laupäev, 8. november 2014

Puugi seiklused



(Eesti Looduse toimetajaveerg, august 2013)

Elas kord puuk. Oma liigikaaslaste seas paistis ta välja erakordse andekuse, või nagu tänapäeval öeldakse, ambitsioonikuse poolest. Kui teised puugid imesid end, nii, metsmaasika mõõtu, et heita siis mõnusasti rohu sisse leiba luusse laskma, siis meie kangelane ei peatunud enne, kui oli tubli pöidlaotsa tüsedune! Vaat nüüd olen ma oma potentsiaali maksimaalselt realiseerinud, mõtles ta.

Aga nagu ikka, juhtus mööda lendama iginäljane vares. Teda ei tulnud puugi andekuses kaks korda veenda. Toksti – ja meie suur talent realiseerus kiiremini kui oleks karta osanud.

Mis siin pikalt keerutada, nii lühike see muinasjutt oligi.  Ja paralleele päriselust pole samuti vaja kaugelt otsida.

6. juuni Õhtulehes kirjutas reporter Kais Allkivi: „[Peeter] Helme hoiatab, et siiamaile kipub migrantide põhjakiht. Julgen vastu vaielda: vaevalt et laisad ja harimatud, kes loodavad hõlpsalt ära elada, sellele karmi kliima, keerulise keele ja kehvavõitu sotsiaaltoetuste süsteemiga maale tormi jooksevad. Eestis tuleb tööd teha – selleta ei tasu loota, et katus on nagunii pea kohal ja riie seljas. Sestap pole – vähemalt lähiajal – põhjust immigrandihordide hirmus väriseda.“

Mul on väga hea meel, et ma pole ainus, keda meie riigi rahaline vaesus rõõmsaks ja rahulikuks teeb! See, et hoolimata suurest ähkimisest ja puhkimisest pole me staažikamatele õhtumaa puukidele (veel) kannule jõudnud. Loodetavasti on tubli Õhtulehe reporteri moodi mõtlejaid palju.

Selliseid avaldusi tehes koliseb mul muidugi jala otsas nn Dawkinsi ämber – mida mina, parajalt paks ja parimas eas toimetajahärra ka rahalisest vaesusest tean! Proovigu ma ise saja euroga kuus hinge sees hoida! Parem tõesti ei proovi, eks olen ju minagi luust ja lihast inimene nagu kõik puugid. Osundan pigem mõtlemapanevat fakti, mille tõi 19. juuli Maalehes välja vanameister Toomas Paul: „Majandusteadlane Kaupo Vipp on välja arvutanud, et praegu tarbib keskmine kodanik arenenud riikides energiat kogustes, mis võrdub 147 inimese füüsilise tööga. Orjandusliku ajastu mõistes töötab meist igaühe heaks ööpäev läbi ligi sada viiskümmend orja.“

Elul on esmapilgul vägagi kummaline meetod tekitamaks meis õnnist rahulolu - tuleb meid lihtsalt piisavalt kaua klohmida. Vahel, kui on tuju, annab ühe obaduse veel pealekauba, siis ütleme ilusti aitäh ka. Ma ei tea miks küll, aga teinekord on elu hoopis sadistlik ja kultiveerib meis piinavat rahulolematust. Sellekski on tal geniaalselt lihtne ja mõtlemapanev meetod – tuleb hakata riburadapidi järjekindlalt meie soove täitma.

20. augustil sööme torti ja tähistame oma riigi 22. taasiseseisvumispäeva. Juba teist aastat oleme olnud formaalse riigina vabad kauem kui kunagi varem. Palju õnne!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar