„Teeme ära 2008” ja ühisvara tragöödia

(Eesti Loodus, juuni 2009)

Eelmise aasta esimesel maipäeval juhtus kummaline lugu. Selle asemel, et sättida rinda punane nelgiõis ning marssida tänavatele endale rohkem raha nõutama, nagu mõneski õhtumaa „vanas demokraatias” kombeks, kogunesid ühe hiljuti iseseisvunud pisiriigi kümned tuhanded inimesed ühtäkki – koristama prügi. Kusjuures mitte iseenda laokile jäetud prügi ja enamasti mitte enda kodu ümbrusest.

See viimane asjaolu teeb juhtumi huvitavaks teadusele. Praeguse evolutsioonilise psühholoogia vaate kohaselt oli toimunu üpriski ebatõenäoline. Arvatakse nimelt, et ühishüve nimel tegutsema on inimene motiveeritud vaid olukordades, kus tema isiklikku panust märgatakse ja meelde jäetakse: niiviisi tekib võimalus, et see tulevikus vääriliselt – ja mis tähtis, isiklikult – tasutud saab ning pingutus ei lähe raisku (vt. täpsemalt Eesti Loodus, 2008/2; lk. 20). Puhta ühishüve nimel ponnistamast takistab meid evolutsiooni loogikast tingitud paratamatus: ühisvara tragöödia (vt. eelmine jutt).

Tõsi, on igati ootuspärane, et inimesed (ja muud sotsiaalsed loomad) kutsuvad üles ühise hüve nimel pingutama kaaskodanikke. Nii kirjutab juba Garrett Hardin oma teetähiseks kujunenud 1968. aasta essees (vt. lk. 8), et ta ei mäleta ühtki viimase aja USA presidenti, kes poleks kutsunud ametiühinguid üles vabatahtlikult vähendama palganõudeid, või metallitööstureid piirama hindu. Hardin peab sedasorti moraalilugemist otseselt kuritegelikuks, sest see põhjustab skisofreeniat nii ühiskonnas kui ka üksikinimestes. Pisut tagasihoidlikumalt: on üpriski tõenäoline, et tegu on tüüpilise evolutsiooni käigus kinnistunud alateadliku petuskeemiga, kus üksikisik püüab suurendada ühishüve kaaskodanike arvelt, ilma omalt poolt vastu panustamata.

Sestap ei pannud loodusteadlast ilmselt imestama „Teeme ära” suurüritusele eelnenud reklaamikära. Nii need, kes olid otsustanud ise minna, kui ka need, kes lõpuks kõrvale „viilisid”, said ainult võita sellest, kui osa võtab võimalikult suur hulk teisi. Lõhe teooria ja tegelikkuse vahel tekkis hetkel, kui inimesed tõesti ka kohale tulid ja ohverdasid päikesepaistelise pühapäeva võõras seltskonnas ja võõras kohas võõrast prügi tihtipeale sõna otseses mõttes maa küljest lahti kaapides.

Teadus oleks pigem ennustanud järgmisi käitumistüüpe. Esiteks: kodanik siunab kogu kampaaniat, nimetades seda kommunismi tagasitulekuks, potjomkini külaks, või öeldes otse välja: koristagu see kes lagastas! Kirudes küll pigem omaette ja tasasel häälel, et „idealistide rõõmu mitte rikkuda”. Teine variant: kodanik kiidab kõiki tuttavaid minejaid ja kurdab, et tahaks niiväga isegi tulla, kui vaid ... ahh, just sel päeval poleks ammu lubanud ämma juures kartuleid panna, või – just nüüd poleks kätt nii pahasti välja väänanud. Tunnistagem, ettekäänet leida poleks raske. Kolmas variant: kodanik on kindel tulija veel eelmisel õhtul, helistades kõik tiimikaaslased mitu korda läbi ja innustades neid, kuid, oh õnnetust, jääb liiga pikalt linna peale tähtsaks päevaks julgust koguma. Ning – kas sa näh nüit! – ei kuule hommikul äratuskella.

Loomulikult ei pruugi need käitumisviisid kujutada endast teadlikku pettust. Vastupidi, mida vähem me oma isekat pisikelmust teadvustame, seda sujuvamalt see tõenäoliselt õnnestub. Säärased käitumismustrid on lihtsalt looduslik valik kinnistanud meie alateadvusse, sest need, kes suutsid kaaslasi karistamatult petta, on läbi aegade olnud ausameelsetest keskmiselt veidi edukamad.

Kui vastuollu satuvad teadus ja tegelikkus, tuleb vigu otsida esimesest. Mille poolest teaduslik ennustus, et „Teeme ära” on määratud nurjumisele, on liiga lihtsameelne? Võimalusi tuleb pähe mitu.

Esiteks, võibolla siiski toimis ühisüritus inimeste isiklike suhete korraldajana. Tuldi ju enamasti mõneliikmeliste meeskondadena, mille osalised signaliseerisid kohalolekuga üksteisele enda usaldusväärsust. Parafraseerides vanasõna: „Sõpra tunned töös”. See, kas töö oli otseselt kasulik kellelegi konkreetsest seltskonnast, nii nagu vanasti talgutöödel, ei olnudki ehk nii oluline, piisab, et tegutseti kogukonna ühishüve nimel. Ja muidugi, enneolematu rahvaüritus pakkus võimalust sõlmida uudses olukorras uusi sotsiaalseid sidemeid.

Teiseks, võibolla tõesti toimis kogu üritus peamiselt üleskutsena, nii nagu lootsid korraldajad. Päev värskes õhus päikese käes, olgugi ebameeldiva ja võõra prügiga maadeldes, ei ole istuva eluviisiga linnainimesele ehk liiga suur ohver, kui selle tasuks on üldise moraali nihkumine kriipsukesegi võrra kõrgemale.

On kolmaski võimalus, mille kooskõla kohta evolutsioonilise psühholoogiaga ei oska küll esialgu midagi arvata. Tuldi, tajudes selliste ürituste põhimõttelist jätkusuutmatust, paratamatut hääbumist inimeste loomuomasesse isekusse ja sellest tulenevasse ühisvara tragöödiasse. Tuldi sellest hoolimata – lihtsalt mängu ilu pärast, mõeldes nagu John Lennon ja paljud teised luuletajad: kujutlegem kasvõi päevaks, et ühisvara tragöödiat ei olegi olemas! Olgugi näilik, kuid mäng tundus piisavalt hea ja huvitav, et hetkeks kaasa minna.

Säärast hetkelist sähvatust võiks võrrelda piksega: see ilmub aeg-ajalt justkui ei-tea-kust, avaldab oma võimsusega kõigile muljet, et siis jälle pikaks ajaks kaduda. Esimesi välgu-uurijaid vaadati küllap kui veidrikke, tänapäeval aga on see nähtus – elekter – rakendatud enesestmõistetavalt igasse majapidamisse. Samamoodi tasuks teadlastel tähelepanelikult uurida „Teeme ära” taolisi ootamatuid pööriseid päevast päeva iga inimese enda naba ümber tiirlevas maailmakulus. Võibolla õnnestub needki kunagi teaduslikult ohjesse püüda ja elegantselt igapäevatööle rakendada. Võibolla kunagi saame ühisvara tragöödiat inimühiskonnas hakata pidama rauaaegseks igandiks.