Hämaral tahmakuu päeval tõmmatakse ühes Eestimaa kohtusaalis liistule üks õnnetu taristu-ettevõtja. Areneb umbes selline vestlus:
„Kas teilt on X valla poliitikud küsinud sularaha?“
„Küsitud on muidugi … [kimbatuses] Üks episood nägi välja selline, et kui tahad sellise raha eest teid üles sonkida, tuleb tuua osa sellest rahast meile. Et muidu me ei saa sind tööle lasta.“
Jutt käib X valla veetöödeks Euroopa Liidult saadud 13 miljonist eurost.
„On katseid olnud veel?“
„On tehtud ettepanekuid asfalteerida teid rohkem, kui seadus ette näeb. Ma olen tänase päevani seda teadmist enda sees hoidnud.“
Konkreetse pisijuhtumi asjaosalised pole siinkohal tähtsad, keda huvitab, lugegu novembri lõpu Eesti Ekspressist. Tähtis on laiem pilt. Iga mõistusega olevus saab aru, et õnnetu tee-ehitaja vallavanem pole mitte üksnes jäämäe veepealne tipp vaid kaks lumekirpu selle tipu otsas.
Jah, see neetud euroraha! See ajab lihtsureliku kitsukese katusealuse täitsa sassi! Inimene lihtsalt ei ole niiviisi ehitatud, et suudaks mõistlikult ümber käia varandusega, mida kuskilt poolmuidu jagatakse.
Bioloogile tulevad kohe meelde Konrad Lorenzi ja Niko Tinbergeni uurimused nn supernormaalse stiimuli teemal. Mäletate ju küll seda hõbekajakat, kes jättis omaenda lapsukese kus seda ja teist, et ronida hauduma endast poole suuremat võltsmuna? Või mardikat, kes üritas, maksku mis maksab, paaruda õllepudeliga? Samasuguse supernormaalse stiimulina sätendavad meie nina all Euroopa liidu miljardid. No kuidas sa jätad haaramata!? Vanasõnagi ütleb: mis ripakil, see ära.
Mis sellest, et tuleb veidi ka teid „üles sonkida“, ülemäära asfalti laotada vms – niisama ju euroraha ei jagata, ikka selleks, et liiguksime võimalikult suurte hüpetega „edasi“. Pealegi, ega naljalt keegi meie külmal põhjamaal tahagi ju niisama ülalpeetavana pöidlaid keerutada, hoopis tahedam tunne on, kui saad toeka rahaklotsi tasku panna tasuks mehemoodi töö eest.
Siin ongi mu meelest peidus tõeline kurja juur, nii kurb ja loomuvastane, kui seda tunnistada ka poleks. Sest mille kallal inimeseloomal ikka rammu katsuda – teised inimesed teda oma varanduse ja valduste kallale ju naljalt ei lase – ikka see „metsik“ loodus on meile ajalooliselt olnud see tallermaa, mille „stiihiat“ murda. Rail Balticu praegune trassivalik on klassikaline näide. Kuskil pole kohasem järele mõelda vanameister Ülo Vooglaiu kuldsete sõnade üle: „Eesti üks suuremaid rikkusi on meie vaesus“. Kõlagu nii absurdselt kui tahes, aga porgandina nina alla riputatud euromiljardid ähvardavad meid sellest rikkusest ilma jätta.
Ühel hilisõhtul veel enne jõule kuulsin raadiost, et linna teises servas asuvas hüpermarketis on käimas Imede Öö: kogu kaup tervelt 25% odavam! Alguses ei pannud tähelegi, aga tasapisi hiilis hinge kummaline rahutus. Mõelda vaid, tuhat eurot väärt kauba saaksin kätte 750 eest. Aga siis on ju 250 eurot nagu maast leitud! See pole enam kommiraha, vaata kust otsast tahad! Nojah, midagi otseselt nagu tarvis pole, aga siiski ... Kibelesin ja kügelesin ja olin juba jopet selga ajamas, kui äkki taipasin – tegelikult saan 750 euroga vastu pükse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar