väga esialgset
ääremärkust, võttes arvesse ülaltoodud bioloogilist raamistikku.
2.2.1. Isepaljunevad meemid
Kuna ülalmainitud veenmistöö käib otseselt vastu meie
evolutsioonilist olemust ja looduslikku valikut (kolm vaala!), siis ei saa
loota, et (1) see teavitustöö oleks eales kerge või laialdaselt tunnustatud,
ning (2) see asjatundlik osa inimkonnast eales oleks suurem kui imepisike
(tõsi, keskkonnahoiust räägitakse
palju, aga see rääkimine näikse suurelt jaolt olevat Sir McCartney limusiini
laadne rohepesu – “vana hea kasvufetiši maskeerimine rohelisse litrikostüümi":
Vipp and Raus 2016). Ei maksa loota, et,
mingist lävest üle ponnistades ootavad ees soodsad isevoolulised protsessid, et
"ükskord me võidame niikuinii". Seda enam tuleks püüda oma sõnumites
kasutada n-ö isepaljunevaid, ahelreaktsioonilisi meeme – selliseid, mille
saajad neid omakorda edasi kannaksid. Arvestades keskkonnakaitse tõenäoliselt
jäävalt dissidentlikku olemust on ilmselt üksnes sedasorti püramiidprotsessidel
lootust märkimisväärset mõju avaldada. Väga oskamatult fantaseerides: selle
asemel, et öelda "ära tarbi palmiõli", tuleks pigem öelda "tore,
kui räägiksid ka oma sõpradele, et palmiõli ei maksa tarbida". Ühisvara
tragöödia tõttu tuleks aga selliste südametunnistusele koputamistega olla
äärmiselt ettevaatlik, et mitte ajada kohusetundlikke inimesi ülemäära ränka kaksiklõksu.
2.2.2. Katalüüs
Kui rääkida vähemuse võimalustest enamiku vastu, siis
tuleb muidugi sümbolina silme ette Taaveti ja Koljati lugu piiblist (ehk ka
Kaval-Antsu ja Vanapagana lood või muud analoogiad). Imepisike Taavet sai
hiiglasest võitu lingu abil (Eesti analoogina ei lähe eal meelest Prussakovi
jalgrattaklubi kunagine aktsioon Tartu maantee avamisel Tallinnas: Viivik 2006). Katalüüs on protsess, kus
pisikese liigutusega saavutatakse suur efekt. Hea ajakirjandus ja hea kunst on
tüüpilised katalüsaatori näited, kus ühe inimese ponnistus transformeerub väga
paljude inimeste mõistmiseks. Potentsiaalne katalüütilise keskkonnateavituse
trumpäss, millega tasuks väga tähelepanelikult tegelda, on kindlasti
kooliharidussüsteem. Lapsed on väga oluline sihtrühm mitte üksnes seetõttu, et
nende päralt on tulevik, vaid ka puhtbioloogiliselt pole lapsed kohastunud
ajama taga nii piiramatut omakasu kui täiskasvanud (nende bioloogiline roll
pole sigida - laias mõttes - vaid üksnes kasvada ja targemaks saada). Samuti
puhtbioloogiliselt, laste närvisüsteem on veel plastilisem ja nende harjumusi
lihtsam ümber kujundada kui täiskasvanutel. Üksiti, vermimise (imprinting) tõttu kinnistub lapsepõlves
omandatu märksa tugevamalt kui hiljem kogutud teadmised.
2.2.3. Sihtmärk: seadusandja
Öeldakse et ühiskonna muutmine algab iseendast.
Keskkonnakaitses on see vormel enamasti võtnud indulgentsi vormi - nii vähe kui
neid keskkonnateadlikke üritajaid ka on (ja au neile!), nendegi enamiku puhul
ühiskonna muutmine ka lõpeb
iseendaga. Olles ise ponnistanud nihkuda veidi jätkusuutlikuma eluviisi suunas
üksikisiku tasandil (taas, au kõigile ponnistajatele!) on tore mõelda - kui
nüüd kõik toimiksid nii nagu mina, olekski maailm parem paik! Paraku - nad ei
toimi. Ühisvara tragöödia tõttu pole seesugusele suhtumisele määratud
paljunemisvõimet vaid vastupidi, hääbumine. Garrett Hardin märkis, et ainus
võimalus ühisvara tragöödiast pääseda on jagada ühisvara inimeste vahel ära (Hardin 1968). Mõistagi on mõeldamatu jagada
sõna otseses mõttes ära atmosfääri puhast õhku või Maa elurikkust - ent
sisuline analoog on toimivad (=korrakaitsejõududega tagatud) seadused, mis
reglementeerivad nimetatud ühishüvede kasutuse. Kui mina ei lagasta, siis ei
tohi ka naabrimees lagastada - üksnes selline ühisvara kasutuskord on
põhimõtteliselt jätkusuutlik. Seega, keskkonnahoiu sõnumite objekt peaks ikka
ja jälle olema seadusandja (nii nukker kui meil seda siin kõrgete
vabaduseideaalidega noores riigis ka tunnistada pole). Niisiis, mitte (üksnes)
"loobugem palmiõlist oma sõpruskonnas" vaid kindlasti ka
"valigem seadusandja kes keelab selle tegevuse".
2.2.4. Seks, surm ja raha
Kommunikatsiooni teemal tuleb kindlasti tsiteerida veel
kahte klassikut. Esiteks maestro Väino Koorberg, kes kohe esimese loengu (Koorberg 2018) esimese slaidina manas tahvlile
loosungi "Keegi ei pea seda jama lugema!". Siin on peidus (nojah,
tegelikult mitte just peidus) sügav tõde: ükskõik kui sügavat tõde me üritame
demokraatia (vs totalitaarse käsumajanduse) tingimustes kommunikeerida, kui me
ei suuda äratada selle vastu inimeste huvi,
siis on kommunikatsioon läbi kukkunud juba eos. Ükskõik kui kole on palmiõli
tootmine, kui see on üksiti igav, on
sellele määratud vääramatult jätkuda.
Sellega haakub teise klassiku tsitaat. Professor Raivo
Mänd on oma mõne aasta taguses loengus "Miks minust ei saanud teaduse
populariseerijat" nukralt nentinud (Mänd, suuline teade), et "laiu
lugejate masse" (kellest me ei saa demokraatia oludes üle ega ümber - JJ)
huvitavad ainult kolm asja: seks, tervis (surm) ja raha. Ja et misiganes
teadust edukalt populariseerida, tuleb oma teema kuidagimoodi siduda vähemalt
ühega neist kolmest. See tõdemus sobib paraku nagu rusikas silmaauku ülaltoodud
bioloogilise aruteluga, mille järgi on üpriski kitsas omakasu see sektor
maailmast, mida üldse oleme võimelised oma adaptiivsete silmaklappide vahelt
nägema. Emake looduslik valik pole meile andnud kõrvu, et kuulda selle kitsa
sektori kõrvale keskkonnahoiu sõnumit. Kes saab kurti sundida kui kurt ei taha
kuulata.
Ei kõla üllalt, aga ilmselt pole ka pääsu: seks, surm ja
raha tuleb valehäbita rakendada keskkonnakaitse kommunikatsiooni vankri ette.
Lõpetuseks
Linnar Priimägi on kunagi veidi teises kontekstis
sedastanud, et kultuur on pidev piirivalve. Pidades silmas, et mingi
paratamatult väike osa inimkonnast peab (vahetuste kaupa) küüntega mingist
latist kinni rippuma, et seista vastu ühiskonna pidevale gravitatsioonile
labasuse suunas. Priimäge parafraseerides võiks öelda, et keskkonnakaitse on
pidev vallutussõda - siingi tuleb loota imeväikesele, pidevalt välja surevale
anomaalsele osale ühiskonnast, kes suudavad vastu inimlooma kohastumuslikku
olemust probleemi tõsidust tajuda ja mitte üksnes hoida vaid ka vedada meid
järjekindlalt, Sisyphose kombel välja evolutsiooni mustast august. Kas see
üleüldse on võimalik? Ega enne ei tea kui ei proovi!
Kirjandus
Bagchi, R., R. E. Gallery, S.
Gripenberg, S. J. Gurr, L. Narayan, C. E. Addis, R. P. Freckleton and O. T.
Lewis (2014). "Pathogens and insect herbivores drive rainforest plant
diversity and composition." Nature 506(7486): 85-+.
Bateson, G., D. D. Jackson, J.
Haley and J. Weakland (1956). "Toward a theory of schizophrenia."
Behavioral Science 1(4): 251-264.
Davies, R. (2008). "Paul
McCartney 'horrified' as his eco car is flown 7,000 miles from Japan." The
Telegraph 13.05.2008.
Dawkins, R. (1989). The Extended
Phenotype. Oxford, Oxford University Press.
Dobzhansky, T. (2013).
"Nothing in Biology Makes Sense Except in the Light of Evolution."
American Biology Teacher 75(2): 87-91.
Grafen, A. (1990).
"Biological signals as handicaps." Journal of Theoretical Biology
144(4): 517-546.
Guggenheim, D. (2006). An
Inconvenient Truth. USA, Lawrence Bender Productions, Participant Productions.
Hardin, G. (1968). "The
Tragedy of the Commons." Science 162(3859): 1243-1248.
Hvostov, A. (2010). "Täna
kahtleb euros, homme reedab kodumaa." Eesti Ekspress 4.09.2010.
Hõbemägi, P. (2017). "Tõnu
Kark: „Eestlased on nagu pandakarud, nad kõik tuleks looduskaitse alla
võtta!”." Eesti Ekspress 13.12.2017.
Javoiš, J. (2007).
"Enesepettusest Robert Trivers'i ainetel." Schola Biotheoretica 33.
Javoiš, J. (2015). "Bioloog:
mehes võib vallandada koostöötuhina mammuti nägemine, naises kari
mudilasi." ERR Novaator.
Javoiš, J. (2018). "Lõvi
sööb meid ära." Sirp 14.12.2018.
Kama, K. (2018). "Sada rida
Eesti loodusest: kuldkalakese lugu." Eesti Loodus 10: 36-37.
Kolk, J. (2018).
"Argitraagika XV – Vanaema, kured ei too lapsi." Sirp 16.02.2018.
Koorberg, V. (2018).
"Tekstiloome ja toimetamine (SVUH.00.023). ." 2018 sügissemester.
Lack, D. (1954). The natural
regulation of animal numbers. Oxford, Clarendon Press.
Linkola, P. (1997). Juhatus
1990-ndate mõtlemisse. Haapsalu, Vaialiit.
MacArthur, R. and E. O. Wilson
(1967). The Theory of Island Biogeography, Princeton University Press.
Rattasepp, S. (2018). The Human
Mirror: A Critique of the Philosophical Discourse on Animals from the Position
of Multispecies Semiotics. PhD, Tartu ülikool.
Scheffer, M., B. van Bavel, I. A.
van de Leemput and E. H. van Nes (2017). "Inequality in nature and
society." Proceedings of the National Academy of Sciences of the United
States of America 114(50): 13154-13157.
Zahavi, A. and J. Javoiš (2009).
"Iga signaal looduses kannab koormist." Eesti Loodus 10: 30–36.
Zahavi, A. and A. Zahavi (1997).
The handicap principle: a missing piece of Darwin's puzzle. Oxford, Oxford
University Press.
Trapido, T. (2016).
"Evolutsioon ja tants." Raadio Ööülikool 10.09.2016.
Trivers, R. (2000). The elements
of a scientific theory of self-deception. Evolutionary Perspectives on Human
Reproductive Behavior. D. LeCroy and P. Moller. New York, New York Acad
Sciences. 907: 114-131.
Vainura, V. (2017). "Pentti
Linkola: kas inimsoo päästja või ökofašist? Ühe vanamehe mõtisklusi loodusest,
elust ja inimestest." Eesti Loodus 12: 76-78.
Veblen, T. ((1994) [1899]). The
Theory of the Leisure Class: An Economic Study of Institutions. New York,
Penguin Books.
Viivik, A. (2006).
"Autovastased segasid Tartu maantee avamispidu." Õhtuleht 06.11.2006.
Williams, G. C. (1966/1996).
Adaptation and natural selection: a critique of some current evolutionary
thought. Princeton, NJ, Princeton University Press.
Vipp, K. and R. Raus (2016).
"Anname loodusele põhiseaduslikud õigused." Maaleht 06.10.2016.
Virro, K. and K. Ibrus (2017).
"Aarne Üksküla uskus, et laval tuleb teha kõik partneri heaolu
nimel." Eesti Päevaleht(30.10.2017)
Worldometers. Population. http://www.worldometers.info/world-population/.
Wynne-Edwards, V. C. (1962).
Animal Dispersion in Relation to Social Behaviour. Edinburgh, Oliver &
Boyd.
