Suvi on
siin põhjamaal kahtlemata parim aeg, et õppida maailmakorraldust tundma Thor
Heyerdahli ja Juhan Liivi meetodil: omaenda naha ja karvadega. Aeg-ajalt satub
siiski pihku ka ajaleht või keerad söögi taustaks lahti raadionupu.
Ükspäev hurjutati
raadios jälle jalgrattureid. Uus liiklusseadus annab selleks mõnusasti põhjust.
Dialoogi osalisteks olid vagadusest nõretav saatejuht (VNS) ja dotseeriva
häälega elukogenud liikluspolitseinik (DHL).
VNS:
„Jalgratturid on viimasel ajal juba iseäranis nahaalseks muutunud, tükivad üha
rohkem kõnniteele.” (VNS enesekindel hääletoon annab aimu, et ta ise liikleb
jalgsi ja iga ratturi omast kõvem ökoindulgents on tal seega vaieldamatult
taskus.)
DHL:
„Jah, uus liiklusseadus lubab neil seal liigelda – juhul, kui nad teevad seda
sama kiirusega kui jalakäijad.”
VNS:
„See on ausalt öeldes naerukoht. Ma ei ole näinud jalgratturit, kes liiguks
jalakäija kiirusega. Nägin hoopis, kuidas üks jalgrattur liikus jalakäijate
vahel neist kiiremini ja liikluspolitsei patrull ei sekkunud! Ta oleks pidanud
sekkuma!”
DHL: (ägiseb ja otsib sõnu)
Elul kui
füüsikanähtusel on see ebamugav omadus, et paljud üle mõistuse koledad nähtused
on ühtlasi ülimalt loomulikud, n.-ö. süsteemi vaikimisi olek. Keegi ei imesta,
et veinipärm hüva märjukese valmides iseenda khm ... ainevahetusproduktides
otsa leiab. Sama loomulik on, et selle raja valib inimkond – me oleme lihtsalt nõnda
ehitatud. Elu on võrreldud keerisega entroopiajões, millesse sattunud aine võib
küll hetkeks võtta suuna oma lätte poole tagasi, aga vaid selleks, et juba
järgmisel sattuda taas tugevasse peavoolu.
Teadlased
oleksid imestunud, kui üks veinipärmi rakk ühtäkki teisi hoiatama kukuks:
mehed, ärge ahnitsege, liiga palju suhkrut on surm! Täpselt samamoodi on
tegelikult põhjust imestada, et selliseid „mutante” leidub inimeste seas. Neid,
kes märgivad tagasihoidlikult, et jalgrattaga liigeldes mürgitame vähem oma
kaaslasi ja hoiame riigi tervishoiukulusid kokku ka iseenda pealt. Meie
vaikimisi olek on, et linnavalitsused „unustavad” rattateed, kus võimalik, ja
meie kõik „unustame” neile seda meelde tuletada, keskendudes selle asemel
naabrist suurema kubatuuriga auto ostu plaanidele. Ning seadusi koostades „unustatakse”,
et jalakäija kiirusega liigeldes kaotab jalgratas oma mõtte. Ning korralik
kodanik ei unusta maailmapäästjaid jõudumööda tänitada.
Jaan
Tätte on öelnud: „See, kuhu on inimesed teel, on lihtsalt nii vale koht, et
käed vajuvad rüppe.” Lisaksin, et see teekond on lihtsalt niivõrd loogiline, et
käed vajuvad rüppe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar