Kui saatsime seekordse avaloo visandi Eesti looduseuurijate seltsi kriitikatule alla, oli vastukaja nii võimas, et ainuüksi selle põhjal annaks liialdamata koostada põneva Eesti Looduse erinumbri. Et torm tõuseb, oli tegelikult ette aimata. Jüri Pino on ilusti öelnud: ainult mõtteavaldused stiilis “banaan on kollane” ei tekita kelleski mingeid vastuväiteid. Sellegipoolest oli toimetuserahval äärmiselt hea meel kinnitust saada, et nõnda paljud Eesti loodusteadlased meie ajakirja loevad, oma südameasjaks peavad ja oma arvamust välja öelda ei pelga.
Kõige häälekamalt
võeti sõna pealtnäha kõige ebaolulisematel teemadel, näiteks mõiste “elur”
vajalikkuse kohta. Palju kirgi kütsid seened: kuidas siis ikkagi nii, et neid
võiks ühtäkki hakata loomadeks nimetama? Säärane jora naerdakse ju välja ja
maksumaksja võib koguni pahaseks saada! Tegelikult on siin mõtlemisainet
küllaga: vanad ja väärikad alusmõisted peavad tõesti saama rahu, et meie
maailmapilt päris uppi ei vajuks. Antud juhul ei tohi aga unustada, et alates
molekulaarse süstemaatika esiletõusust j
u b a o n pöördumatult hägustunud nii seene, taime kui
ka looma teaduslikud mõisted.
Arutelus selgusid
ka kaks meie ajakirja sihtrühma, kelle pärast loodusteadlased kõige enam südant
valutavad: bioloogiaõpetajad ja tädi Maali. Mõlema puhul kahtlustati, et nad
loevad Eesti Loodust nagu piiblit, võttes kõike siin kirjutatavat puhta
kullana. Ei saa salata, niisugune arvamus tekitas vähemalt minus kerge paanika.
Pisut vaiksemalt
õiendati loo teaduslikku osa. See sundis ka toimetaja kaevuma süstemaatika
saladustesse vähemalt eelkooli tasemel. Mõnigi revolutsiooniline sõnastus sai
nüüd vaoshoitumaks kohendatud ja mõndagi olulist veelgi rõhutatud: ühesõnaga,
loomulik toimetamise protsess, aitäh nõuandjaile!
Rahvusvahelistes
teadusajakirjades palutakse kõik artiklid enne avaldamist üle vaadata paaril-kolmel
vastava ala tippteadlasel, n.-ö. retsensendil. Kaugel sellest, et udujutt
teadusest niiviisi täiesti eemal püsiks, kuid suurel määral siiski. Eesti
Loodus ei ole ranges mõistes eelretsenseeritav ajakiri, enamasti tuleme toime
oma toimetajate kriitikameele najal, keerukamate lugude puhul püüame saada abi
kodumaistelt asjatundjatelt. Ent neid jätkub meil teatavasti igale alale umbes
täpselt null kuni üks. Nii võib ikka ja jälle juhtuda, ja juhtubki, et tööd
saab meie toimetuse vanim ja kohusetundlikem liige Trükiveakurat. Mida siis
teha? Jätta julgemad ja keerukamad lood lihtsalt avaldamata?
Eesti võib-olla
parim süstemaatika tundja Erast Parmasto märkis seekordse avaloo kohta
tabavalt: “Raik Mikelsaare hüpoteesid on igati vahvad ja sedasorti arutelusid
on vägagi vaja – teadus pole ju kirjelduste hiidhunnik, vaid eelkõige
hüpoteesid ja teooriad. Ei maksa neid ainult liiga tõsiselt võtta; ja häda
meile kõigile, kui tädi Maali neid Ülesleitud Tõeks hakkab pidama.”
Eesti Loodus ei
suuda ega taha pakkuda oma lugejatele Kindlaid Tõdesid. Just vastuoksa,
tahaksime lugejat nende eest kaitsta. Püüdes samas mitte libastuda
postmodernismi laiale allamäeteele. Skeptilisus, kriitikameel, iseseisev
mõtlemine on eestlasele lausa eluliselt vajalik oskus, mida ei tohi unarusse
jätta. Eesti Loodus ei tohiks olla sumbunud klassiruum või pühakoda, vaid
sellest väljapääsemine, värske kevadõhu kätte. Ka elusloodus ise areneb
eelkõige vigade jõul. Selleks, et jõevool saaks põhja puhtaks uhtuda, tuleb
kõigepealt muda üles keerutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar