(Eesti Loodus, jaanuar 2016, koos Lauri Palumetsaga)
Ta lihtsalt hulgub linnast linna siht on sinna kuhu tuul
Ta vaateväli on ta maailm tema ulatus ja ruum
– Vennaskond
Keskmine mees pigem eksleb võõras linnas teed otsides mitu tundi, lappab oma kaarte ja pingutab mälu, kui küsib vastutulijalt juhatust. Vähemalt levinud uskumuse järgi on see nii. Kas siin võib olla tõetera? Ja mida me selle teadmisega peale võiksime hakata?
Mäletan üht juuliõhtut aastast 1994. Lapseohtu bioloogiatudengitena olime koos sõbra Kristjaniga äsja eemaldatud putukate tundmaõppimise praktikumist. Süüdistus: „mittetöine suhtumine“. Putukad olid meil ilusti korjatud, kuid patt seisnes muus – liiga tihti sattusime öösiti, töövabal ajal pisikese kummipaadiga ümbruskonna veekogudele „avastusretkedele“. Mis parata, looduse kutse tõmbas piimahabemega linnapoisse nagu magnetiga – ja küllap siis tähelepanu õppetöö tähtsatelt küsimustelt ülemäära kõrvale.
Hetkega küpses iseenesestmõistetav plaan – naaseme ülikoolilinna sellesama paadiga! Selleks tuli läbida ei rohkem ega vähem kui üheksa veekogu: seitse jõge ja kaks järve, vahepeal kaks mõnekilomeetrist jalgsimatka läbi metsade, paat turjal. Muuhulgas ületada kaks korda ilma dokumentideta riigipiiri, ükskord mööda jõge otse läbi linnasüdame. Olime siiras vaimustuses!
Veel selgemalt mäletan hetke, kui kirjeldasime plaani suure õhinaga oma kursuseõele. Ta kuulas meid kannatlikult ära ja küsis maailma kõige ootamatuma küsimuse: „Aga miks te seda teete?“
Jäime teda jõllitama ilmselt harukordselt rumalate nägudega. Kallis kursuseõde tõlgendas meie kimbatust muidugi omasoodu: „Ärge muretsege, poisid, ma saan teile bussiraha laenata.“ Tõttasime lahket pakkumist üksteise võidu tagasi lükkama, otsisime sõnu, üritasime abitult olukorda kuidagi selgitada. Mõistmatus meie emaliku jutukaaslase silmis aga ainult suurenes, olime ühtäkki nagu tulnukad eri planeetidelt. „Aa, ma taipan“ venitas ta lõpuks püüdlikult, ja tema näost oli näha, et see polnud tõsi, „teil on seikluste janu!“
Ega see polnudki ju rohkem kui tosin aastat hiljem, kui prantsuse teadlane Christelle Jozet-Alves ja tema kolleegid lasid Inglise kanalis Luc-sur-Meri asula lähedal oma pisikeselt uurimislaevalt traali merre ja tirisid välja – ei, mitte kalale ei tulnud nad seekord! – mõnikümmend harilikku seepiat (Sepia officinalis). Kui tublid molluskid olid nädalakese akvaariumites mõnusat krabi- ja krevetitoitu nautinud ning kummalisest elupöördest toibunud, oli neil aeg asuda teaduse teenistusse.
Ühekaupa tõsteti katsealused suuremasse anumasse ning filmiti nende liikumist. Juhtus see, mida teadlased õigupoolest eeldasidki, aga mida seepiariigi soovolinik - kui seesugune olemas oleks - ilmselt küll heaks poleks kiitnud. Sugude vahel oli nimelt selge erinevus. Lastel ja naistel, st veel mitte suguküpsetel ja emastel isenditel näis olevat aega maa ja ilm. Nemad käitusid tunnelis üsna loiult. Isastel seevastu oli tuline rutt: kiirelt tõttasid nad katseareenil ringi, ilmse sihiga kuhugile edasi rutata.
Teadlastel sellest tulemusest ei piisanud. Katseakvaariumisse vaheseinu kleepides valmistati nn T-labürint (ingl T-maze): T-tähe kujuline tunnel, mille alguspunktiks oli tähe jalg ja kaks finishit paiknesid kummagi haru otsas. Ühes finishis asus ukse taga preemia: hämar, hubane liivapõhjaga ruum, kuhu seepiale meeldib varjuda. Teises finishis viis uks samasugusesse ruumi, ent oli lukus. Kummagi haru kohale riputati erisuguse mustriga „liiklusmärgid“, mille järgi katsealused võisid õige, avaneva uksega varjupaiga suuna meelde meelde jätta - teatavasti on seepiad vägagi terased olevused, nii nägemisvõime kui ka üldise nutikuse poolest. Mitu korda proovides õppisid alguspunktist lahti lastud seepiad peagi keerama õigesse T-tähe harusse, et jõuda meeldivasse varjupaika. Isastel, emastel ja noortel kulus selleks sama palju kordi, keskmiselt kaheksa.
Ent nüüd järgnes katse, kus uurijad vahetasid preemia asukoha ära: lukustasid seni avanenud ukse ja keerasid vastasukse lukust lahti. Vastavalt vahetati ära ka liiklusmärgid. Nüüd käitusid emased ja isased seepiad sootuks eri moodi: isased jälgisid liiklusmärke ja jõudsid varjupaika sama edukalt kui enne. Enamik emaseid aga keeras liiklusmärkidest hoolimata harjumuspärasesse suunda ja jõudis valesse, lukustatud finishisse. Samamoodi suundusid valesse lõpp-punkti ka noorukid, kui välja arvata paar erandlikku seepiapoissi, kel retk läks õnneks nagu nende täiskasvanud sookaaslastel.
Kuidas taipasid teadlased niisuguseid tulemusi oodata? Kuidas üldse taibati ruumilist käitumist sugude vahel võrrelda? Tõsi, kirjeldatud uuring oli arvatavasti esimene, kus sugude erinevus ruumilises käitumises tehti kindlaks selgrootul liigil. Ent selgroogsetega, iseäranis imetajatega oli samalaadseid katseid tehtud palju ja juba aastaid. Valdava ülekaaluga on niisugused katsed näidanud isaste paremaid ruumilisi võimeid.
Muidugi, ruumiline võimekus ei ole nii lihtne tunnus nagu kaugushüpe, mille ühikuteks on sentimeetrid ja mille mõõtmise osas - kui sa pole just olümpiakohtunik - kuigi palju küsimusi ei tekkida ei saa. Ruumilisi võimeid saab mõõta paljudel eri viisidel, mis olenevad palju ka liigist, kel seda mõõdetakse. Ja kahtlemata koosneb see üldtunnus mitmesugustest eri võimetest - asendite, suuruste, suundade, vahemaade tajumine, meelespidamine, seostamine jne - mille täpsest neuroloogilisest olemusest teadlastel veel kuigi head aimu ei ole.
Väiksemate loomade ruumilist võimekust mõõdetakse enamasti mitmesugustes labürintides, kus hinnatakse, kui kiiresti ja tõhusalt suudab katsealune objektide asukohti meelde jätta ja uuesti üles leida. Peale n-ö puhtkognitiivsete võimete on ülesannete lahendamisel väga tähtsateks osutunud näiteks ka looma usinus, uudishimulikkus, julgus jpm. Ent üksnes nendele, n-ö teisejärgulistele omadustele isaste ja emaste erinev võimekus kindlasti ei taandu.
Meie liigil on ruumilisi võimeid mõõdetud veidi teisiti kui muudel liikidel. Palju on kasutatud orienteerumisülesandeid maastikul, ent täpsemini kontrollitud tulemuste saamiseks ehtsaid labürinte tavaliselt püsti ei panda: see oleks parasjagu kulukas ja teisalt pole selleks ka vajadust, sest nagu väga paljud muud ülesanded, saab kahejalgne loom ka ruumilise võimekuse testid kenasti lahendatud paberi ja pliiatsi või arvuti abil.
Paljud testid meenutavad arvutimänge: näiteks tuleb juhtkangi abil seigelda virtuaalses labürindis, jättes meelde senitundmatuid liiklusmärke, nagu meie tuttavad seepiad. Tihtipeale pole eesmärk mitte lihtsalt jõuda sihtpunkti, vaid täita keerulisemaid ruumilisi ülesandeid.
Testide tulemuste poolest pole inimene siiski mingi erand. Nagu enamikul uuritud liikidel, ilmneb meilgi üldiselt meeste paremus ruumiliste ülesannete lahendamisel. Kõige kaugemale ette rebivad mehed naistest kolmemõõtmelistes mõttelistes pöördtestides (ingl mental rotation test; vt joonis). Sellenimelised testid mõõdavad kui hästi suudab katsealune kujutada ette pildil kujutatud kolmemõõtmelisi objekte teistest vaatenurkadest. Katsetega on kindlaks tehtud, et sellised testid peegeldavad küllaltki täpselt katsealuste edukust tõelises ruumis elulähedasi orienteerumisülesandeid täites.
Muidugi on erandlikke uuringuid ja testitüüpe, kus on ilmnenud naiste paremus. Lähemal uurimisel on aga tihti osutunud, et õrnema soo edukuse taga on siiski nende suurem verbaalne (sõnaline) võimekus: selle omaduse poolest teevad naised meestele „ära“ sama veenvalt kui mehed naistele ruumilistes ülesannetes.
Mõnes uuringus on leitud, et meeste paremus ilmneb rohkem ülesannetes, mis eeldavad osavust liigelda võõral maastikul, arvestades ilmakaari, rännakuaega ja vahemaid, naised aga on osavamad jätma meelde objektide asukohti üksteise suhtes: nende strateegia sobib hästi orienteerumiseks just tuttavas keskkonnas.
Miks? See küsimus tekib igal teadlasehingel kohe, kui ta märkab looduses mingit korrapära. Tõesti, kui evolutsioon on meestel kujundanud tõhusamad ruumilised võimed kui naistel, siis on üpris tõenäoline, et meestel läheb neid ka rohkem vaja, st looduslik valik on ruumiliselt saamatuid mehi läbi aegade rohkem nüpeldanud kui sama äpusid naisi. Aga miks? Läbi aegade on välja pakutud ka mitmesuguseid toredaid hüpoteese.
Meeste sõjakäikude hüpoteesi järgi kuluvad meestel head ruumilised võimed ära selleks, et korraldada sõjaretki teiste hõimude vastu, saamaks oma valdusesse rohkem naisi ja vara. Naistel seesugust vajadust pole: suurem hulk mehi tooks neile kasu asemel pigem häda kaela, sest enamikul meestel on paraku huvi ka sigida. Erinevalt meestest, kes ei pruugi oma järglaste vastu pärast viljastamist kuigivõrd huvi tunda, on iga lapse sünnitamine naise jaoks aga äärmiselt kulukas lõbu ja enamasti tuleb tal jääda vastutama ka üleskasvatamise eest.
Emaste valiku hüpoteesi kohaselt eelistab õrnem sugu oma laste isana edukamaid jahimehi, edukamad jahimehed on aga paremad orienteerujad. Teatavasti kehtib eluslooduse valsipõrandal enamasti emaste valik, sest nemad panustavad järglastesse rohkem ja seetõttu tuleb härradel nende pärast pahatihti kibedasti konkureerida.
Küttide-korilaste hüpotees ja vanemhoole hüpotees lisavad eelmistele tähelepaneku, et naiste roll on olnud hoida lapsi ja seetõttu püsida rohkem tuttavas keskkonnas ning tegelda pigem korilusega kui saakloomi jälitada (kihnu hülgejahi pilt). Tõenäoliselt on ka rasedus pärssinud liikuvust ja ajendanud naisi paigal püsima.
Hajumise hüpoteesi järgi on ruumiline võimekus suurem sellel sugupoolel, mille noorisenditel on suguküpseks saades suurem sund rännata laia maailma õnne otsima.
Tähelepanelik lugeja ilmselt märkab, et kõik need hüpoteesid seostuvad küllaltki piiratud loomarühmade ja eluviisidega. Teadusuuringud kinnitavad aga, et sooline erinevus ruumilises võimekuses - ja enamasti just isaste edumaa - on liigiti märksa laiemalt levinud nähtus, kui eelloetletud hüpoteeside põhjal võiks eeldada.
Näiteks võisid meestele ja mõnedele muudelegi primaatidele omased sõjaretked tõepoolest soodustada nende evolutsiooni osavamaks maastikul orienteerujaks. Miks mitte! Ent see ei seleta ruumilise võimekuse soolisi erinevusi seepial või rändrotil, kes niisuguseid retki ei harrasta.
Nii oli tarvis ka üldisemat hüpoteesi, mis kataks võimalikult palju loomarühmi. Kuna elusloodus oma elukorralduselt äärmiselt mitmekesine, siis ei jäänud muud üle kui püstitata ka üpriski üldsõnaline koduterritooriumi hüpotees. Selle järgi on ruumiliselt võimekam lihtsalt see sugupool, kes kasutab suuremat territooriumi.
Enamasti on niisuguseks sugupooleks see, kes hoolitseb vähem järglaste eest ja kellel on seetõttu vabam voli ringi nipernaaditada ja otsida uusi sigimispartnereid. Ja enamasti, ka inimliigis on niisugused vandersellid pigem isased (joonised). Ent nagu allpool näeme, leidub mõlemale reeglile erandeid.
Erand kinnitab reeglit! Järgnevatel juhtudel võib seda küll väita lausa otseses mõttes.
Lindudel on nende suure liikuvuse tõttu raske ruumilist võimekust otseselt mõõta, kuid kaudselt saab seda hinnata ruumiinfo töötlemisega tegeleva ajuosa – hipokampuse – suuruse järgi. Kahel turpiali liigil (piisoniturpial - Molothrus ater ja M. bonariensis) avastati, et sigimishooajal on hipokampus suurem mitte isastel vaid hoopis emastel.
Milles asi? Need linnud on nimelt pesaparasiidid, poetavad oma munad võõrastesse pesadesse, ja erinevalt näiteks harilikust käost ei aita isaslind oma paarilist selles raskes „maastikumängus” vaid jätab kõik temakese õlule. Igasse pesasse munetakse ainult üks muna ja seda peab tegema täpselt õigel ajal, et parasiidi järglane kooruks enne peremeeslinnu poegi. Nii et vaesel turpialiemal on meeldejätmist ja orienteerumist küll ja küll ja tema paremad ruumilised võimed igati õigustatud - hoolimata sellest, et just tema hoolitseb järglaste eest rohkem kui linnuisa! Kolmandal uuritud turpiali liigil (M. rufoaxillaris) paneb aga isa pesade otsimisel õla alla ja – tõepoolest – hipokampuse suurus sooti ei erine, ehkki mõlemal sugupoolel see ajuosa sigimishooajal suureneb.
Ja teine näide. Samamoodi nagu näiteks ogalikul ja paljudel teistel kaladel, on ka limakalalaste (Blennidae) sugukonnas lõimetishoole (järglaste eest hoolitsemine) jäetud isade hooleks. Kudemisajal püsib isane paigal ja kaitseb oma pesitsusterritooriumi, mille keskel asub pesa – tavaliselt lõhe või auk kivises pinnases – kuhu meelitab emaseid kudema. Emane seevastu rändab ringi ja valib isaseid ja pesi, kudedes mitu hauet ühe sigimishooaja jooksul. Nii võib oletada, et ka limakalalistel on ruumiliselt andekam hoopis õrnem sugupool. Oletust kontrolliti kahel liigil (Lipophrys pholis, Parablennius parvicornis), võrreldes ruumis orienteerumisega tegeleva ajuosa suurust: emastel osutus see tõepoolest suuremaks.
Nagu näha, saab koduterritooriumi hüpotees kummastki erandlikust näitest tegelikult hoopis kinnitust.
Kuid tuleme tagasi seepiariigi soovoliniku juurde. Küllap leiab ta eeltoodud jutus nii mõndagi murettekitavat. „Olgu meie, muude liikidega, kuidas on,“ rõhutab see väärikas peajalgne ilmselt oma aruandes, „aga inimeste puhul pole sellise vulgaardarvinismiga küll midagi peale hakata! Kõik inimesed on kordumatud isiksused, igaüks isemoodi ja kedagi ei tohiks sildistada ega suruda sugude raamidesse. Nagu ütles juba kuulus Mosambiigi kirjanik Mia Couto“ – siinkohal peab volinik tähendusrikka pausi ja kiikab kuulajaid tähtsalt üle prillide – „piltlikult öeldes on iga inimene omaette rass!“
Tõsi ta on, sõjaväeohvitserist naine ja lasteaiakasvatajast mees pole tänapäeva Õhtumaa kultuuriruumis enam suur haruldus. Raamidesse surumist harrastatakse üha vähem. Arnold Schwarzenegger tõi koguni ilmale priske poisslapse (või oli see siiski tema kehastatud filmitegelane?). Inimene on erakordselt paindlik ja varieeruv liik. Ent statistiliselt, suure hulga meeste ja naiste keskmisi võrreldes, leiame siiski, et mehed orienteeruvad ruumis üldiselt paremini, et neil on ruumiga rohkem asja kui naistel. See ei välista kuidagi suurt hulka ruumiliselt käpardlikke kodukana-mehi ja ruumiliselt geniaalseid vandersell-naisi.
„Kuulge, kodanik!“ muutub tubli mollusk nüüd kärsituks, „Ärge püüdke oma statistilise hookuspookusega mulle kärbseid pähe ajada! Tunnistage üles, keskmiselt või mitte, kas te tõesti tahate väita, et üks sugupool on teisest parem?“
Ka siin on kogenud ametnikul ilmselt õigus. Kumb on parem, kas muna või kana, taevas või maa, vesi või õhk? Rumal küsimus. Muna on muidugi ümaram, veereb kiiremini, kanal seevastu on rohkem sulgi ja teravam nokk. Mõnda tüüpi ülesandeid suudavad paremini lahendada mehed, paljusid muid aga kahtlemata hoopis naised. Juhin teie tähelepanu, lugupeetud audiitor, kas või siinse jutukese pealkirjale, mille eesmärk ongi just rõhutada, et omad head ja vead on igaühel! Ehkki, jah nüüd on ilmselt tagumine aeg üles tunnistada, et õrnema soo voorustest meil seekord kuigivõrd juttu ei tulegi. See on hoopis üks teine lugu, milleks oleks kahtlemata vaja palju rohkem lehekülgi.
„Ei püsi pudeliski paigal!“ Sellise, pahatihti mitte sugugi soosiva iseloomustusega õnnistavad mitmesuguste haridusasutuste töötajad sageli just poisse. Muidugi tulevad nüüd meelde labürintides tõtlevad seepiad, uruhiired, bambuskarud ja loendamatud muud loomad, kes kõik kinnitavad ühel häälel: vaene isane inimloomahakatis pole ise vähimalgi määral oma kohatuks peetavalt rahutus käitumismaneeris süüdi – vähe sellest, see on talle ilmselt hädavajalik, et temast kasvaks terve mees.
Kujutame nüüd ette keskmist koolipäeva. Noore inimese silme eest libiseb läbi pool maailma, mitu sajandit ajalugu, lugematute geeniuste kokku pandud füüsikateooriad, üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvate rahvaste keeled ja säravaimad kultuuripärlid – ainult et tema ise kügeleb kogu selle aja ikka sealsamas, vasaku rea tagumises pingis, ilma et saaks ilma noomituseta korralikult külgegi keerata. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Oma arengu kõige olulisemad aastad. Kaks oaasi on selles kõrbes: kehalise kasvatuse tund ja vahetund. Paraku pole neis tundides jälle mõistusega suurt midagi peale hakata.
Kujutame nüüd ette keskmist koolipoisi tunnistust. Juba vana hea definitsiooni kohaselt tähendab see kolmepuru. Aga tunnistus on tühiasi, mõtleme parem tänapäeva noorte meeste vaimse ja füüsilise tervise peale. Asjatundjad peavad ilmselt nõustuma, nendega on asjaolud tegelikult nii, et … võta üks ja viska teist!
„Ahvid olid varastanud aidast ATV, aga neil ei halastanud aukudega tee …,“ luges mõni nädal tagasi vähemalt paartuhat nihelevat eesti noormeest jõuluvanale ja nende ridade vahelt peaks iga mõistlik haridusminister lugema välja selge sõnumi: tagumikud valusad, poisid armu paluvad!
***
Teadusuuringute viited, täpsemad kirjeldused ja lisalugemist leiab:
Palumets, Lauri 2013. Ruumilise võimekuse suguline dimorfism: evolutsioonilised seletused. Bakalaureusetöö. Tartu ülikool. Töö leiab veebist.
Teised viited:
Contra; Nemvalts, Urmas 2010. Poiste aabits. Grenader Grupp
Couto, Mia 2015. Iga inimene on omaette rass. Loomingu Raamatukogu
Schwarzenegger, Arnold 1994. Dr Alex Hesse. – Reitman, Ivan (dir). Junior. Northern Lights Entertainment,
LISAKASTID
----------------------------------------------------------
Antiikaja väepealik Xenophon käis ilma maakaardita läbi terve Väike-Aasia ja jumal teab kus veel. Vanad gootid sooritasid oma sõjaretki samuti topograafiat tundmata. Marssida aina edasi, rajada teed läbi tundmatute maade, olla ümber piiratud vaenlastest, kes ootavad parajat võimalust su kaela käänata, - seda nimetataksegi anabasiseks. Kellel on nuppu, nagu Xenophonil või kõigil neil röövsuguharudel, kes tulid Euroopasse jumal teab kust Kaspia või Aasovi mere äärest, see saadab oma retkel korda tõelisi imetegusid.
Kui Rooma leegionid, samuti ilma maakaardita, jõudsid Caesari juhtimisel põhjas asuva Gallia mere äärde, võtsid nad nõuks marssida tagasi Rooma hoopis teist teed mööda, et veel rohkemat korda saata. Ja nad jõudsidki rooma. Sellest ajast peale arvatavasti räägitaksegi, et kõik teed viivad Rooma.
Samuti viivad kõik teed ka České Budějovicesse. Vahva sõdur Švejk oli selles kaljukindel ka siis, kui ta Budejovice kandi asemel nägi enda ees Milevsko küla.
Švejk astust peatumata edasi, sest mingi Milevsko ei tohi ometi üht vahvat sõdurit takistada ükskord České Budějovicesse jõudmast.
– Jaroslav Hašek, „Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil“, tõlkinud Lembit Remmelgas
----------------------------------------------------------
„No nüüd mul tuli küll üks hea mõte! Ronime kuuse otsa.“
„Roni,“ vastas Eerik
„Aga sina?“
„Mina ei roni.“
„Oled ikka loll,“ arvas Hannes. „Sa ei tea, kui lahe vaade sealt ülevalt on! Sealt näeb igasuguseid asju!“ /…/ Ahvikiirusel roniski ta kuuse otsa, päris latva välja.
„Ohoo!“ karjus ta sealt. „Võimas! Ma näen puid ja maju!“
– Andrus Kivirähk, „Rahutu külaline“
---------------------------------------------------------
Aegajalt leian siin ja sääl ajalehis, ajakirjus ja biograafilistes käsiraamatuis oma elukirjeldusi, kus õrnalt tähendatakse, et hakkasin hulkruks sotsioloogia uurimiseks. See on väga kena ja viisakas biograafide poolt, kuid see pole tõsi. Sain hulkruks – nojah, et juba olin sellane, et soontes oli rändaja veri, mis ei annud mulle rahu. Sotsioloogia tuli õieti juhtumisi: ta tuli pärast, täpselt nii, nagu märg nahk järgneb, kui kukutakse vette. Ma tulin roobastele, et teisiti ei võinud, et püksitaskus puudus raha rongipileti ostmiseks, et polnud loodud töötama eluaeg „samal roopal“, et – nojah, et mul kergem oli nii teha kui jätta.
– Jack London, „Raudteehulkrud“, tõlkinud August Herms
---------------------------------------------------------
Nüüd hakkas Rasmusele selgeks saama, mis tähendab olla hulkur. Üheainsa pimestava silmapilgu jooksul taipas ta, mis imeline sisu on tema uuel elul. /…/ Inimene oli vaba, nii õndsalikult vaba nagu linnuke metsas.
Oma avastusest rõõmusegasena sörkis ta Oskari kõrval. Ta tundis ennast juba hulkurina, vaatas ümbritsevat hulkuri silmadega. Ta nägi teed, mis lookles pehmelt keset maastikku ja meelitas uute saladustega iga käänaku taga. Ta nägi haljendavaid kopleid, kus rahulikud lehmad hommikupäikeses mäletsesid, punaseid talumaju, mille nurga juures vastärganud tüdrukud piimanõusid pesid ja mille õuel sulased hobustele künasse vett vinnasid. Sülelapsed virisesid toas, ketikoerad lõrisesid kuutide küljes ja lautades ammusid üksikud vasikatega lehmad, igatsedes karjakoplite vabadust. Ta nägi ja kuulis kõike nii, nagu näeb ja kuuleb hulkur.
– Astrid Lindgren, „Hulkur Rasmus“, tõlkinud Vladimir Beekman
----------------------------------------------------------
PILDID
Harilik seepia kuulub küll limuste hulka, kuid on tegelikult vägagi terane ja nutikas olevus. Isased seepiad on innukamad rändurid ja jälgivad rohkem liiklusmärke, emased on vaoshoitumad ja järgivad pigem sisseharjunud teekonda
Kas on sama kujund või ei? Kolmemõõtmelised mõttelised pöördtestid mõõdavad kui hõlpsasti suudab katsealune kujutleda pildil kujutatud kolmemõõtmelisi objekte teistest vaatenurkadest.
Uruhiir Microtus pennsylvanicus on hästi uuritud näide polügaamsest, st tihti sigimispartnereid vahetavast liigist: nagu eeldada võis, osutusid selle liigi isased emastest ruumiliselt võimekamateks ja eriti suureks läheb see erinevus sigimishooajal. Ühes katses mõõdeti ka emaste valikut – jälgiti millised isased emastes rohkem huvi äratavad. Eelistatud peigmehed osutusid osavamateks ruumis orienteerujateks. Huvitaval kombel olid nad ka loomult rahumeelsemad (vähem riiakad) isaste omavahelises suhtluses. Võimalik siiski, et tihedama populatsiooni korral on riiakusel suured eelised.
Bambuskaru (Ailuropoda melanoleuca) on liik, kelle puhul õnnestus selgitada, kas isaste ja emaste ruumilise võimekuse erinevus tuleneb pigem isaste vajadusest jooksuajal territooriumi laiendada, või hoopis emaste vajadusest tiinuse ajal paiksemaks jääda. Nimelt asuvad isased territooriume laiendama juba novembris, emased indlevad aga alles kevadel. Kuna uuring kestis novembrist veebruarini, võib määrava tegurina oletada pigem isaste territooriumikasutust. Pildil on Hiinas Chengdu bambuskarude sigimise uurimise keskuses sündinud nädalavanune kutsikas.
Bambuskarudega võrdlemiseks uuris sama töörühm aasia sõrmiksaarmast (Amblonyx cinerea). Kui bambuskarude isased kutsikate hooldamises ei osale ja seetõttu püüavad viljastada võimalikult palju emaseid, siis selles saarmaliigis luuakse paar kogu eluks ja saarmaisa aitab nii pesa ehitada kui ka järglastele toitu koguda, nagu ühele tõeliselt monogaamsele liigile kohane. Seetõttu pole ehk üllatav, et saarmaste puhul isaste suuremat ruumilist võimekust ei täheldatud.
Bambuskaru ja sõrmiksaarmas kuuluvad eri sugukondadesse, ent samalaadsed tulemused on ilmnenud ka väga lähedalt suguluses olevaid liike kõrvutades nii uruhiire (Microtus) kui ka helehamstriku (Peromyscus) perekonnas: polügaamsetes liikides ilmneb isaste suurem ruumiline osavus, monogaamsetes liikides on isased ja emased umbes sama osavad. Pildil on polügaamne helehamstriku liik Peromyscus maniculatus
Maaorav Urocitellus richardsonii on eelmistel piltidel kirjeldatud korrapära osas erand. Liik on küll polügaamne ja isased kaklevad pruutide pärast nii, et karvu lendab, ent kogu see draama leiab aset emaste koloonias väga väikesel territooriumil ja seetõttu jooksuajal isaste ruumiline võimekus (mõõdetult hipokampuse suurusena) hoopis kahaneb emastega samale tasemele.
Rändrott on üks paremini uuritud liike teaduses, tema puhul on selgitatud, et isaste paremat ruumilist mälu soosib isassuguhormoon testosteroon.
Omnia ex ovo – kõik algab munast. Väiksemat ja liikuvamat sugurakku nimetatakse isassugurakuks ehk seemnerakuks, suuremat ja paiksemat emassugurakuks ehk munarakuks. Ajalooline põhjus, miks mehed rohkem rändavad on sisuliselt seesama, miks niiviisi toimivad nende sugurakud: nad saavad seda endale lubada, sest on järeltulija toitmisega vähem seotud kui nende partner. Pildil on nn liikuv spermapank: kõrgtehnoloogilise jahutussüsteemiga jalgratas, millega linnades veetakse annetatud spermat viljakuskliinikutesse.
Rõõmus karujahimees trofeega 1950. aastatel Alaskal. Emaste valiku hüpoteesi järgi on meeste paremad ruumilised võimed välja kujunenud tänu sellele, et naised eelistavad oma laste isadena osavamaid kütte.
Isastevahelises tihedas konkurentsis võidu saavutamiseks on tihtipeale vaja ette võtta pikki ohtlikke retki. Kaader filmist „Suvi“ (Tallinnfilm 1976)
Hülgejahil mööda merejääd ringi orienteeruvad Kihnu mehed olid kodunt ära nädalate kaupa. Samal ajal laste eest hoolitseda oleks olnud mõeldamatu, sellega pidid hakkama saama naised. Niisugusel sugude tööjaotusel põhinevad lõimetishoolde hüpotees, küttide-korilaste hüpotees ja kahepoolse valiku hüpotees, mis kõik selgitavad naiste nõrgemat ruumitaju.
Ithaka saare valitseja Odysseus põikas pärast Trooja sõda kümneks aastaks merereisile, tema naine Penelope tegeles sellal kodus lõimetishooldega. Ristisõdijad, rändrüütlid, konkistadoorid, harjuskid, trubaduurid, vagabondid, skaudid: kõik need ajaloost hästi tuntud tegelased seostuvad ruumis orienteerumise ja meessooga. Maal: John William Waterhouse, „Odysseus ja sireenid“, 1891
„Kui pöörad paremale, kaotad hobu, kui pöörad vasakule, kaotad elu.“ Muinasjutuvägimeeste orienteerumisülesanded polnud lihtsate killast. Maal: Viktor Vasnetsov, „Rüütel teeristil“, 1878
„Astu armeesse, reisi ümber maailma, kohtu huvitavate inimestega ja tapa neid.“ See Vietnami sõja vastane loosung peegeldab tegelikult üsna hästi meestele ja veel mõnede primaadiliikidele ajalooliselt omaseid sõjakäike. Sipelgate ja muude ühiseluliste putukate sõjakäigud on olemuselt teistsugused, nendest osavõtjad on üldjuhul sigimisvõimetud.
Valik USA hulkurtööliste (ingl hobos) rikkalikust kultuuripärandist: valik kokkuleppelisi sümboleid, mida üksteise tarbeks seintele jäädvustati.
USA teadlase Maria Kozhevnikovi tööd näitavad, et siinse artikli pealkiri võib olla veidi eksitav. Kui seni arvati, et inimeste mõtlemisel on laias laastus kaks komponenti: pildiline ja sõnaline, siis tema uuringute põhjal on olemas ka kolmas, ruumiline põhikomponent. Vaata täpsemalt: Grandin, Temple; Panek, Richard 2015. Autism. Diagnoosimise alused ja suhtumine autistidesse. Pilgrim, Tallinn: lk 162–201.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar