Suitsiiditerroristid

(veebruar 2014)

Täna hommikul poole kaheksa ajal tööle tulles oli linnas erakordselt puhas, kevadine õhk - väheke alla nulli, taevas hele ja tipptundi pole ka veel peal, see algab teatavasti kell kaheksa. Kõndisin ja kõndisin ja valisin ikka kohti, kust saaks teed pikemaks lõigata.

Kuskil korrusmajade vahel õuealal töristas mulle madalatel tuuridel vastu üks volvo. Esiaken oli alla lastud, seetõttu jäi silma juhi nägu. See ei olnud roosa ega punane - see oli lausa lilla, purpurne. Kuigi ta ei olnud paks ega midagi. Ülestõstetud käes tossas sigaret.

Järgmisel hetkel möödus must auto tagaots ja hommikuvärskus oli mõneks hetkeks peoga pühitud. Asendudes vana hea rämeda diislitossuga. Vaid mõneks hetkeks - kuid hommiku lumm oli läinud, jättes järgi tavalise halli urbanistliku räntsti tööle räntsti koju rähklemise meeleolu, kriipsutades seda veel justkui paksu rasvase pliiatsiga alla.

Siis sain selle sõna välja öeldud, õigemini mõeldud. Suitsiiditerroristid.