Kooliaasta algus

(Eesti Loodus, september 2014)

Minu ajal tuli telerist lastesaade tööpäeva õhtuti kell 20.00. Seda jagus täpselt pooleks tunniks. Umbes pooled saated ei kõlvanud vaadata, ja mõnikord ei juhtunud ka sel ajal kodus olema. Arvuta kuidas tahad, nädala peale kokku tuleb umbes tund. Ahjaa, pühapäeva hommikul kell üksteist null viis näidati lastefilmi – siis kokku nädala peale mitte üle kolme tunni teleka ees.

Peale selle sai paar korda kuus käia kinos ja paar korda nädalas sõbra juures elektronmängu mängimas – too oli piisavalt algeline, et mitte liiga kauaks enda külge naelutada. Vahel harva õnnestus käia Tallinnas, kus raekoja platsi lähedal „Mängude Toas“ sai paarkümmend minutit tulistada silmapiiril sõitvaid laevu. Sellega piirdus mu lapsepõlve multimeedia-kogemus.

Lihtsalt uskumatu, kui palju on vahepeal muutunud. Ei vähem ega rohkem kui 24 tundi ööpäevas pakuvad lapsele tuhandeid mänge nutitelefon, tahvelarvuti ja lauaarvuti. Sellele sekundeerib multifilmide kanal umbes samasuguse ajagraafikuga – tõtt-öelda ei ole kunagi uurinud, kas ehk siiski umbes kell neli öösel ei ilmu multifilmikanali ekraanile südamlik kiri „Head ööd, mudilased! Poolteise tunni pärast kohtume taas!“ Aga seegi ei takistaks sööstmast kohe edasi põhjatusse youtube-sotsiaalmeedia-interneti-džunglisse, mis pakub ülekogustes sõna otseses mõttes kõike põnevat ja veel põnevamat ja kuhu nõrgema loomuga laps võib eksida ilma, et enam kunagi ilmavalgust näeks.

Ega loomus ei peagi kuigi nõrk olema. Kapitalismi viljastavates tingimustes pingutavad nii meelelahutuse kui ka seda kandvate seadmete tootjad hoolega – kõigi tootjate kogusummas on see pingutus aga lihtsalt kujuteldamatu – et teenus saaks üha atraktiivsem, sest see tagab müügiedu, mis omakorda tagab vorsti leiva peale (või lihtsalt leiva/riisiraha) nii tootjale, turustajale kui ka reklaamiandjale, eksole, jne, jne. Lisagem siia juurde pesuehtne looduslik valik, mis sõelub halastamatu tõhususe ja järjekindlusega meie mentaalsele söögilauale just selle kõige-kõige kleepuvama löga.

Mida atraktiivsem teenus, seda kergemini ja seda tugevama loomuga inimesed jäävad selle otsa siplema – juba definitsiooni poolest, eksole! Ilma, et neil oleks enam tagasipääsu oma loomuliku arengu juurde. Meelelahutuskolli plahvatuslikult kasvavat isu pole raske ekstrapoleerida tulevikku – juba lähiaastatel ootab ees punkt X, mil ka kõige kindlameelsem mudilane vannub üha kütkestavamatele ahvatlustele jäädavalt alla. Täpsemalt vaadake näiteks filmist „Idiocracy“ (2006), mis, tõsi küll, on lapsikult optimistlik, nagu kauges minevikus vändatud ulmekad ikka.

Mäletan täpselt seda pärastlõunat kui avastasin enda elu armastuse, bioloogia. See sündis sihitust hulkumisest, venna ja paari sõbras seltsis, linna servas tühermaal. Äkki märkasime selgeveelist kraavi, mille „võlumaailma“ (tsiteerides samasugust kogemust akvaariumi-guru Mark Mahlinilt) veetaimede vahel kihas kõige fantastilisemaid veeloomi, kelle uurimine sai sellest hetkest mulle kireks. Ühegi loodusharidusprogrammi ega mentori käsi polnud siin mängus, iseavastamise rõõm oli ehk pool kogemuse võlust!

Kuidas märkaksid seda võlumaailma tänapäeva lapsed? Kuidas anda Spidermani kõrval šanss tavalisele ämblikule? Ma ei näe turumajanduses sellist hooba.