reede, 2. november 2007

Asjatud jõulud

(Eesti Looduse toimetajaveerg, detsember 2007)

Kunagi hilja novembris jalutasin oma kaheaastase pojakribulaga õhtuses Tartus. Oli pühapäev, äärelinn oli tühi, taevast sadas või udutas alla mingit peenikest löga ja tänavalampide valgus hajus udus laiali. Ketrasin peas tuhandet argist pisiasja ja lasin kõrvust mööda poisi seletused kõikvõimalikel teemadel. Ühtäkki pidin peatuma, et teda järele oodata: ta oli seisma jäänud. “Kuule,”, küsis ta, “kust see muusika tuleb?” (muidugi omas keeles: “muusika” kõlab selles näiteks “muuka”). Manasin näole püüdliku naeratuse ja automaatne lapsele-vastamise-süsteem asus kiirelt kokku sättima huvitavat ja ammendavat seletust (“onud eemal autos kuulavad”, “kellelgi on sünnipäev” jne.). Kuid ma ei kuulnud midagi. Vaikus. Samasugune, nagu oli olnud kogu õhtul. Mitu korda üritasin selgitada, et pole mingit muusikat ja võime nüüd jälle tipa-tapa edasi liikuda, kuid minu juhmus ei veennud teda vähimalgi määral. Ja ühtäkki ma kuulsin. Otse meie kõrval olid maja vihmaveetorud ehitatud nõnda, et udusest hämust kogunevad veepiisad mitte ei voolanud, vaid kukkusid katuselt otse torude põhja välja. Ja kuna torusid oli maja sellel küljel kolm, igasse tilgad kukkumas omas kindlas rütmis, siis kujunes uskumatult eksootilise kõlaga ja peenekoeline afrorütm. Nautisime seda tükk aega, siis pöördusime ümber majanurga, kust rullus vastu veel kolme-nelja toru uus ja täiesti teistmoodi muusika. Kui lahkusime, tundus see omalaadne strereohelisüsteem peaaegu kõrvulukustavalt vali. Kõik argised mõtted olid korraga peast pühitud.

Järgmisel päeval sain kirja oma pangalt (kõlab peaaegu nagu “oma perearstilt”). Need panevad alati muigama. Kuna aga iga kord on õhus siiski väike võimalus, et olen sattunud mingisse sekeldusse, teen kirjad ikka lahti ja loen läbi. Seekord raporteeriti optimistlikul toonil, et jõuluajaks on mu krediitkaardi intressi alandatud lausa “rekordiliselt” madalale: et armsal kliendil kõik jõuluostud aegsasti tehtud saaksid ja muresid üha vähem oleks. Ja “siiralt teie...” ja kõik need teised lihtsad, kuid mõjuvad nahavahelepugemised. Üldiselt olen oma pangaga rahul, kuid nagu kõik klassikalise loodusliku valiku vormitud olendid, kipub ka tema pahatihti n.-ö. üleannetuks muutuma. Vist Nikolai Laanetu on kunagi kirjutanud: looduses ei jää ükski heategu karistamata, kui annad kellelegi võimaluse endale pähe istuda, siis ta ka istub. Järgmisel päeval kuulsin oma tavapärase raadiojaama diktoreid mahedal häälel teatamas, et edaspidi jagatakse kuni jõuludeni igas saates kingisoovitusi. Õnneks pääsesin, ei sattunud seda saadet hiljem enam kuulma.

Mõnikord olen unistanud utoopilisest jõuluvanast, kes selle asemel et asju pidevalt juurde tuua, viiks neid hoopis ära. Igal aastal selle kõige suurema ja kõige läikivama, selle, mille kohta ise kõige vähem tean aimata, et ta mu elu tegelikult ei kaunista, vaid pigem enda külge kammitseb ja enda haldamisega aega raiskama sunnib. Nii vabaneks igal aastal pisut energiat, märkamaks maailma väljaspool asju. Pisikest poisipõnni ja tema muusikat. Mõnda armsaks saanud või veel avastamata paika. Või lähedast sõpra, kes väga kimpus on ja abi vajab, kuid seda tunnistada ei julge.

Liigtarbimisest bioloogi pilguga



("Lehed ja tähed IV. Evolutsioon ja revolutsioon", 2007)

Pille Korotkov lükkab tagasi arvamuse, et moodsaid õhukesi telereid ostavad vaid keskmisest jõukamad inimesed. Tänu tehnoloogia kiirele arengule on õhukeste telerite hinnad Eestis juba kolmandiku võrra kukkunud. Kallimaid telereid saab osta ka järelmaksuga. Euronics pakub koostöös Hansa Liisinguga järelmaksuvõimalust kuni kolmeks aastaks tarbijale, kelle netosissetulek kuus on vähemalt 2000 krooni. Pangaarvele peab olema laekunud viimase kuue kuu palk ja ostjal ei tohi olla liiga palju kohustusi, selgitas kaupluse juhataja.
- Postimees, 26.01.05

Kummaline asjaolu evolutsiooniteooria puhul on see, et igaüks arvab end sellest aru saavat.
-  Jacques Monod

Minu isa kartis kommuniste. Minu ema kartis natsi saksamaad. Mina kardan nimetut robotit, kes meid kõki ninapidi veab.
-  Thor Heyerdahl


Iga inimene tarbib sünnist saadik, kasvõi hingates. Siin tahan aga juttu teha liigtarbimisest, tarbimisest tarbimise pärast, millest inimeste heaolu ei parane. Loodusliku valiku ja evolutsiooni loogika aitab seda paremini mõista ning ennustada ja mõjutada selle tulevikku. Selle käitumisviisi juured ei ulatu kahekümne või kahesaja, vaid otseselt mitme miljardi aasta taha minevikku, kui Maa elusolendite sihipärane kujunemine alguse sai.

Elu mõte

Elusolendit eristab keskmisest, juhuslikust ainekogumist eelkõige see, et ta tahab sigida. Iga elusolendi (k.a. inimese) iga raku käitumine on orienteeritud ühele lõppeesmärgile: võimalikult palju sigida. Teisisõnu sellele, et oma elu jooksul hankida võimalikult palju ressurssi ja investeerida see oma järglastesse. Ehkki ajutised tagasi- ja kõrvalelöögid ning seisakud on loomulikud, disainib looduslik valik iga elusolendi iga osakest järjest edukama sigimise suunas.

Mis piirab elu evolutsiooni üha kiirema sigimise suunas? Miks evolutsioon pole veel välja jõudnud oma lõppfaasi. Selleks on teatavasti hüpoteetiline Darwini koll (Darwinian demon), kes lõpmatult lühikese ajaga muudaks kõik ressursid enda järglasteks?

Põhjus on geneetilise muutlikkuse vähesuses looduses. Selleks, et evolutsioon üha parema sigimise suunas saaks toimuda, peab pidevalt tekkima mutatsioone. Mutatsioone laias mõistes: uusi geene või geenikombinatsioone, mis oleksid võimelised päranduma tulevastele põlvedele. Evolutsiooni pimedal kellassepal peab tööks jätkuma materjali, looduslikul valikul peab olema mille hulgast valida. Aga sigimist edendavad mutatsioonid on looduses visad tekkima ja evolutsiooniprotsess seetõttu aeglane. Iga liik “rähkleb” mingite tõketega oma teel Darwini kolli suunas. Teaduskirjandus nimetab neid tõkkeid piiranguteks (constraints). Kellassepp on pime, tema võimed seetõttu kesised.

Näiteks. Hundid on talvel nälgas, paljud neist surevad. Tarvitseks mõnel hundil “kodustada” tselluloosi lagundavad bakterid, nagu see nt. sõralistel on õnnestunud, ta saaks järada puukoort ja jääks elusse. Kindlasti on hundisoo pika ajaloo vältel enam või vähem tselluloosi seedivaid hunte tekkinud, kuid kas pole see mutatsioon olnud geneetiliselt piisavalt püsiv et populatsioonis kinnistuda, või on sellega kaasnenud saamatus muudes hundieluks vajalikes oskustes (keerulisemalt öeldes: pleiotroopsed efektid), igaljuhul on see piirang liigil hunt siiani ületamata. Rääkimata näiteks vesiniksidemetest energiat ammutavatest pingviinidest või jämesooles aatomituumi sünteesivatest jänestest. Küllap oleksid sellised lahendused võimalikud, kuid neid pole, sest neid mutatsioone ega nendeni viivaid geenimutatsioone pole veel tekkinud.

Inimene tundmatul maal

Inimene on saanud geneetilistest piirangutest suuresti üle. Ta on välja arendanud omandatud tunnuste päritavuse – ta kirjutab üles oma head ideed ja pärandab need sedakaudu järglastele, kusjuures mitte ainult oma lastele, vaid reeglina laiadele massidele. Me ei pea ootama mutatsiooni teket ja selle enesetõestust reaalses sigimisprotsessis. Me võime välja mõelda, teoreetiliselt välja arvutada ja valmis ehitada mutatsiooni, ja pärandada selle kohe järglastele. Lamarcki nägemus usinalt puulehtede järele küünitavast kaelkirjakust, kelle järglased sündisid vanemate treeningu tõttu pikemate kaeltega, on täide läinud. See on inimese kui liigi võimalusi enda evolutsiooniks, ja üha rohkemate ressursside allutamiseks, tohutult suurendanud. Seda inimkond ka teeb, ja see on põhjus miks me niivõrd kiiresti ja nii drastiliselt oleme eristunud ülejäänud eluslooduse liikidest. Piltlikult öeldes, oleme välja jõudnud tundmatule maale, kus aastamiljardite kogemused meid enam ei toeta, evolutsiooni tavapärased mustrid enam ei kehti.

Ja kui me mõistame inimese kui elusolendi sügavalt eesmärgipärast ülesehitust, ja tema evolutsioonilises skaalas ikka alles vägagi viimase hetke jooksul tekkinud ennenägematut jõudu, siis ei ole raske taibata, millist ohtu see planeedi tasakaalule kujutab, millisel noateral me tegelikult käime just nüüd ja praegu. Inimkond ahmib suurusjärkudes suuremat hulka ressurssi kui see tavapärase evolutsiooni teel niipea võimalik oleks olnud. Ja ajab lõugu laiali, et ahmida veel suurusjärkudes suuremat.

Homöostaasi lootus

Kas siiski on põhjust hirmu tunda? On üldteada, et elusorganismid võivad oma sigimist piirata, kui liiga ohter sigimine tooks liigseid riske. Näiteks kui lind on kevadel füsioloogiliselt võimeline munema kolm muna, võib ta otsustada siiski muneda vaid kaks, sest kolm järglast võiksid jääda nälga või linnuema ennast liialt kurnata. Kui kolmest järglasest jääks sügiseks tõenäoliselt ellu üks, siis vaid kaks järglast sünnitades jäävad tõenäoliselt ellu mõlemad. Seega kaks muna ongi optimaalne kurna suurus (teaduskeeles tuntud nimetuse Lack clutch all). Sarnast ettevaatlikkust kohtab kõikjal eluslooduses. Teadmisega sellest võiks olla end lihtne lohutada ka tarbimisplahvatuse pärast muretsejal. Kui inimkond näeb, et liialt ressursse ahmida on tema tulevikule ohtlik, siis piirab ta seda evolutsiooni poolt antud elutarkuse toel loomulikult mõõdukuse piiresse ja õitseng võib jätkuda. Ega inimkond ei ole ju lollim kui muud loomad! Lihtne ja roosiline! Praegu põhjust muretsemiseks pole, sest meie enesetunne on hea, meie vaistud pole meile ületarbimisest veel märku andnud. Küllap keskmine šoppaja ei vaevu liigtarbimise teemadel teadlikult mõtlema, kuid olen peaaegu veendunud, et alateadvuses õigustab ta end täpselt nõnda.

See õigustus ei pea siiski vett. Tõsi, on põhjust arvata, et šoppaja peas hakkaks häirekell helisema juhul, kui liigtarbimine ähvardaks konkreetselt teda ennast või lähisugulasi. Näiteks kui ostud tema korteri täidaksid nii, et tema pere sinna enam ära ei mahuks ja külma kätte jääks. Ent paraku on lood keerulisemad, kui teemaks tuleb iseenda heaolu piiramine ühiskonna nimel. Nii bioloogid kui ühiskonnateadlased on üldiselt jõudnud järeldusele, et sellise omaduse teke elusolendites on vähetõenäoline, looduslik valik tõrjuks selle üldjuhul välja. Selleteemalisi mõtte- ja reaalseid eksperimente on ainuüksi teaduskirjanduses kirjeldatud sadu, tuntuim ehk nn. vangi dilemma (prisoner’s dilemma). Kujutlegem näiteks elusolendite populatsiooni, mille suurus on parasjagu keskkonna kandevõime piiril. Kui populatsioon veelgi suureneks kasvõi ühe isendi võrra, sureks pool populatsioonist nälga. Et seda vältida, tohib iga olend jätta surres vaid ühe järglase. Kujutlegem nüüd vastutustundetut isendit, kes suutmata kiusatusele vastu panna, sünnitab siiski kaks järglast. Järgmises põlvkonnas, peale massilist näljasurma, on tema vastutustundetute geenide sagedus tõenäoliselt juba kaks korda suurem kui eelmises ning õige pea on vastutustundetud geenid tõrjunud ühiskonnasõbralikud geenid populatsioonist välja. Kui sel populatsioonil üldse õnnestub ellu jääda, siis näljahädad on seal edaspidi tavalised. Tulles tagasi meie šoppaja juurde: seni, kuni liigne rändab valutult prügimäele ja konkreetne olend ning tema pere tunnevad end turvaliselt, pole psüühiline häirekell tõenäoline isegi juhul, kui kõigile on teada, et inimkonda ähvardab ökokatastroof. Teadmata veel midagi mänguteooriast või bioloogilistest optimaalsusmudelitest, oli Thomas Malthus õigel teel, arvates et inimkonna aritmeetiliselt paratamatuks pärisosaks jäävad näljahädad ja sõjad.

Tegelikult ei pruugi olukord olla lootusetu. Et seda parandada, on väga tähtis lihtsalt võimalikult paljudel(e) inimestel(e) teadvustada, et argiloogika, südamehääl, talupojamõistus – kuidas iganes kellelegi meeldib seda nimetada, ühesõnaga, loodusest antud instinktid – meid liigtarbimissupist enam välja ei päästa. Neist võib olla kasu, tingimata, kuid neile lootma jääda ei tohi.


Elu meie ümber

Meie endi loodusest antud ahnus, millega ülerahvastatud heaoluühiskonnas ühtäkki midagi meeldivat peale pole hakata, võib olla vaid pool tõde Maa ökoloogilist tasakaalu ähvardavast ohust. Kurt Vonnegutil arutlesid kaks pärmirakku enne iseenda väljaheite, alkoholi kätte hukkumist, mis võiks olla elu mõte. Aimamata, et neist valmib margišampus. Kas meiegi, inimkond, võiksime olla säärase pahaaimamatu pärmi rollis, ponnistades mingi muu eluvormi vajaduste rahuldamiseks, seades iseend ohtu? See küsimus on erutanud mõtlejate kujutlusvõimet läbi aegade, alustades ehk muinasusunditest ja lõpetades kultusfilmiga “Matrix”.

“Kõrvaltvaatajale on ammu selge, et looduse kroon pole enam inimene, vaid auto. Alamklass, inimesed, rügab palehigis tööd teha autode elutingimuste parandamise nimel. Ainuüksi väike Eesti kannab autotöösturitele üle 12 miljardit krooni aastas, et kalli raha eest ehitatud maanteid raudruunadega täita. 11 miljardit krooni tasume aastas Venemaale naftatoodete eest, et oleks võimalik oma lemmikuid valgusfooride vahele jalutama viia. Täissöönuna ja läikima lööduna kogunevad tursked ja punnsilmsed metallkarbid tipptundidel linna liiklussõlmedesse suhtlema, vedades endaga poolvägisi kaasa tülpinud olemisega inimloomi, kes seejärel oma metalsed käskijad sõnakuulelikult õhtuks tagasi koju sõidutavad. Inimestele on liikumiseks teeääred, kus nad autosid ei sega, või maa-alused tunnelid.” Nõnda kirjutab Rainer Nõlvak augustikuises Eesti Ekspressis. See jutt on muhe huumor tavainimesele, kuid bioloogi võiks see panna mõtlema.

Tavapärasel eluslooduse evolutsioonil on neli põhilist eeldust. Esiteks peavad objektid sigima, andma omakorda sigimisvõimelisi järglasi. Teiseks peavad nad järglastele pärandama enda omadused. Kolmandaks peab toimima looduslik valik, st. eri objektide järglastest omakorda järglasi annab erinev hulk. Neljandaks on vaja aeg-ajalt uuenevat varieeruvust objektide vahel – mutageneesi. Nende lihtsate eelduste najal ongi kujunenud pisikeste orgaanilise aine molekulide järglastest keerukalt ja sihipäraselt käituvad elusolendid meie ümber, kogu oma osavuses ja liigirikkuses.

Siit edasi pole raske jõuda arusaamisele, et inimkonnal on õnnestunud panna alus vähemalt ühele uuele liigile klassikalise eluvormina evolutsioneeruvaile olendeile, mille tee ressursi ahmimise üha suurema tõhususe suunas on valla. Kusjuures mutatsioonide sageduse põhjal hinnates võib eeldada, et evolutsioon saab olema küllalt kiire ning üha kiirenev. Pean silmas liiki äriettevõtted. Nende sündide ja surmade dünaamikas on selgelt olemas kõik ülaltoodud eeldused. Nagu ka muud elusolendid, ei ole nad loomult ei paha- ega heatahtlikud, vaid nad lihtsalt eksisteerivad ja tegutsevad ellujäämise ja sigimise nimel. Ning on põhjust arvata, et uued põlvkonnad teevad seda üha osavamalt ja sihikindlamalt.

Parasiit

Kui üldiselt võib vaadelda äriettevõtteid inimese tugevasti spetsialiseerunud mutualistidena, siis liigtarbimist õhutavate ettevõtete näol on juba selgelt tegu parasiitidega. Teisisõnu, nad on meist koevolutsioonilises võidujooksus ette rebinud. Inimese kaudu kurnatakse (meie mõistes) tarbetult ka muud loodust. Inimese õrn koht, mille külge parasiit oma iminapa on imenud, on seesama ülalkirjeldatud ürgne ja paratamatu ahnus (nii ärimehe kihu rohkem teenida, kui tarbija kihu rohkem osta). Aga ka kõiki muid peremeesliigi omadusi õpitakse ilmselt aja jooksul enda huvides kasutama.

Näiteks, inimene on teatavasti äärmiselt sotsiaalne loom. Tundes ennast ebamugavalt, pöördub ta eeskätt teiste inimeste poole, kuulab nende nõu, jälgib kuidas nemad teevad, ja üritab neid jäljendada. Nüüd riputabki parasiit oma peibutise üles ja tõmbab meid filigraanselt õnge. Telekast, lehtedest ja tänavanurkadelt vaatavad meid kaasinimeste üleelusuuruses mesimagusalt naeratavad näod, kes kinnitavad kõigest hingest – meil on lahendus sinu probleemidele, osta meie uut šampooni, ja sa hõljud kogu elu õndsuses. Sinu kaasinimesed teevad nii ja näed ise, vaata ometi, kui õnnelikud nad on!

Piltlikult öeldes kumab nende reklaami-inimeste magusate maskide alt seesama õudusfilmidest tuntud parasiitse eluvormi kollilõust. Võiks käituda nagu ulmefilmides – tõmmata naeratav kummimask parasiidil peast ja vaadata tõtt tegelikkusega. Kuid inimene nii ei tee, ta pole kohastunud nii suurele ja ilusale naeratusele vastu panema. Ta haarab sööda, ostab šampooni, ja loomulikult järgmisel hetkel kinnitatakse talle et lubatud õndsus saabub alles järgmise ostu järel. Ja ohver tormab taas ostukeskusse.

Inimese sugulisi vajadusi kasutatakse ära ilmselt juba reklaaminduse algusaegadest peale. Kindlasti õpitakse ära kasutama ka selliseid inimomadusi nagu muretus, laiskus, uhkus, sõltumatus, iseteadlikkus: esmalt meenuvad siinkohal mitmesuguste jookide ja mobiilside kõnekaartide reklaamid. Salalikkuse poolest kõige ebameeldivama näitena meenub hiljutine tuntud kommertspanga noortekampaania, kus rafineeritud reklaam võttis massilise graffiti kuju, üritades rakendada kommertsvankri ette noorte tüdimust kõigest kommertsist.

Muidugi, sellise jutu peale kiputakse väitma, et see pole mingi uus eluvorm, vaid lihtlabased teada-tuntud “kapitalistlikud vereimejad”, kelle huvides kogu reklaamindus meie turjal rõhub ja ostukeskused inimväärse elu linnadest laiali suruvad. Arvan, et arenenud riikides, kus äriettevõtete evolutsioon on saanud stabiilselt küllalt pikka aega toimuda, see nõnda enam pole. Sellel õnnel, mille keegi peaks saama ennast lõhkilaenanud perekondade, reostatud ja hävitatud keskkonna ning prügimägedest tuleneva õnnetuse eest vastutasuks, ei ole tihtipeale enam inimlikku objekti. Need hädad ei teeni enam ühegi inimese heaolu. Ei suurenda nad ettevõtete omanike heaolu, kes liigse rahaga ei oska muud peale hakata kui tobedusi või seda edasi investeerida. Ei suurenda stressi kätte enneaegselt haudaminevate juhtide heaolu. Ega ka äriettevõtte lihttööliste õnnetunnet, kes päris kindlasti oleksid võimelised ainelise heaolu välja teenima ka teisiti, kulutades oma kaheksa tundi päevas reaalset väärtust luues.

See on niivõrd ilmne tüssamine, et sellest tundub mõttetu rääkidagi. Ja ometi, kui paljud pealtnäha terved inimesed selles õnges siplevad, rabelevad kuude viisi näiteks selle nimel et osta uuem ja läikivam auto. Loovutades vaba aega, raha ja lähedasi. Veelgi enam – väga paljud noored ja kunstiliselt andekad inimesed töötavad reklaamifirmades, ja lasevad ennast aastate viisi vabatahtlikult loomingulisest energiast tühjaks imeda, seda täiesti võõra eluvormi heaolu ning kaasinimeste kurnamise nimel. Olen peaaegu kindel, et ilma reklaamitööta elaks enamus neid õnnelikumalt. Tuntud poeet ja reklaamimees Asko Künnap on oma leivatöö kohta öelnud: “On selge, et reklaam on pornograafia, tahaks vähemalt, et see poleks hard core pornograafia”

Mis edasi?

Muidugi, olukord ei ole tingimata pöördumatu. Parasiidi ja peremehe suhete koevolutsioonis üritab kumbki pool vastasest kasu ammutada. On ka teada, et paljudes süsteemides need rollid vahetuvad näiteks vastavalt keskkonnatingimustele. Enamik ettevõtteid on esialgu meile siiski kasulikud ning täidavad truult otstarvet, milleks nad algselt on loodud, suurendavad inimeste heaolu enam kui vähendavad. Ületarbimisest elatuvad parasiit-ettevõtted näivad olevat küllaltki viimase aja nähtus. Inimesel võiksid olla reaalsed šansid see kõigile meile kahjulik ilming saada kontrolli alla, Teadus on õnneks kogunud piisavalt infot eluslooduse evolutsiooni, parasitismi, mutualismi jms. kohta, et välja rehkendada inimestele sobivad lahendused. Näiteks võib seniste teadmiste põhjal arvata, et mida rohkem inimesi on kaasatud mingi struktuuri (nt. äriettevõtte) töösse ning mida varjatum on nende käitumine kaastöötajate eest, seda kergemini saab struktuur minetada algselt kavatsetud funktsiooni ning asuda tegutsema muus suunas. Seda lihtsal põhjusel, et koostöö on evolutsioonis oluliselt uuem ja hapram nähe kui kitsas omakasu ning nõuab ka võimalikult adekvaatset infot partnerite käitumisest. Kui nüüd selleks struktuuriks, milles hulk keeruliselt ja (seetõttu) varjatult suhestatud inimesi töötab, juhtub olema mõni soliidse evolutsioonilise pagasiga suurettevõte, ongi väga reaalne oht, et tegutsemisvaäljundiks pole varsti enam ei töötajate, tarbijate, ega omanike heaolu, vaid ettevõte iseenda turvaline paljunemine. Millega võib kaasneda summarselt inimeste heaolu vähendav liigtarbimine.

Leidmaks täpseid lahendusi, oleks muidugi mõistlik kaasata konkreetne matemaatika. Kuid esmatähtis on probleem teadvustada. Pisikeste süsinikahelal baseeruvate inimeseparasiitide kõrvale on ilmunud uus, suurem ja evolutsiooniliselt palju võõram parasiidivorm, kellest lähtuvat ohtu ei tohi alahinnata.


Hiljem hakkas silma huvitav viide, pole veel uurinud:
Kelly, Kevin (1994). Out of control: the new biology of machines, social systems and the economic world. Boston: Addison-Wesley. ISBN 0-201-48340-8.

Tolmunaator ehk kuidas töötu külamees 26 000-kroonise tolmuimeja ostis

Enesepettusest Robert Trivers'i ainetel



 (Schola Biotheoretica 2007)
nii lihtne maailm näib
kui pea on tühjust täis
see ongi õnn
            - Agent M

Enesepettusest on üldiselt kombeks mõelda kui ebakohasest käitumisest, käpardlusest, samas kui enda olukorra täit teadvustamist peetakse kasulikuks. Geniaalne evolutsiooni teemadel mõtiskleja Robert Trivers aga juhib tähelepanu sellele, et enesepettus võib olla kohastumuslik, loodusliku valiku poolt kujundatud käitumine. Lisaks veenab ta, et enesepettus on oluline ühiskonna hädade, nt. sõdade põhjus, mistõttu teema väärib kindlasti süvenemist. Allpool üritan edasi anda seda mida ma taipasin tema selleteemalisest visandist (Trivers, 2000)

Enesepettust võiks defineerida kui tegelikkuse sihipäraselt vale või puudulikku esitust teadvusele inimese (või ka mõne muu organismi) enese poolt. Olgu kohe märgitud, et ma ei tea mis asi on teadvus1 kuid arvan et see on umbes nagu koondpilt või ümberjutustus maailmast (iseenda isikust sealhulgas) mis ajus nö. avalikult välja pandud erinevate mõttelõngade poolt vabaks kasutamiseks. Niisiis, mingi osa inimesest tegutseb tsensorina ja kustutab või moonutab sellel pildil infot. Miks ta seda teeb?


Sotsiaalsete olendite traagiline sisemine lõhestatus

Alustada tuleks pisut kaugemalt, sellesama Trivers'i poolt sõnastatud vastastikuse abivalmiduse (reciprocal altruism) mudelist (Trivers, 1971). Ise on ta seda näitlikustanud väljendiga "ma sügan su selga, kui sina sügad minu oma!". Selle järgi toimub ühiskonnas pidev vastastikuse abi "kokkulepete" sõlmimine. Kokkuleppe osapooled aitavad üksteist olukordades kus abistaja poolt nähtud vaev on väiksem kui abisaaja saadav kasu. Selline koostöö võib olla kasulik mõlemale osapoolele andes neile suure eelise "egoistlike" isendite ees, kes kedagi ei aita kuid seetõttu ka ise abi ei saa. Koostöökokkuleppeid võib loomulikult olla erineva "sidususega", st. erineva abi/kasu suhtega (mida "sidusam" kokkulepe, seda rohkem panustab kumbki osapool partneri heaks). Kokkuleppe sõlmimisel ja hoidmisel peavad aga osapooled kiivalt jälgima, et partner oleks aus ja pakuks saadud abi eest ka piisavalt vastuteeneid.

Pisut mõeldes jõuame tõdemuseni, et selline vastastikku abistav ühiskonnakord on allikaks pidevale tüssamisele ja tüssatasaamisest hoidumisele. Sotsiaalne olend on justkui sisemiselt lõhestatud: ta on pidevalt valvel leidmaks võimalust oma partnereid enda kasuks alt vedada (et mitte raisata liialt jõudu partneri abistamiseks) ja samas peab pidevalt jätma mulje enda võimalikult suurest abivalmidusest (et saavutada võimalikult "sidusamaid" kokkuleppeid ja sedakaudu suuremat abi partneritelt). See mulje peab olema vägagi kõrgel usutavuse tasemel, sest arusaadavalt on partner reeglina võrdväärne ja hästi kohastunud tüssajat läbi nägema.


Teadvust "ei võeta mängu"

Teadvusse edastatakse sellest  kõrgmatemaatilisest mängust tugevalt lihtsustatud ja kallutatud pilt. Ise me arvame enda tegutsemismotiividest enamasti, et meil küll pole plaanis kedagi tüssata (kui ta just seda oma inetu käitumisega selgelt karistuseks "ära teeninud" pole). Tihtipeale tundub meile et oleme väljas eelkõige kollektiivse huvi nimel. Kui ka juhtub mõnikord, et märkame enda kohatult egoistlikku käitumist siis kumiseb kohe kõrvus õigustus "aga ma ei mõelnud ju seda üldse nii...".

Miks nõnda? Miks me ei võiks oma alatult omakasupüüdlikust minast selgelt teadlikud olla. Kas see ei aitaks meil ehk veelgi läbimõeldumalt plaane seada ja vigu vältida? Meie teadvus on justkui "kitumisega" vahele jäänud lasteaialaps, usalduse kaotanud ja seetõttu "mängust välja jäetud".


Moraali vägivald teadvuse kallal

Teadvus on eduka käitumise kujundamisel tõepoolest võimas tööriist, kuid tal tundub olevat üks häda. Miskipärast pole ta tavaliselt kuigi kaitstud ühiskondliku moraali poolse vägivalla eest. Ühiskondliku moraali mõiste võiks lühidalt lahti seletada kui üleskutse kõigile inimestele olla võimalikult abivalmid. Kuna moraal on anonüümne, siis ei luba ta muidugi mingisugust vastuteenet. Pole raske ära arvata moraali tekkemotiivi: suur hulk omakasupüüdlikke inimesi üritab enda kasuks tegutsema ärgitada end ümbritsevat ühiskonda, ilma et ükski neist isiklikult oleks kohustatud midagi vastu pakkuma. See on nagu suur vastastikuse abivalmiduse kokkulepe mille üks osapool enda kohustustest hoidumiseks anonüümsuse taha varjub.

Üks seletus enesepettusele võikski olla see, et moraalil, mis surub meile peale meie jaoks selgelt ebasoodsat tehingut, on kuidagi siiski õnnestunud end meie teadvusesse "sisse süüa" ja nõndaviisi "nakatunud" teadvus võib meie omakasupüüdlikud kavatsused kas tühistada või vähemasti nende teostamist häirida. Mäletatavasti nõuab aga võrdväärse vastase edukas tüssamine kogu tähelepanu ja energiat (vt. ka Bachmann 2005), ebaõnnestumine toob aga rasked tagajärjed. Seetõttu on otstarbekas teadvus mõnikord infovoolust isoleerida, "kapseldada" kui viiruskolle või parasiit, et ta plaane "välja ei lobiseks".


Teadvus kui valetamise mehhanism

Teine võimalus võiks olla, et teadvus iseenesest ongi "par excellence valetamise mehhanism" (Bachmann 2005, lk. 44). Kujutlegem oma närvisüsteemis kahte väljundrada: üks neist üritab kaasinimesi enda kasuks alt vedada, teine aga neid veenda oma headuses ja abivalmiduses. Pole välistatud, et teadvus ongi kujunenud osakesena just viimatinimetatud väljundrajast ja närvisüsteemi saabuva teabega objektiivsest tegelikkusest polegi tal põhjust otseselt kokku puutuda. Teadvus on kui omalaadne rahustav muinasjutuvestja kes koostab talle ettesöödetud teeside põhjal kaasinimeste jaoks reklaambroshüüri meist endist. Sel juhul on enesepettus siinkäsitletud mõistes teadliku olendi ainumõeldav olek ja huvipakkuvad oleksid pigem juhtumid mil see ootamatult nõrgaks osutub, näiteks juhud kui me ise oma enesepettust teadvustada suudame.


Lisaks kaaslaste tüssamisele

toob Trivers välja veel kaks võimalikku enesepettuse põhjust. Nendeks on isendi genotüübi erinevate osade omavaheline võitlus (teadvus kipub ühtede geenide salaplaane jällegi teistele välja lobisema) ning optimismi (realismi vastandi mõistes) positiivne mõju inimese sooritusvõimele. Esimene neist on inimesesarnastel liikidel veel väga väheuuritud, teine aga evolutsioonilisest vaatevinklist sootuks seletamatu, mistõttu loobun nende käsitlemisest siinkohal jättes selle tähtsa ülesande tuleviku helgemate peade hooleks.


Kokkuvõtteks

"Veel enne kui kukk kireb," ütles Jeesus Peetrusele, "salgad sa mind kolm korda".
"Õpetaja! See pole lihtsalt võimalik!" hüüdis (tegelikult ka) kohkunud Peetrus.
"Armastan sind elu lõpuni!" ütles noormees neiule.
"Olen kõhklemata valmis sõdima oma kodumaa eest!" ütles Tom Esperk2.
"Kerjusele pole mõtet raha anda, see ei muuda nagunii midagi," mõtlesin mina.
"Viinamarjad on hapud," ütles rebane.
"Kõige tuntum valetamise kategooria on teadlik valeväidete esitamine," kirjutas Talis Bachmann (2005) ülemöödunud kevadkooli kogumikus. Võimalik tõesti, mõnes mõttes. Ent kindlasti palju levinum valetamise kategooria on teadmatu valetamine millega kaasneb enesepettus.

Joonealused märkused:

1. Marian Dawkins (1998) on teadvust nimetanud suurimaks veel säilinud müsteeriumiks bioloogias ("the biggest remaining mystery in biology - that of concious experience"), ja märkinud et bioloogia seda veel seletada ei suuda ("no part of biology is yet able to explain conciousness").

2. Antud lause sattumine siia loetellu on juhuslik ega peegelda minu arvamust Tom Esperki sõnade usaldusväärsuse kohta.


Kirjandus:

Bachmann, T. 2005. Valeteema domeene teaduslikus psühholoogias ja kognitiivses neuroteaduses. Schola Biotheoretica 31: 41-55.

Dawkins, M.S. 1998. Evolution and animal welfare. Quarterly Review of Biology 73: 305-328.

Trivers, R. L. 1971. The evolution of reciprocal altruism. Quarterly Review of Biology 46: 35-57.

Trivers, R. 2000. The elements of a scientific theory of self-deception. Annals of The New York Academy of Sciences 907: 114-131.

Keskkond või loodus?


(Eesti Looduse toimetajaveerg, juuli 2007)

On suvi, rannahooaeg. Kusagil beach’il teeb tabava servi pealinna ülikooli energeetikaspetsialist, mõnel teisel päästab keskkonnaministeeriumi ametnik ennastsalgavalt palli, ise kõhuli päikesekuuma liiva kukkudes. Ühes Põhja-Eesti jões sebib tammi taga nõutu forell.

Ühel juunihommikul helistas toimetusse väga kuri mees. Toimetaja Ann oli üsna kohkunud. Mees keeldus end tutvustamast, kuid tema jutt oli seda raevukam ja kiirem. Teda ärritas eelmisel päeval Postimehes ilmunud nupuke, milles meie peatoimetaja Toomas seadis kahtluse alla Eesti hüdroelektrijaamade keskkonnasõbralikkuse. Nupuke tugines kalateadlaste poolt Eesti Loodusele avaldamiseks usaldatud materjalil.

Kuri mees selgitas Annele selle materjali tagamaid. Nimelt, nii kalateadlased kui (vist) ka Eesti Loodus on ära ostetud. Kelle poolt täpselt, see jäi pisut segaseks. Teine võimalus, et kogu kolmik – teadlased, loodusajakirjanikud ja hüdroelektrikud – kähmlevad maksumaksja (keskkonnainvesteeringute keskuse) raha pärast, püüdes üksteisel “konti hambust” tirida. Arutasime toimetuses isekeskis seda kõnet hiljem, kuid rohkem me sisulist sõnumit taastada ei suutnud. Vabandame! Kutsume kurja meest üles julgemalt kogu petuskeem meie ajakirja veergudel avalikustama!

Tegelikult oli kalateadlaste radikaalset seisukohavõttu Eesti Looduses avaldamiseks toimetades selge tõesti, et see ei tohiks jääda ühepoolseks. Seepärast palusin kirja teel nõusolekut teksti kommenteerida mitmelt inimeselt kes kas vaieldamatult on ala asjatundjad, või vähemalt peaksid seda olema oma ameti tõttu. Nendeks olid pealinna ülikooli professor ja hüdroenergeetika vast suurim spetsialist Eestis; Eesti hüdroelektrijaamade taastamise üks peamisi ja staažikamaid eestvedajaid; Eesti Energia keskkonnajuht ning keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond. Rõõmuga võin teatada, et üks neist juba soostus pakkumisega ning tema nägemuse olukorrast leiate käesolevast ajakirjanumbrist koos algteksti, kalateadlaste looga. Eesti Energiast saime küll nõusoleku, kuid pole veel saanud kommentaari ennast. Teistele soovime päikselist puhkuse jätku, siiski lootes et nad oma postkasti sügisepoole taasavades Eesti Looduse kirja hoolimatult kõrvale ei heida.

Mulle, õndsale kõrvaltvaatajale, kes küll väga usinalt elektri lutti imeb, kuid seda enam ehmub ja üllatub, kui jutuks tulevad selle tootmise keskkonnamõjud, kangastub kolm pilti võmalikust TEGELIKUST olukorrast. Esiteks, ehk tõesti on “kurjal mehel” õigus: hüdroenergia tootmine pole loodusele kahjulik, või siis pole looduse kahjustamine kahjulik meie ühiskonnale. Kogu kalateadlaste hala tuleneb hoopis murest oma kõhnukese kroonupajuki pärast, mida ohustavad sama meepoti kallale asunud taastuvenergeetikud.

Teiseks, ehk on hüdroenergeetikud tõesti paadunud kurjategijad? Maksumaksja rumalusest õngitsevad suuri kasumeid, esinevad looduse sõpradena, sisimas sellest vähimatki hoolimata. Parafraseerides tuntud laulusalmi: “lilledele ja loomadele sosistavad kõrvu / et neid kõiki armastavad, tegelt käigu põrgu!” Kus vaja, näiteks Aasta Veesäästu auhinna saamisel (AS Eesti Veejõud, aastal 2002) taovad rusikaga vastu rinda, et siis ebamugaval hetkel varjuda (kummalisel kombel ei leidnud ma internetist mainitud äriühingu kontakte). Kui need silmamoondajad kaoks, saaksime vabamalt hingata!

Kolmas pilt on kõige kurvem. Inimesed on taastumatu elektri nõela otsa juba nõnda kõvasti kinni jäänud, et sellest supist loodussõbralikku teed välja ei olegi. Üritame hüdroelektriga – hävib jõeelustik, püstitame tuulikud – hakkavad linnuteadlased hirmunult sädistama, põletame taimi – aga kuhu läheb süsihappegaas? Pilvisesevõitu on ka helge tulevik, mida meile tõotab Soome lahe põhjagraniiti kaevatud tuumajaam. Nagu eelmises Eesti Looduses ennustas filantroop Jakob von Uexküll: selginema hakkab piir keskkonnakaitsjate ja looduskaitsjate vahel. Nende, kes muretsevad eelkõige inimkonna tulevase heaolu pärast ja nende, kes nõuavad, et ka muudele elusolenditele väga liiga ei tehtaks, vahel. Nii tore oleks mõelda, et need eesmärgid on sügavalt sisult üks ja seesama, kuid kas siiski on? Meie paljuimetletud lemmikloomad – Majanduskasv ja Elukvaliteet – on sirgunud planeedi kaasasukaid lömaks tallavaiks peletisteks.

Tegelikult, lugedes tänaseid kahte ekspertarvamust, millest mõlemast aimub nõutus ja mure mitte ainult iseenda tuleviku pärast, jääb mulje, et pall on riigi väravas.