Kui Dawkinsi
Richard tutvustas laiadele rahvahulkadele oma iseka geeni narratiivi,
süüdistati teda, otsekui eitaks ta isendite – taimede, loomade,
inimeste jt. – tähtsust üleüldse. Dawkins oli hämmingus ja seletas, et kaugeltki
mitte. Lihtsalt mõnikord tasub kujutleda isendite tasand läbipaistvaks, nagu
klaas, vaadata sellest läbi, geenide tasandile. Mõnd asja elusolendite maailmas
õnnestub nii paremini mõista.
Säherdune läbinägelikkus saab üha igapäevasemaks, vähemalt
bioloogide seas küll. Kuidas hinnati mägra asustustihedust Brightoni linnas
Inglismaal? Hiiliti pimeduse katte all sika-saka ringi ja loeti põõsastesse
putkavad tumedad varjud kokku? Palju lihtsamalt: koguti linnast mägrakarvu ja
määrati nende genotüüp. Niipalju, kui oli eri genotüüpe, tegutses seal ka
mäkri. Kuidas tuli ilmsiks huntide ja koerte viljakas suguelu Eestis?
Loomulikult ei hiilinud nüüdki keegi oma õuepenil sabas, meeles kipitamas
küsimus, et kus see Muki ometi öösiti kolab. Geneetiline analüüs,
mikrosatelliitlookuste põhjal koostatud nn. passid tõid päevavalgele Taebla
metsade Romeo ja Julia loo. Ka elukate toimetused kauges minevikus on tänu
lihtsale neljatähelisele geeniahelale meil justkui peo peal – sealhulgas ohter
geenikaubandus, kui nii võib väljenduda. Üksteiselt geene “laenates” pole risti
ette löönud elupuu võra täiesti eri otstest pärit olevused.
Kui mina ülikooli tulin, oli imetajauurija ehk terioloogi
oluline tööriist -20 kraadise mugavkraadiga magamiskott, millega võis talvises
metsas hundijälgi ajades end sinnasamma hange ööpausile keerata. Nüüd on selle
kõrval tähtsa koha sisse võtnud laboripipett, mis aitab karvad või muu kehamaterjali
moondada mitmesugusteks lahusteks ja lõpuks ilusate värviliste
nuleotiidjärjestustena arvutikuvarile manada. Huvitav on kujutleda, mis saab edasi.
Selge see, et karustel hundiuurijatel ei tule steriilses laboriõhus marineerida
kaua, vast mõned aastad veel. Siis pääsevad nad tagasi metsavärskusse, taskus
mobiiltelefonisuurune geenidetektor. Lükkad ühest otsast karva sisse, jookseb
teisest otsast geeniahel ja sugupuu kõvakettale.
Lähenevad kohalike omavalitsuste valimised ja elurõõmust
pakatavad roosad näod bussipeatuste vitriinides veenavad, et hoolimata
ajutisest ebapopulaarsusest teadusilmas on füsiognoomia inimeste argiteadvuses
endiselt aukohal. Inimese nägu on meile peegel tema isiksuseomaduste (loe:
geenide) kohta. Arvutigraafikud on näinud kurja vaeva, et tulevaste deputaatide
nägudelt maha retušeerida väsimusevagusid ja küünilisusekortse. Õnneks veel üsna
käpardlikult, ent infotehnoloogia areneb kiiresti. Varsti oleme ühest tähtsast
orientiirist ilma.
Loodetavasti suudab biotehnoloogia sammu pidada. Arutust
optimismist kisendavad plakatid vitriinidest kaovad tasahilju. Kandidaadi
kohtumisel valijaga ei hüüta õhku ühtki hüüdlauset ega küsita ühtki küsimust.
Mida poodiumil higistav saadik räägib, laulab või häälitseb, pole tähtis.
Saalitäis valijaid vaatab teda vaikides läbi väikeste roosade prillide, mille
siseküljel helendab vöötkood tema genoomist välja arvutatud esindusväärtuste
kohta. Elutarkus 3,2 palli; usaldusväärsus 2,1 palli; karjerism 8,9 palli;
enesehinnang +14,3 palli (suurushulluse hoiatus). Jne.
Sõna otseses mõttes igal sammul pudeneb meist maha
keharakke, kus sisaldub ilusa digitaalse failina kogu meie genoom. Tuleviku
kurjategijaid ei jälitata pealtnägijaid küsitledes, sõrmejälgi kogudes või
sireeni huilgel linnaelanike eludega riskides. Tuleviku mäkri ei jälitata raadiovastuvõtjaga,
läbi telefonivõrgu ega isegi mitte satelliidi vahendusel. Piisab neistsamadest
roosadest prillidest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar