Mis meid päästaks?

(Eesti Looduse toimetajaveerg, aprill 2014)

USA endine president, särasilmne ja terane vanahärra Jimmy Carter ütles selle ausalt välja – Venemaa oleks Krimmi võtnud niikuinii, pole mõtet selle ümber rohkem võimelda. Sest enamik sealsetest inimestest peab end venelasteks ja tahab Venemaaga liituda.

Mida oleks meil Carterile vastata? Kui näiteks kahe kuu pärast kuulutataks välja Lasnamäe vabariik, mille elanike enamik palub end võtta naaberriigi koosseisu. Vähemalt vormilises mõttes (kui eelnev propagandatöö välja arvata, näiteks „uuskodanike stipendium“ vms hea tahte avaldus Venemaa poolt) oleks ju tegu kõige ehedama rohujuuretasandi osalusdemokraatia, kodanikuühiskonna ja-mis-need-ilusad-moodsad-sõnad-kõik-ongi avaldusega.

Veider oleks ju väita, et meie, ülejäänud Eesti elanikud teame paremini, mis lasnamäelastele hea on, kui nad ise. Samamoodi oleks veider väita, et Lasnamäe vähemuse arvamus on kuidagi väärtuslikum kui enamiku oma. Või hakata elanikke lahterdama selle järgi, kes kui kaua on Eestis elanud – isegi kui see argument veel töötaks, sest üha suurem osa võõrkeelsest ja -meelsest rahvastikust on nii või naa sündinud juba siinsamas, Eesti on neile sõna otseses mõttes nii isa- kui ka emamaa. Igaüks on ju inimene, eksole, ükskõik kuhu ja kunas elusaatus teda või tema perekonda on paisanud või mis keeles ema hällilaule on laulnud. Vanemate „patte“ (immigratsiooni) laste kaela nuhelda oleks juba sootuks kurjast?

Eesti põhiseadus, nimelt selle teine paragrahv meie territoriaalse terviklikkuse kohta on muidugi ilus asi, paraku ainult eestlaste endi jaoks. Ameerika maksumaksjal (rääkimata miljardist hiinlasest) ei saa olla sellest vähem sooja ega külma kui juba on.

Rahvusvahelise õigusega vehkida kah varsti enam ei õnnestu. Seesuguse strateegia edu tagavad vaid „lääne huvid“ siinmail, mis aga paraku koonduvad üha rohkem meist mõned kilomeetrid põhja poole, nimelt Soome lahe põhja. Vene gaasist jm loodusvaradest on mõistagi jutt. Rammus Õhtumaa on üha näljasem ja poti põhi üha selgemalt näha.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ... mitte küll otsesõnu, sest abi tuleb meile hoopis teiselt poolt maakera, Rio de Janeirost. Pean silmas ikka sedasama vana head 1992. aasta lepet, millega maailma üldsus tunnistas loodusliku mitmekesisuse tähtsaks väärtuseks iseenesest.

Ökosüsteem on kokkuvõttes seda stabiilsem ja turvalisem, mida rohkem on seal liike, kooslusi, alleele jms elemente. See on paraku ainus põhimõte, mille järgi on meie keelel ja kultuuril muu maailma silmis mingit pragmaatilist väärtust.

Igaüks meist teab mõnd näidet, kus mõni inimene vääriks hädasti loomakaitseseaduse kaitset. Samamoodi ei maksa häbeneda inimkultuure looduskaitse raamesse hõlmata. Kui ikka väljasuremisohus orhidee kipub muule toredale taimestikule jalgu jääma, tuleb tema platsi hooldada, muidu oleme tast varsti lihtsalt ilma. Sellest oleks ju kahju – ütleb meile Rio konventsioon. Samamoodi tuleks hooldada pisikesi rahvusi ja hoida nende platsi. Võibolla see ongi meie ainus võti maailma vägevate südamesse, õlekõrrena habras küll, aga vähemasti vaba topeltmoraali painetest.

Orhidee ainulaadselt kaunis õis tuleks kaitsekorralduskava läbisurumisel muidugi kasuks.