laupäev, 11. november 2017

Talveuni

(Eesti Loodus, veebruar 2016)

1951. aastal korraldas usa psühholoog Solomon Asch katsed, mida tuntakse Aschi konformsuse katsete (Asch conformity experiments) nime all. Katsealustele näidati piltmõistatusi, mille oleks vaevata õigesti vastanud isegi lasteaialaps. Trikk seisnes aga selles, et vastajaid oli ühes ruumis mitu, nad pidid vastused andma järgemööda, kusjuures esimesed vastajad olid näitlejad, kellele oli antud ülesandeks vastata valesti. Tegelik katsealune oli igast rühmast ainult viimane vastaja.

Tulemused olid ühest küljest täiesti uskumatud, teisest küljest aga – tunnistagem – vägagi etteaimatavad. Kolmandik mõistatusi said katsealustelt vale vastuse, kusjuures vähemalt ühe vale vastuse andis tervelt 75% katsealuseid. Kontrollrühmas, kus katsealused kaaslaste käitumist ei näinud, oli valesid vastuseid kaduvvähe, alla 1%.

Asch kordas katseid ikka ja jälle, varieerides näitlejate ja katsealuste arvu rühmades ning muid tegureid, aga põhimõtteliselt jäi tulemus samaks. Hiljem juhtunut kommenteerides tunnistas mõnigi õigesti vastanu suurt kiusatust anda vale vastus, valesti vastanud aga kirjeldasid, et tajusid küll tõde, aga püüdsid seda oma peast välja tõrjuda.

Kõnekas on, et katsed korraldati vaid mõni aasta pärast psühholoogiliselt vägagi ehmatava maailmasõja lõppu. Oma käes olevast Eesti Looduse numbrist leiate vähemalt kaks artiklit, mis Aschi katsetega otseselt seostuvad.

Esiteks pesuvalgendi lugu, mis tutvustab meile vaikuse spiraali mõistet ehk üldisemalt öeldes lambakarjaefekti. Seal joonistuvad välja vähemalt kaks konformset lambakarja (mitte halvas vaid bioloogilises mõttes!). Esiteks muidugi torusiili-joojad, kes šarlatanide küünilisuse õnge lähevad, ja vähe sellest, jultuvad soovitada „ravi“ ka teistele peredele, sh laste peal katsetamiseks. Aga teiseks needki, kes esimesi mõtlematult sõimavad, mõistmata, kui tõsiseltvõetav on tegelikult seesugune lõks tänapäeva infotiines ühiskonnas puudulikult haritud inimesele, olgu tema kavatsused nii head kui tahes. Nagu Mait Sepp, Martin Vällik ja teisedki on rõhutanud: pesuvalgendi joomine on vaid jäämäe tipp.

Teine teema, mis eelkirjutatuga tahes-tahtmata seostub, on talveuni. Ega siis inimesed ei käitu rumala lambana rumaluse pärast. Ikka seesama energia kokkuhoid raskete aegade üle elamiseks on see kivi kuhu alla vähk on maetud. Just nagu jalgratturid ja suusatajad hoiavad jõudu kokku eesõitja tuulde hoides, liitume meiegi mõnusasti näiteks sopatormidega (professor Wolfgang Wagneri sõnastuses), lihtsalt sellepärast, et hulk villakandjaid juba ees määgib.

Pakase ja lumehangede asemel sunnib meid vaimsesse unne uputav infotulv. Kes pole endale kasvatanud tihedat hariduse kasukat või muidu paksu nahka, jääb hätta. Vist Indrek Neivelt oli see – aga vist oli neid veel – kes soovitasid, et rumala teabe levitamine tuleks kiiremas korras maksu alla panna. Talimagaja elu ja tervis on suures ohus: lisaks pakasele tikuvad teda näpistama ka kõikmõeldavad nugilised, sest soikunud ainevahetusega organism ei saa nende talitsemise igapäevase raske tööga toime.

Kuidas saavutada lambakarjaühiskonna asemel kodanikuühiskond, selles on küsimus. Kuidas saada ajud kõhu alt välja. Küsimus pole lihtne. Mõelda on vaja. Ja mitte ainult üheskoos vaid igaüks natukene oma peaga ka.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar