(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2012)
Rohkem kui meile meeldiks sarnaneb loodusuurija armastus
looduse vastu hundi armastusega seitsme kitsetalle vastu. Entomoloog tuleb
metsast, purgid ja pütsikud haruldasi loomi täis, nägu naerul - päev on korda
läinud! Botaanik naaseb higise, aga reipana niidult, mapi vahelt turritamas või
tilpnemas terve hulk ... seda millega veel tunnike tagasi keegi süütu olevus
oma igapäevast leiba hankis. Võtame või eesti loodusuurijate grand old man'i, Jaan Tatika. Esmapilgul
sidus teda tema uurimisobjetki, poeet Saalomon Vesipruuliga siiras
joomarisõprus, aga tema sulaliimimenetlus oleks nii mõnegi bioeetiku võtnud
kukalt kratsima.
Legendaarse linnumehe Eerik Kumari üks põhilisi
välitöövahendeid olevat olnud püss. Küllap tegi see oma lõhkumistööd ka meie oma
kariibisaarel Kumarilaiul, mille vastu korüfee armastus oli nii suur, et võttis
mõneti lausa abielu iseloomu.
Jack London kirjeldab oma kultusjutus "Armastus elu
vastu" lombakat hunti, kes ühe polaar(kullavarude)uurija vastu samuti
suurt armastust tundis. Too vaene mees ärkas surmaunest seepeale, kui truuks
rännukaaslaseks olnud võsavillem teda häbelikult jalast sööma asus. Umbes
sellise näoga, et ära nüüd pahanda, pai peremees, aga kõht, kurinahk ei anna
asu. Samamoodi, veidi häbelikult, aga vastupandamatu sisemise kirega nopib
bioloog oma välitööobjekte.
Pea n'd pea! hüüab nüüd iga õige loodusteadlane. Me pole
mingid sadistid! Meie töö on äärmiselt väärtuslik. Iga lastud linnu või
kuivatatud taime arvelt jääb kunagi tuhat tükki elusse. Siis kui meie teadustulemused
kord vilja hakkavad kandma.
100% nõus. Aga instinkt jääb ikkagi instinktiks. Ja seda
polegi mõtet häbeneda. Peaasi on lihtsalt aegsasti suureks saada ja suunata oma
instinktid jumalale meelepärasesse roopasse.
"Vereta jaht", loodusfotoharrastus on muidugi
parim näide. Jahi- ja kalamehed räägivad kui ühest suust, et saagist hoopis
tähtsam on metsas müttamine, intiimne osadus loodusega. Tänu fotograafiale saab
seda harrastada nüüd veretult. Fotopoodide läbimüügi arvelt võib nii mõnigi metsa-
või jõekodanik vähem tina seedida, mis teatavasti pole tervisele sugugi
kasulik. Piltnik Remo Savisaar tõdeb seekordses intervjuus, et iseäranis võimsa
laengu saab ta loodusest siis, kui õnnestub seal ära käia nähtamatuna.
Kuid fotograafia on ainult jäämäe veepealne osa. Tuleb
rõõmuga tõdeda, et nähtamatus on saamas uueks moevooluks, vaata et
religiooniks. Näiteid leiab tegelikult igal sammul. Trenditeadlikud rikkurid ei
kollektsioneeri enam autosid, maju ja kaatreid vaid ostavad kunsti – iluasju,
mille keskkonnamõju on samahästi kui olematu ning hind puhtalt kokkuleppeline.
Või trumpavad üksteist üle heategevuses, loovad koole ja spondeerivad kultuuri.
Selle asemel, et lennata Bahamale golfi mängima (kunagi läheb säärane kahjurlus
veel paragrahvi alla!), võetakse jalgsi ette Oandu-Ikla rada või kibeletakse
Nõvale surfama. Miljonärivanamutte, kes broneerivad turistipileteid kosmosesse,
ei peeta enam lihtsalt opakateks, vaid hautakse tõsimeeli, kuidas neid
anakronisme elimineerida. Olgu inimloom pealegi sünnilt ahne ja edev – aga kui
võrratu on ikkagi võimalus otsida sellele instinktile kahjutuid väljendusviise!
Ammu ei kahtle enam keegi, et ideaal “Eesti Euroopa viie
rikkaima riigi hulka” on ajast ja arust. “Eesti viie viisakama hulka” võiks ehk
olla uus. Las arengumaalased mediteerivad ise sel teemal, kuidas oma sündivus
ohjesse saada. Meie püha roll siin soojas ja päikselises läänes on jälgida, et
igaüks ei pistaks päevas (otseses või kaudses mõttes) nahka kümne hindu
kuupajukit.