Valimisliit “Jalgratas”

(kalevi alla lükatud ajalehes Postimees, 26.11.2013)

Nägin ühel öösel erakordselt selget unenägu. Nojah, linnavalitsus, või volikogu, või kes neid asju otsustab, oli aru saanud, et vanaviisi jätkata oleks rumalus. Pääseteed nähti jalgratastes.

Nii ebarealistlik mu unenägu ei olnud, et meie linn oleks seal kuidagi rikkamaks saanud. Raha oli endiselt vähe ja väga vähe. Kuidagi polnud mõeldav minna Põhjamaade teed, rajada tänavate äärde korralikud, sõiduteest ohutusribaga eraldatud jalgrattateed. Pealegi, paljud tänavad on ju nii kitsad, et selline ehitustöö nõuaks majafassaadide lammutamist.

Selle asemel tehti teoks lihtne ja geniaalne, lausa saalomonlik lahendus, otsekui võluvits, mis ühtaegu muutis jalgrattal liiklemise imemugavaks kui ka rahustas ja leevendas autoliiklust. Ning pealekauba ei läinud ka kuigi palju maksma (suhtarvudes muidugi, võrreldes näiteks üheainsa kahetasandilise ristmikuga).

Esimese etapina keelati kitsamate tänavate ääres autode parkimine. Selle asemel loodi igasse linnaossa, igast elamust mõistlikule kaugusele avarad parkimisplatsid või -majad, kuhu autoomanikul tuli küll mõned minutid kodust jalutada/vändata ja tahes tahtmata selle käigus veidi värsket õhku hingata, aga see-eest sai oma isiklikku raudruuna hoida korraliku parklakaamera silma või koguni katuse all.

Loomulikult tohtis endiselt parkida majadevahelisel õuealal. Ja tohtis peatuda, et laadida peale või maha kaupa või inimesi. Ja liikumispuudega inimestele leiti parkimisvõimalus muidugi kodu juures - nende hulk aga hakkas linnas ühtäkki imeväärse kiirusega kahanema - kuid sellest edaspidi.

Teise etapina maaliti, hoolimata tee laiusest, kõigi tänavate äärde jalgrattateed. Jah, tõesti, kõigi. Uhked värvilised, nagu autojuhtide poolt kirutud Tartu Veski tänava kampaanialõik (Martin Pau, “Suur maalritöö”, Postimees 2. okt. 2013). Ruum selleks vabanes varasema parkimisruumi arvelt. Samuti tuli paljud kitsamad tänavad nüüd muuta autodele ühesuunaliseks, sest kaks autorida ei mahtunud kahe kõnnitee ja kahe rattarea vahele enam ära.

Muidugi oli omajagu mässamist liiklusskeemi ümberkujundamisega, aga see polnud sugugi võimatu. Teame ju hästi, et linnas on väga vähe kohti, kuhu viib vaid üks tee, mis seega peaks tingimata olema kahesuunaline. Muuseas – operatiivsõidukid said endiselt liigelda ka vastassuunalistel tänavatel, kusjuures see oli isegi märksa hõlpsam kui praegu samasuunalises autodevoolus.

Ülejäänu oli juba nipet-näpet. Põhiliselt üksikute tänava äärekivide laugemate vastu vahetamine, et jalgratas (sh inva- ja veojalgratas, talvel aga suusad ning tõukekelgud) saaks sealt mugavalt üles ja alla.

Paljud linnaelanikud muidugi vandusid tulist kurja. Tule taevas appi, sama tee, mis ma varem pidin käima bussi peale, pean nüüd käima lihtsalt selleks, et oma auto parklast kätte saada! Ning nende neetud ühesuunaliste tänavate tõttu venib ju iga sõiduteekond nüüd peaaegu sama pikaks kui jalgrattaga vändates! Tõsi, ummikud ja autojärjekorrad kadusid ning seetõttu sõiduaeg tegelikult hoopis vähenes – aga sellestki edaspidi.

Üleüldse tundus kogu see ümberkorraldus kuidagi kohatu. Mujal Euroopas ju nii ei tehta! Kas me tahame mingid imeloomad olla, keda kõik vahivad nagu vasikas uut väravat?

Ent märksa rutem kui oleks osanud oodata hakkas uus süsteem ilmutama oma hämmastavaid väärtusi.

Loomulikult ei räägi ma siin drastiliselt vähenenud naftakulust ega süsihappegaasiheitest. Naftatipust, kliimasoojenemisest ega maailma ajaloo suurimast liikide väljasuremise lainest. Isegi mitte meie oma Maarjamaa paekivimaardlatest, mille avamine aeg-ajalt ühiskonnas paanilisi võbelusi tekitab (meenutagem Nabala juhtumit), aga mida vääramatult nagu muinasjutulohe neelab lõputu teede ja tänavate remont kõikjal Eestis. Need kõik on toredad sõnakõlksud küll, aga olgem ausad, keskmine linnakodanik haigutab niisuguse roheudu peale oma lõualuud paigast.

Räägin hoopis linlaste endi elukvaliteedist, igaühe isiklikust, käegakatsutavast heaolust n-ö siin ja praegu.

Eelkõige pole muidugi midagi imestada, et linnas ringi sõitvate autode hulk hakkas kahanema. Pisimugavuste vähenemisest oli juba juttu – autoni jõudmiseks tuli paar tänavahet jalutada, ühesuunalised tänavad tingisid mõne kvartali võrra pikema sõiduteekonna. Aga see kõik polnud kaugeltki peamine. Kummalisel kombel sai visalt ja justkui vastu tahtmist alanud protsess aina hoogu juurde. Käivitus salapärane ahelreaktsioon – mida rohkem kõikjal lärmav ja laiutav automass kokku kuivas, seda rohkem … see kokku kuivas.

Põhjusi võib vaid aimata. Esiteks, autode vähenedes muutus omal jõul liiklemine üha tervislikumaks – õhusaastet, müra ja liiklusohtu jäi üha vähemaks. Anakronistlik väljend “liikumine värskes õhus” muutus linnaruumi kohta pisitasa tõepoolest taas kohaseks. Enam ei hoiatanud arstid, et parem üldse kodus istuda, kui linnatänaval tervisejooksu teha.

Vähegi arukam linnakodanik ruttas seda võimalust ära kasutama ja hakkas oma käike tegema sihipäraselt jalgrattal või lausa jalgsi. Esmase värske õhu “haisu” said paljud ninna just hommikul kodust eemal asuvasse parklasse jalutades. Nii muutus inimeste rutiinne tööle-kooli-lasteaeda-koju liiklemine endise närvilise-saastase autotoolipooltunni asemel otsekui tervisespordiks. Kukalt kratsisid nii närvi- südame- kui ka vähiarstid: kuhu kaovad patsiendid? Rääkimata kaalu- ja seljavaevuste hüppelisest leevenemisest.

Täpsemalt oskavad kommenteerida vast semiootikud ja psühholoogid, aga küllap mängis rolli ka teine, märksa peenem mehhanism. Ilma-asjata-autosõitjate peale hakati tasapisi vaatama viltu. Kas sul oma jalgu all polegi, et pead tööle kaasa vedama mürgiselt tossavat rauakolakat – kontorikoridoris suudad justkui püsti seista ja isegi kõndida? Kas sul oma laste tulevikust kahju pole, et aheldad nad lasteaaeda minekuks umbsesse plekkkasti jäiga plastraami külge? Hea küll, et sul on enda tervisest ükskõik, aga kas teiste tervis sulle midagi ei maksa? Hea küll, et sul on teiste tervisest ükskõik, aga kas su enda tervis sulle midagi ei maksa? Meile maksab küll – haigekassa on niigi üle koormatud. Seda ei öeldud otse välja – aga inimesed haaravad üksteise mõtteid ja hinnanguid ju õhust.

Linnakodanike silmilt langes justkui mingi kae. Imiku enesestmõistetavusega olime siiani pidanud olulisemaks ühiskonnaliikmeks seda, kel suurem ja läikivam tõld, ja püüelnud vaid ise nende sarnaseks. Nagu muiste, feodaalajastul, lihtsalt seetõttu, et nende võimuses on teha rohkem haiget. Nüüd oli kõik teisiti, ja seda tajusid ka autojuhid ise. Hoolimata sellest, kas tegu oli vöötraja, õueala või linna peamagistraaliga, hakkasid nad vabatahtlikult andma eesõigust jalakäijatele ja selles ei nähtud midagi kummalist.

Kui tänapäeva linnatänavatel ringi vaadata on lihtne veenduda, et kümnest autost üheksas istub vaid üks-kaks inimest ilma mingi olulise pagasita. Ja viiekümnest autost neljakümne üheksas istub inimene, kel poleks mitte üksnes võimalik vaid ka isikliku tervise huvides väga soovitav liigelda pigem kondiauru jõul. Kõik need mõttetud autod kadusid mu unenäos ajapikku linnapildist. Autosid sai ühtäkki viiskümmend korda vähem!

Mingi seltskond kolis linnast sootuks minema. Siin ei saa ju “bisnist” teha! Ei saa aru, on need inimesed või ufonaudid siin kolkas – millest me üldse räägime, mingi kummaline väärtussüsteem – kuhu jäävad kiirus, kiirendus, kubatuur, üksteisest ülesõitmine kui lahja elusupi ainukesed vürtsid?

Kõige ettearvamatum oli aga kõikjal laiutava ja lärmava autodemassi järsu vähenemisega kaasnenud mõju inimsuhetele linna avalikus ruumis, n-ö vaimsele miljööle. Tasapisi hakkasid tänaval kõndijad jälle nina kapuutsi seest välja pistma ja isegi kõrvaklapid unustati üha sagedamini taskusse. Kivistunud pilguga, enda ette põrnitsevaid kühmus ruttajaid tabas justkui mingi vabanemine - vaadati vastu tulijatele otsa, linnatänaval oli võimalik rahulikult, pooltoonidega vestelda ja isegi kõige aremad julgesid üha sagedamini tuttavatele tere öelda ning paar sõna juttu puhuda. Tõesõna, isegi koosolekuid sai pidada otse oma kontori eest tänaval, kui umbne toaõhk ära tüütas. Kevadeti võis otse kesklinnas endise üdini painava autodemüha asemel kuulda hoopis linnulaulu.

Linn muutus justkui üleni pargiks. Heli kõrval lisandusid senisele räpasele hallile pildile ka värvid. Näiteks selgus, et lumi pole mitte pruunikasmust vaid hoopis valge (sic!), majafassaadid mitte hallid vaid värvilised, puulehed mitte rohekashallid vaid rohelised jne. Akendele ilmusid lille- ja maitseainepotid, majade vahele peenrad, tänavatele (sic!) kolmerattaliste jalgratastega mudilased – kelle vanemad ei sattunudki seepeale enam paanikasse.

Muuseas, linnakodanike algne kartus, et muu Euroopa hakkab neid vaatama kui mingit imelooma sai ühtäkki meeldivat kinnitust. Kuigi geograafiliselt ääreala, muutusime vaimseks, n-ö elustiili keskuseks. Meist hakkasid eeskuju võtma omavalitsused lähedalt ja kaugelt. “Kui uskumatult rumal oli ise mitte selle peale tulla!” kõlasid ikka ja jälle omal ajal Thomas Huxley poolt kuulsaks öeldud sõnad.

Unenäo lõpp oli vähem helge, muutus üsna painavaks. Neli ulmelist aastat said läbi, tulid uued kohalikud valimised, nupust nikastanud linnavalitsus muidugi kõrvaldati ametist. Mitte küll ühehäälselt, aga veenvalt. Paljud moraalsesse kahvlisse aetud (inimeste tervise ja keskkonna heaks peab ju ometi tegutsema – aga miks peab seda tegema just meie linnas?) linnakodanikud lihtsalt sülitasid valimissedeli vahele.

Jäägem endaks! Me oleme Euroopa, Õhtumaa progressikultuuri ajalooline häll, kus ennem surrakse, kui lubatakse linnatossu lahjendama liitergi värsket õhku. Tegelikult surraksegi – südame-veresoonkonna haigused ja kasvajad rebivad tänapäeval surmapõhjustena esikoha pärast, ülejäänud on kaugel taga, liiklussurmad nende seas ometi väga esinduslikul kohal. Tuuakse ennast ebatervisliku keskkonna nimel sõna otseses mõttes ohvriks.

Uutel valimistel sai kõige rohkem hääli valimisliit “Kõigil on hea”. Nende loosung kõlas umbes nii: me armastame palavalt jalgrattaid ja tervislikku liikumist, kuid see armastus ei saa tulla autojuhtide mugavuse arvelt! Autost loobumise peab muutma nii mõnusaks, et inimesed teevad seda vabatahtlikult, rõõmuga, ilma, et miski neid häiriks (mine tea, ehk riivame muidu mõnda inimõigust, näiteks mürgitamisvabadust?). Jätkem autojuhtidele nende endised õigused, kuid muutkem rattaliiklus lihtsalt ahvatlevamaks. Kuna seda muudmoodi teha ei saa (pole vahendeid!) siis riputagem näiteks üles plakatid "Rattaliiklus on popp ja noortepärane!" Korra aastas võiks mõni abilinnapea ka panna pähe jalgrattakiivri ja teha Raekoja platsi ümber üks mehine tiir.

See olekski artiklile paslik lõpp – lootusetu, nagu heale realistlikule ilukirjandusele kohane. Aga tegelikult võiks valimisliidu "Jalgratas" ellu kutsuda küll. Parimaid unenäo traditsioone järgides – juba mitu aastat enne järgmisi valimisi. Öeldakse ju, et isegi kaotusseisus tasub teha piiril vähemalt üks püssipauk.