Kas rohelised on kommunistid?

(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2013) 

Nüüd, kui järjekordne valimiste mudamaadlus on seljataga ja kenasti unustuse hõlmagi vajunud, võib seda teemat arutada küll. Ilma et keegi kahtlustaks Eesti Loodust poliitilises erapoolikuses (jumal hoidku!) või isegi mingis järjekordses erakonnaturunduslikus kübaratrikis.

Avalikult, otsesõnu ja oma õige nime all esinedes keegi muidugi rohelist ilmavaadet kahtluse alla ei sea. Meie kõigi ühine pärispatt oma ilmapalli elukeskkonna üha hoogsamal nässukeeramisel on selleks liiga ilmne.

Seda enam aga sajatatakse ja lajatatakse tagaselja. Kõige selgemat keelt kõnelevad muidugi valimistulemused, aga kuraasikamad peanupud julgevad ka kaaskodanike kuuldes-nähes suu lahti teha, kas või anonüümsetes meediakommentaarides. „Kommunistid“ on neis manamistes üks sagedamini korduvaid, ent kaugeltki mitte ainus diagnoos. Mingi jama nende rohelistega on, tunnistagem, oma sisimas teame seda kõik.

Kirjanik Kadri Kõusaar on lasknud käibele eestlasele paljuütleva mõiste „rohepapid” („Laula, laula, pappi!“ Henriku Liivimaa kroonikas jne). Kommunistid või papid – ühed silmakirjateenrid kõik, eks ole, nii ütleb sajandites karastunud eluterve eesti talupojamõistus.

Tõepoolest, mõelgem veidi, rohelised on tegelikult kommunistidest veel palju hullemad! Kommunistid tahtsid korjata kõigilt kokku isikliku varanduse ja anda see ühiskasutusse. Rohelised sellega ei piirdu: meie kõigi varandus (maavarad, puhas õhk ja vesi ja kogu muu n-ö looduskapital) tahetakse anda üle järgmistele põlvkondadele. Nii jäävad pikad näpud meile kõigile – nii rikastele kui ka vaestele, nii töökatele kui ka logarditele.

Seesugust pühakumaski tõrgub terve mõistus uskumast: küllap tahavad nad tegelikult lihtsalt endale rasvast suutäit, täpselt nagu omal ajal kommarid; ülejäänu on õõnes retoorika. Ja õigesti teeb, see terve mõistus. Ükski inimene, olgu ta või roheliste peasekretär (ma ei tea, kas selline ametipost on olemas) pole kohastunud omakasule läbi sõrmede vaatama. Geenid on meil kõigil samad, oma kolme miljardi aastase kvaliteediprooviga.

Eriti saatanlik on muidugi rohepropaganda („rohepesu” on vist veidi teine mõiste). Pole parata, siia lahtrisse käib ka meie oma ajakiri. Kui roheline seadusandlus vähemalt sätiks ühisohverdusest kõrvalehiilijaid nuhtlema politsei, siis rohepropaganda kanalid kutsuvad üles oma suutäiest ühispirukas loobuma vabatahtlikult: sõitma auto asemel jalgrattaga, ostma kokku vähem plasträmpsu, mitte lendama igal võimalusel troopikasaare randa päikest võtma – lihtsalt keskkonnahoiu nimel, moraalsetel kaalutlustel! Aga nii jääb ju teistele rohkem! Kadri Kõusaar oletab ilmselt õigesti: pidu kestab nagunii seni, kuni alkoholi jagub.

Niisiis võib pealkirjas esitatud küsimusele vastuse pidulikult välja kuulutada: rohelised pole mitte lihtsalt kommunistid, vaid kommunistid ruudus. Ja kommunistid kuubis on nad siis, kui nad julgevad kutsuda üles rohelisele eluviisile ka kaaskodanikke. Puhh, tõesti – kohe kergem hakkab, kui nimetada asju õigete nimedega.

Ainult et ... mis siis saab?