(Eesti Looduse toimetajaveerg, jaanuar 2012)
Uut aastat on
paslik alustada oma naba vaatlusega. Ükskord kutsuti mind kooliõpilastele Eesti
Loodusest rääkima. Olin üsna nõutu. Mida öelda? Tegu on Eesti prestiižseima
ajakirjaga, otsetkui kõigi teiste ajakirjade vanaisaga – see on niigi teada. Ka
meie teemaderingi – loodus, inimene looduses ja loodus inimeses, tegelikult
kõik, mis jääb järele kui fast-food-ajakirjanduse
klantspudi minema pühkida – teab iga eestlane ilmselt juba sellest ajast kui ta
veel laua alt läbi kõndis.
Kuna meil ilmub
tihti artikleid, mida sobib kasutada kooliõppes, siis tundsin, justkui peaksin
lastele tutvustama õpikut. Kujutlege ise: tunni lõppedes käsib õpetaja lastel
veel klassiruumi jääda, sisse astub üks võõras onu, teeb targa näo, joonistab
tahvlile raamatu kujutise ja ütleb pühaliku häälega: kas te teate lapsed, mis
asi see on? See on õpik...
Sähenduse hirmsa mõttepildi
peale ei osanud teha muud, kui koostasin teooria selle kohta, mille poolest
erinevad kooliõpik ja ajakiri Eesti Loodus. Seda siis lastele tutvustasingi.
Esiteks – võib
olla kõige tähtsam – Eesti Loodust lugeda ei ole kohustuslik. Samahästi võib
loodust tundma õppida sajal muul viisil, milleks inimene on märksa paremini
kohastunud. Eesti Loodus on privileeg, mitte taak. Eks ole seda tegelikult ka
õpikud, aga miskipärast tehakse tihtipeale kõik, et tõestada lastele
vastupidist.
Teiseks – mis on
otseselt seotud esimese punktiga – Eesti Loodus ei esita n.-ö. kindlaid „tõdesid“.
Kooliõpikusse jõuab tavaliselt vaid teaduse kvintessents, teadmised, mis on
alates avastajast mitme asjatundja poolt n.-ö. läbi seeditud ning nende tõesus,
aga ka tähtsus mitu korda üle kaalutud. Ja hulga toimetajate poolt
arusaadavamaks nämmutatud (uskuge, see on raske töö iseenesest!). Paratamatu ja
üldse mitte traagiline on siinjuures see, et siis kui viimane vagun jaama jõuab
(st. mingi teave õpikusse) on vedur tavaliselt juba jaamast kaugel (st.
teadlaste ettekujutus sellest teemast juba suuresti muutunud). Eesti Loodus on
selles rongis vast üks keskmisi vaguneid, aga tihtigi lausa eesotsas.
Ja kolmandaks:
Eesti Loodust saab teha igaüks ise. Võta fotoaparaat, mine metsa (milline
paljutähenduslik fraas eestlasele!) ja saada oma kõige põnevam tähelepanek
meile! Või tee samasugune seiklus läbi n.-ö. virtuaalmaailmas. Eesti Loodus
polegi niivõrd ajakirjandus tavapärases mõistes, kuivõrd almanahh, mida on
oodatud kokku panema võimalikult paljud – nii teadlased, muidu teadjad kui ka äsjaärganud
teadmishimulised.
Kui ma olin oma
vaimustava kõne lõpetanud, vaatasid lapsed mind uimasevõitu kalasilmadega.
Polnud võimalik välja lugeda, kas ja mida nad mu suurest teooriast olid
taibanud (üldjuhul tähendab see, et mitte midagi). Eks raske päev oli seljataga
ja õu oma tuhande mõtte ja toimetusega ootas kärsitult.
Aga tegelikult
kah, kirjutage meile! Uurimusi, arutelusid, mõtisklusi, reportaaže,
tähelepanekuid, fotolugusid – kasvõi ideid, mille kohta tahaksite Eesti
Loodusest lugeda. Tehke ajalugu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar