(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2012)
Elas kord õun (ei
tea kas õuna sobibki elusolendiks nimetada? Igaljuhul elas ta küll). Õunas
elasid õunaussid. Nad armastasid oma õuna väga. Õun pakkus neile toitu ja
peavarju, kuid kaugeltki mitte ainult. Õunaga seostus midagi palju enamat –
siin olid nad sündinud ja kasvanud, lapsepõlves mänginud... õun oli kogu nende
eneseteadvuse, identiteedi alustugi. Õuna kaudu vaatasid nad tegelikult kogu
maailma, teistmoodi ei kujutanud nad ettegi. Isegi oma põhiseadusesse olid nad
õuna sisse kirjutanud: õunlaste (nii nimetasid ussikesed ennast) tähtsaim
eesmärk oli hoida ja kaitsta oma õuna.
Ühel päeval
saabus õunale tähtis külaline: pirniuss. Kauge võõras teadis rääkida palju
huvitavat sellest, kuidas asjad maailmas tegelikult
käivad. Ning – olgu kiidetud välismaine elutarkus – tema algatusel ja õunlaste
õhinal sõlmiti ka vastastikku kasulik koostöökokkulepe. Nüüdsest hakkasid
õunaussid kaevandama oma õuna kolmekordse innuga: enamik „toodangut“ pakiti
nüüd vagunitesse ja veeti pirnile. Ega see pirnlastele ju süüa kõlvanud, kuid potililledele
allapanuks siiski. Vastutasuks andsid pirnlased raha – ja mitte vähe! Paljud
õunlased olid nimelt senini elutsenud kindla töökoha ja palgata – nüüd said
mõlemad probleemid korraga lahendatud. Pealegi levis õunlaste kuulsus pirnlaste
kaudu nüüd üle maailma: kiitsid kõik, et selliseid tippspetsialiste õuna
kaevandamise alal ei leidu kusagil mujal. Oi, kuidas objektiivne kiitus piiri
tagant südant soojendas! Fantastiline võimalus rakendada meie tipptasemel
oskusteavet, kilkas õunlaste punapäine keskkonnaminister. Olgem õunlased, kuid
saagem ka maailmakodanikeks, armastasid ussikesed nüüdsest peale üksteist õlale
patsutada.
Pikapeale jäi õun
üpris õõnsaks. Pabulakirjades kaevandusaugud olid nüüd üks teises kinni (tõsi,
moodsa tehnoloogia abil sai neist lastele toredad liutunnelid). Õuna nahk
tõmbus krimpsu, kollaseks ja sitkeks, paljud ei suutnud seda enam läbi
hammustada ja hakkasid nälga kurtma. Kas meie õun pole mitte liiga pisike, et
seda arutult laiali jagada, küsisid kõige rumalamad, õunlaste n.-ö. hall mass.
Midagi pole teha, saate ju isegi aru, noh... kuskilt peab raha ju tulema,
laiutas õunlaste peaminister käsi. Ja kõige targemad hallipäised õunlased manitsesid:
ärge laske end pimestada emotsioonidest, nii tähtsat küsimust tuleb arutada kuivas
arvude keeles! Paraku tundus ka kõige keerukamates mudelites olevat mingi
rehkendusviga: kõik nad näitasid, et mida rohkem kaevandada, seda vähemaks õuna
jääb. Viimases hädas püüdsid mõned õunlased kolida pirnile. Sealt saadeti nad
muidugi kuu peale – tulge mõistusele, pirnil ruumi niigi vähe! Ja ega õunaussi
magu tegelikult pirni seedigi.
Olgu öeldud, et
loo lõpp polnud siiski kurb. Veidi enne seda kui lõplikult kärbatanud õunaviss
murule sadas, muutusid ussikesed ühel ööl ühtäkki liblikateks ning lendlesid
nelja tuule poole.
Ja üleüldse, mis on
meil siin 21. sajandi Eestimaal selle lapsiku mõistulooga pistmist? Eestlased,
ärge muretsege, meie kasum ei tule teie taskust, rahustab meid Eesti Energia elurõõmus
juhataja. Põlevkiviõlist läheb enamik ekspordiks, vist tankerikütuseks. Eesti
turbal kasvatavad hollandlased ilusaid punaseid tulpe, see on parim maailmas
(käige kord mõnel hollandi tulbifestivalil, unustamatu elamus!). Varsti on järg
fosforiidi käes. Tuleb ainult ära oodata, millal käärimine Põhja-Aafrikas
hinnad lakke lööb – siis on meie ainukordne (sõna otseses mõttes) võimalus
käes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar