Mis tunne on olla aerjalgne?

(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2013)

1974. aastal avaldas Thomas Nagel oma kuulsa essee "Mis tunne on olla nahkhiir?", aga kuna seekordse numbri põhilugu räägib aerjalgsetest, siis miks mitte küsimus veidi ümber sõnastada.

Nagel jõuab järeldusele, et teaduslike meetoditega pole ilmselt niipea võimalik teada saada, mis tunne on olla keegi teine. Aga teaduslik uurimismeetod on teatavasti sisuliselt seesama, mis igasugune inimtunnetus – lihtsalt vabastatud mõnest paremini tuntud illusioonist ja matemaatika abil veidi äkilisemaks tembitud. Nii võime teha nukra järelduse, et me keegi ei saa ealeski teada, mis tunne on olla naabrimees, ammugi aerjalgne.

Tegelikult on vastusele siiski lootust jälile pääseda. Evolutsiooniteooria ütleb, et elusolendite tunnused on kohastunud eesmärgipäraseks. Näiteks veeloomadel on kujunenud uimed, lestad ja mitmesugused muud "aerud", et vees ringi liikuda (või vett enda suhtes liigutada). Kujutleme nüüd, et kuskil ookeanisüvikus elutseb veel üks tundmatu loomaliik – suure tõenäosusega võime eeldada, et temalgi mingid samalaadsed ihuliikmed keha küljes ripuvad.

Sama loogikaga võib läheneda tunnetele. Kui teaksime, mis on meie endi tunnete eesmärk, siis võiksime huviga ringi vaadata: ehk leidub meie ümber teisigi olendeid, kasvõi kaasinimesi, kes tegutsevad samasuguse eesmärgi nimel. Nende tunded võiksid siis olla midagi sarnast meie tunnetele. Vastus küsimusele "Mis tunne on olla aerjalgne?" võtaks ilmet. Ent on üks "pisike" probleem. Hoolimata aatompommist, internetist, tüvirakuteraapiast ja tuhandest muust teadusimest ei ole meil praegu, 21. sajandi koidikul, tunnete eesmärgist veel õrna aimugi.

Seekordse numbri intervjuu on maailma ühe teenekaima tunnetusteadlase Risto Näätäneniga. Paraku tunnistas ta, et tundeid ta oma teadustöös uurinud ei ole. Küsisin siiski hea õnne peale tunnete eesmärgi kohta. Küllap ajendavad need meid kasulikult käituma, oletas professorihärra – näiteks kui me lõvi ei kardaks, ei taipaks me tema eest plehku panna.

Niisugune mõttekäik ei aita meid vastusele paraku karvavõrragi lähemale. Lõvi eest põgeneda saab ju ka ilma tunneteta! Miks ei võiks inimene lõvi eest põgeneda sama emotsioonitult – ja ometi sama vääramatult – nagu kuulike veereb mäest alla. Evolutsiooniteooria loogika kohaselt oleme kõik justnimelt sellised kuulikesed. Looduslik valik käsikäes mutageneesiga on lihtsalt välja kujundanud veidi vilkamad ja nutikamad veerejad kui elutus maailmas. Aga tunnetel ei ole ahelas ohusignaal–närvisüsteem–põgenemine endiselt mitte mingit vähegi vettpidavat kohta.

Tegelikult polegi see teadmatus niiväga nukker midagi (ütles rebane viinapuu all). See on ikkagi neetult inspireeriv. Jääb endiselt võimalus, et emase lõhnajälje leidnud isane aerjalgne tunneb oma rõõmutantsu tantsides (lk. 11) täpselt sama, mida õhetav koolipoiss oma esimesel tantsupeol. Või midagi veel sootuks sootuks rikkalikumat! Mida tunneb arvuti, olles andnud vastuse meie esitatud tehtele. Rõõmu ja rahuldust? Me ei tea!