Vereta jaht

(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2012)

Rohkem kui meile meeldiks sarnaneb loodusuurija armastus looduse vastu hundi armastusega seitsme kitsetalle vastu. Entomoloog tuleb metsast, purgid ja pütsikud haruldasi loomi täis, nägu naerul - päev on korda läinud! Botaanik naaseb higise, aga reipana niidult, mapi vahelt turritamas või tilpnemas terve hulk ... seda millega veel tunnike tagasi keegi süütu olevus oma igapäevast leiba hankis. Võtame või eesti loodusuurijate grand old man'i, Jaan Tatika. Esmapilgul sidus teda tema uurimisobjetki, poeet Saalomon Vesipruuliga siiras joomarisõprus, aga tema sulaliimimenetlus oleks nii mõnegi bioeetiku võtnud kukalt kratsima.

Legendaarse linnumehe Eerik Kumari üks põhilisi välitöövahendeid olevat olnud püss. Küllap tegi see oma lõhkumistööd ka meie oma kariibisaarel Kumarilaiul, mille vastu korüfee armastus oli nii suur, et võttis mõneti lausa abielu iseloomu.

Jack London kirjeldab oma kultusjutus "Armastus elu vastu" lombakat hunti, kes ühe polaar(kullavarude)uurija vastu samuti suurt armastust tundis. Too vaene mees ärkas surmaunest seepeale, kui truuks rännukaaslaseks olnud võsavillem teda häbelikult jalast sööma asus. Umbes sellise näoga, et ära nüüd pahanda, pai peremees, aga kõht, kurinahk ei anna asu. Samamoodi, veidi häbelikult, aga vastupandamatu sisemise kirega nopib bioloog oma välitööobjekte.

Pea n'd pea! hüüab nüüd iga õige loodusteadlane. Me pole mingid sadistid! Meie töö on äärmiselt väärtuslik. Iga lastud linnu või kuivatatud taime arvelt jääb kunagi tuhat tükki elusse. Siis kui meie teadustulemused kord vilja hakkavad kandma.

100% nõus. Aga instinkt jääb ikkagi instinktiks. Ja seda polegi mõtet häbeneda. Peaasi on lihtsalt aegsasti suureks saada ja suunata oma instinktid jumalale meelepärasesse roopasse.

"Vereta jaht", loodusfotoharrastus on muidugi parim näide. Jahi- ja kalamehed räägivad kui ühest suust, et saagist hoopis tähtsam on metsas müttamine, intiimne osadus loodusega. Tänu fotograafiale saab seda harrastada nüüd veretult. Fotopoodide läbimüügi arvelt võib nii mõnigi metsa- või jõekodanik vähem tina seedida, mis teatavasti pole tervisele sugugi kasulik. Piltnik Remo Savisaar tõdeb seekordses intervjuus, et iseäranis võimsa laengu saab ta loodusest siis, kui õnnestub seal ära käia nähtamatuna.

Kuid fotograafia on ainult jäämäe veepealne osa. Tuleb rõõmuga tõdeda, et nähtamatus on saamas uueks moevooluks, vaata et religiooniks. Näiteid leiab tegelikult igal sammul. Trenditeadlikud rikkurid ei kollektsioneeri enam autosid, maju ja kaatreid vaid ostavad kunsti – iluasju, mille keskkonnamõju on samahästi kui olematu ning hind puhtalt kokkuleppeline. Või trumpavad üksteist üle heategevuses, loovad koole ja spondeerivad kultuuri. Selle asemel, et lennata Bahamale golfi mängima (kunagi läheb säärane kahjurlus veel paragrahvi alla!), võetakse jalgsi ette Oandu-Ikla rada või kibeletakse Nõvale surfama. Miljonärivanamutte, kes broneerivad turistipileteid kosmosesse, ei peeta enam lihtsalt opakateks, vaid hautakse tõsimeeli, kuidas neid anakronisme elimineerida. Olgu inimloom pealegi sünnilt ahne ja edev – aga kui võrratu on ikkagi võimalus otsida sellele instinktile kahjutuid väljendusviise!

Ammu ei kahtle enam keegi, et ideaal “Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka” on ajast ja arust. “Eesti viie viisakama hulka” võiks ehk olla uus. Las arengumaalased mediteerivad ise sel teemal, kuidas oma sündivus ohjesse saada. Meie püha roll siin soojas ja päikselises läänes on jälgida, et igaüks ei pistaks päevas (otseses või kaudses mõttes) nahka kümne hindu kuupajukit.