(Postimees, 23.01.2013)
Kui see poleks nii masendav, siis see oleks naljakas. See autode trügimine
ja nügelemine igal hommikul linnakoolimajade ees. Käiks nagu mingi omalaadne
kurjuse võistlus – kes pääseb koolimaja uksele lähemale. Kes suudab kaaskodanikele ja nende lastele
rohkem heitgaasi näkku paisata. Mida lühem jüts, seda lähemal liigub tema
kopsukene autode summutitorude sfäärile, eksole. Tõmmake ninaga õhku mõne tarkusetempli
ees viis minutit enne tundide algust – talvepakases hõljub kogu Mendelejevi tabel
oma kurjakuulutavuses.
Mõnes mõttes on õnnistatud need koolimajad, mille vahetus ümbruses pole
korralikke parkimisvõimalusi: kindlasti on autosid seal vähem. Mida mugavam
parkida, seda rohkem leiab lapsevanem teadlikke või alateadlikke põhjendusi tarida
oma võsuke kooli plekist kuudis. Teisalt aga võtab just sääraste koolide juures
nügelemine eriti groteskse mõõtme, ja kahtlemata mitmekordistub ka ühe auto
poolt õhku paisatav heitgaaside hulk, teame ju hästi, et iga gaasipedaalile vajutus
mitmekordistab kütusekulu – ja iga käiguvahetus ning pidurdus toob kaasa
gaasilevajutuse.
Eriti nukraks teevad need raudruunad, mis on ennast sättinud otse
koolivärava või –ukse ette ja hoiavad ka seistes mootori töös, kuni
teelesaadetav õppur on oma kodinad kokku kogunud, kuni emme on ta riidehoidu
saatnud, või pagan veel teab mis loogika alusel. Jah, käreda pakasega on see
automootorile kindlasti soodsam lahendus. Kuidas aga on nende kümnete pisikeste
mootoritega, mis selle kolme minuti jooksul ennast tossupilvest läbi peavad
suruma, et õigeks ajaks tundi jõuda? Per
aspera ad astra.
Paljud lapsed tulevad kooli siiski jala või bussiga. Nende vanemad on püha
viha täis – miks minu kallike peab kogu selle talimotospordi jäätme oma kopsus
läbi loputama. Teised, kes elavad kaugemal, või kellel on lihtsalt Kiirem,
osatavad: mis teil viga, aga kui meie laps hakkaks igal hommikul busse ootama või
jalgsi tulema, siis peaks pere üles ärkama juba poolest ööst.
Nii ei kutsugi ma üles autoga kooli tulekust loobuma. See lahing on ammu
kaotatud. Argument, et loobudes autoga vaid iseenda tagumikku linna vedamast
teeksime hindamatu teene nii plekkkuudis sees- kui ka sellest väljas olijate
tervisele, ei veena enam kedagi. Et meie vanaisadel on tihtipeale just tänu sellele
raudne tervis, et nad nooruses igal hommikul mitu kilomeetrit värskes õhus
kooli rühkisid. Linnaõhk ei ole ammu enam värske. Proovige mõni hommik tööle
jalutada. Lihtsalt nuusutage – ja veendute. Sest neid tagumikuvedajaid on juba
lootusetult liiga palju saanud. Seda jõge enam vastassuunas voolama ei pane.
Minu üleskutsed on tegelikult väga lihtsad:
- Kallid lapsevanemad! Parkige oma auto koolimajast vähemalt 300 meetri
kaugusele. Sealt jalgsi koolimajani jõuab vaid paari minutiga, ent lihtne arvutus
näitab, et nii venitame parkimisjoone ligi kahe kilomeetri pikkuseks, vastavalt
ka hõredamaks, eksole. Sellest läbi murdmine ei tapa enam tervist. Hea küll,
kui teil oma tervisest on ükskõik, siis vähemalt oma lapse tervisele võiksite
mõelda. Hea küll, kui teil oma lapse tervisest on ükskõik, siis vähemalt teiste
laste vastu võiksite olla viisakas – hea küll, see viimane oli nüüd mõistagi liialdus.
- Kallid kooli- ja linnajuhid. Palun tehke mis võimalik, et lapsi toovad
autod ei pääseks koolimajale lähemale kui 300 meetrit. See pole tegelikult
keeruline. Eelkõige võiks keelata autodega sissesõitmise kooliõue (pole just
raketiteadus, eksole! Loodan väga, et paljud koolid on selle peale juba tulnud
– kes ei ole, palun, ärgake üles!) . Teiseks võiks keelustada mootorsõidukite
liikumise koolimaja ümbruses koolitundide algamise kellaajal (v.a. kohalikud
elanikud). Kõigest pool tunnikest, piisab tegelikult 20 minutistki! Sellegi
lahenduse tööle saamine pole mingi raketiteadus, ehkki mõne sammaldunud
ametniku võib esiti ohkima ajada küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar