(Eesti Looduse toimetajaveerg, veebruar 2009)
Teadus on religioon. Lausa kolmel eri moel.
Esiteks, see lähtub uskumustest nagu teisedki religioonid. Kui mõnes
religioonis usutakse, et pärast surma lähme põrgu või taeva, siis teaduses
eeldatakse näiteks seda, et loogikareeglid kehtivad, et täna avastatud
füüsikaseadus kehtib üpris tõenäoliselt ka homme. Seda usutakse ilma, et
keegi ealeski saaks seda 100% kindlalt tõestada.
Ent teaduse omapära võrreldes muude
usunditega on tohutult suurem ennustusvõime. Kui praegu maailmas valdavad
tavausundid on, piltlikult öeldes, võitnud moraalikaanonite võidujooksu, siis
tänapäevane teaduslik meetod on võitnud ennustusvõime võidujooksu. Selle taga
on aastasadade pikkune ränk treening, koos hulga valusate kukkumiste ja
taastõusmistega. Muidugi, tulemus ei ole täiuslik. Ent väita, et
evolutsiooniteooria on võrdväärne näiteks nn. intelligentse disaini õpetusega
on samahea, kui väita, et igaüks meist vääriks Gerd Kanteri asemel
olümpiakulda: Kanter ei visanud ju sugugi staadioni lõppu, võibolla suudab seda
keegi teine, kui ta vaid viitsib piisavalt trenni teha.
Teiseks, teadus eeldab kaasinimeste jutu uskumist.
Loomulikult, tänapäeva teaduslik meetod püüab siit tulenevaid ohte muuta nii
väheseks kui võimalik. Seda huvi teenib näiteks katsemeetodi korratavuse ja
tulemuste falsifitseeritavuse nõue, samuti asjaolu, et pikas plaanis ei määra
tunnustust mingile avastusele mitte niivõrd avastaja jutu ilu, kui see, kui
paljudele uutele avastustele tema leid suudab aluse panna. Ent lühiplaanis
tuleb lihtlabast valetamist aeg-ajalt ilmsiks ka kesksetes teadusajakirjades.
Ammugi ei saa me ajalehest teadusuudist lugedes eales kindlalt teada,
kuipaljuga petta saime, kasvõi reporteri hooletuse tõttu.
Kolmandaks, teadustööd tegev inimene usub,
et uutest teadmistest tõuseb rohkem head kui kurja. Et Hirošima, Nagasaki,
Tšernobõl ja naftaküttel rahvaautod on erandlikud õnnetused ning keskeltläbi
läheb elu aegamööda siiski paremaks nii meil kui ka meie lastelastel. Einstein
on hardunult maininud teadlasi kui tõeotsijate nähtamatut vennaskonda. Samas,
vaid mõned aastad enne tuumapommi loomist nimetas ta seda sama tõenäoliseks,
kui leida nõel heinakuhjast. Seekordses intervjuus ütleb geneetik Mart Viikmaa,
et evolutsiooni tundmine ei saa inimkonnale mingit kahju teha – nentides samas,
et tänapäeva biotehnoloogia suudab luua tuumarelvadest tunduvalt ohtlikumaid
relvi. Teaduse kolmandat religioosset tahku võiks üldistada kui usku, et
rumalusest sünnib enam kurja kui pahatahtlikkusest. Võibolla koguni, et
pahatahtlikkus on vaid üks rumaluse vorme.
Vanal Darwinil on muidugi kõige otsesemad
arved nii teaduse kui ka muude usunditega. Mart Viikmaa mainib intervjuus, et
Darwini hüpotees “asus teaduslikul viisil kõrvaldama Loojat”. Jah,
evolutsiooniteooria näitab, et elusloodusel kogu oma keerukuses ja
mitmekesisuses ei pruugi olla eesmärki. Muidugi, oma südames ei usu enamik
meist seda rohkem, kui jõuluõhtul kirikus lunastaja sündi. Inimene on kord juba
nii ehitatud. Me ei adu, et sõnad “eesmärk” või “tahe” iseenesestki on vaid
metafoorid, mis on meie mõtteis ja keeltes kanda kinnitanud pelgalt seetõttu,
et teistsugused keeled ja rahvad on looduslik valik ammu kõrvaldanud. Et see
pole sõnakõlks, vaid tõesti tõsi, mida üks laulja on öelnud: me kõik oleme
tehtud tähtedest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar