laupäev, 11. november 2017

Narkomaania

(Eesti Loodus, september 2017)

„On siis metsaraiega ikkagi viimane piir käes?“ küsib ajakirjanik Rainer Kerge seekordse numbri intervjuus. „Pilt on kole tõesti, niisugust raiet minu silmad näinud ei ole,“ tunnistab oma tagasihoidlikul moel Tartu ülikooli selgroogsete zooloogia dotsent Harri Valdmann. Kes Harrit vähegi teab see ühes ei kahtle: tegemist on tõesti väga palju metsas käinud mehega. Julgen oletada (olles ise tema käe all õppinud), et tegu on ka ülimalt rahumeelse inimesega, kes viimase asjana maailmas tahaks õhku loopida provokatiivset häma või laseks end kurjade ja lollide „roheliste“ võrku meelitada.

Niisiis käristatakse selle märkusega taas tubli tüki võrra auklikumaks mu mugavat illusiooni, et see rõlge vaatepilt mis Eesti metsades viimasel ajal avaneb (noh, umbes nagu noore neiu uhke soeng oleks nüride kääridega maha nüsitud – hulk tutte ja karvu veel püsti, aga kinni hakata ei kannata enam õieti millestki), on juhuslik meelepete, mis tingitud sellest, et veedan liiga palju aega arvuti taga ja olen seetõttu kuhugi idealismipilvedesse ära kandunud.

Ühel varasel suvehommikul helistas mulle kui toimetajale ähmis vanaproua mingilt välismaa numbrilt. Ilmselt oli tal selja taga rahutu öö täis kõhklusi, kaalutlusi ja väljapääsuotsinguid, mis päädis selleks otsustavaks liigutuseks nii varasel tunnil. Ta oli üle aastate tulnud kaema oma lapsepõlvemaid Kõlleste vallas ja nähtust – võib öelda küll – šokis. Kuulates tema otsatut hädaldamist kunagiste metsade kauniduse ja jahmatava kontrasti üle tänapäevaga, mõtlesin esiti kuidas kiiresti ja viisakalt lõpetada (mine tea mis riigist ta helistab, kumb meist selle kõne kinni maksab ning olgem ausad – mida mina või Eesti Loodus vägevate „loodusjõudude“ vastu ikka teha saame!). Aga siis taipasin, et olengi vanainimese ainus õlekõrs. Kuhu mujale tal helistada? Kes teine teda kuulaks? Riigiametnikega oleks jutt ülimalt kiire ja lakooniline, ka massimeedia ajakirjanik kalkuleeriks esimese 20 sekundi jooksul välja, et head löövat „lugu“ siit ei tule ega raiskaks rohkem oma aega.

„Teid on ju nii palju seal, miks te seda korda ei tee!“ jõuab vanainimesele lõpuks kohale, et kogu tema pika südamest purskuva kõne peale pole ma suutnud talle öelda mitte ühtegi lohutavat sõna. „Mis te seal siis üldse kaitsete?!“

Oskasin vaid kobiseda, et iga „kaitsja“ kohta tuleb vähemalt sada, kellel on hädasti vaja metsast raha saada. Ja jätsin ütlemata, et ma ise, riigipalgalisena, olen tegelikult üks neist. Rääkimata „kaitsjate“ ja „raiujate“ isiksuseprofiilidest, mis muudavad igasuguse konkurentsi naljanumbriks.

Pilt on tegelikult pagana banaalne, nii ebaviisakas, kui seda välja öelda ka poleks. Kujutlege tublit, ausat ja lihtsameelset talumeest, kes ühel heal päeval leiab kapist suure kotitäie heroiini ja avastab, et seda on neetult mõnus ninna tõmmata. Elu läheb korraga imeilusaks (Valdur Mikita on seda etappi Eesti metsanduse lähiajaloos illustreerinud Saksast toodud mõrase klaasiga Ford Sierra abil) – ja mida julgemalt vaene talunik oma töömehekämblad valgesse pulbrisse lükkab, seda ilusamaks. Ja endisest ajast on kraami laokile jäänud tõesti palju! Varsti kaob aga igasugune joovastus – nagu narkootikumide puhul ikka – jääb ainult uude harjumusse lootusetult kinni mätsitud keha vääramatu füsioloogiline esmatarbevajadus. Ja ühel päeval saab kott tühjaks. Ja nüüd läheb turule perekonna lauahõbe, laste kaasavarast rääkimata. Tänitavatele pereliikmetele kohmab mees vaid mokaotsast: „Ära nüüd paanitse! Kõik saab … korda.“

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar