(Eesti Loodus, märts 2008)
Pimedas või hämarikus, tegelikult isegi
päise päeva ajal metsa vahel autoga sõites ei karda me niivõrd inimesi kui
loomi. Ka väike loom võib auto ette karates seada ohtu sõitjate elu. Rääkimata
loomadest endist, keda tiheda liiklusega maanteed tõsiselt ohustavad ja
häirivad. Autoga sõita on meil kõigil hädasti vaja ja ehkki tihe liiklus loomi
peletab, päris paigal ei nõustu nemadki püsima. Kas olukorrale leidubki
lahendust?
Möödunud aasta jooksul sai keskkonnainspektsiooni
infotelefon 1313 ligi 2400 teadet liiklusõnnetuste kohta, milles hukkus või sai
vigastada metsloom [3]. Lihtne arvutus annab uskumatu tulemuse: keskmiselt
seitse õnnetust päevas. Üsna samapalju registreeriti möödunud aastal
liiklusõnnetusi, kus kehavigastusi said inimesed [4]. Inimsoost jalakäijaid
tapsid autod mullu 35 [4], autolt löögi saanud metsloomad saavad ilmselt kõik
surma: kui šokis loom suudabki metsa põgeneda, siis vigastatuna ta seal kaua
hakkama ei saa [5]. Vähemalt teatatud juhtudel oli ilmselt ohus ka autosõitjate
elu: loomad olid piisavalt kogukad (# 1) ja sellest, et kokkupõrget ei suutnud
vältida kumbki pool, võib järeldada, et ka kiirus oli piisavalt suur. Suurel
kiirusel võib ka väike ja tahtmatu rooli või piduripedaali liigutus kaotada
auto juhitavuse ja viia selle teelt välja. Või veelgi hullem, kokkupõrkele
vastusõitjaga. Väga eluohtlik on teele sattuv metsloom mootorratturile [5].
Võttes võrdluseks paarikümne aasta tagused
andmed [5, 7], jääb mulje, et metsloomade osalusega liiklusõnnetuste sagedus on
umbkaudu nelja-viiekordistunud. Autode arv Eestis on sama aja jooksul ligi
kolmekordistunud (# 2), suurenenud on kiirused ja autode sõidusoleku ajad.
Probleem on terav ja üha teravneb.
Millal ja kus peaks autojuht enim kartma
ulukiga kokku sattumist? Ulukiõnnetuste statistikat
Eestis on põhjalikumalt kogunud ja uurinud 1980. aastate lõpus Jüri Tõnisson ja
Malle Mardiste [5, 7] ja 1990. aastate lõpus Lauri Klein [1, 2], praegu kogub
andmeid ning avaldab ülevaateid maanteeamet [3]. Ühest vastust me neist töödest
oma küsimusele ei saa: vähemalt niisama palju kui sellest, kus ja kunas loomi
rohkem liigub, oleneb õnnetuste sagedus sellest, kus ja kunas autosid rohkem
liigub. Kuid üldpilt selgub ja allpool püüan selle edasi anda.
Mis kell?
Loomaõnnetuste ööpäevane rütm erineb selgelt muude liiklusõnnetuste rütmist.
Tippaeg algab päikeseloojaku paiku, suvel juba enne seda ja talvel pigem pärast
loojakut, ning vaibub alles pärast südaööd. Väike tõus on ka hommikul kella
kuue ja kümne vahel, kui liiklus on juba alanud, ent päev pole veel sõralisi
maanteedest eemale peletanud. Jüri Tõnissoni suulistel andmetel võib tegelikult
üsna ohtlik olla kogu öine aeg:
jahipraktikute viimase aja vaatlused meil uudsete automaatsete
välikaameratega on osutanud, et loomad tegutsevad öösel palju rohkem kui seni
arvatud, sama on arvanud loodusfilmimees Rein Maran. Et aga päris keset ööd liigub
autosid vähe, siis ei ilmne see oht liiklusõnnetuste statistikas. Lauri Kleini
arvates võib meil öösiti üpris palju ulukeid hukkuda suurte transiitveokite
all, mille juht ei pruugi ülesõitu väiksemast loomast märgatagi.
Mis kuul?
Kõige rohkem ulukiõnnetusi juhtub sügisel. Põtradel ja hirvedel on jooksuaeg
septembris-oktoobris, metssigadel novembris-detsembris. Loomad paneb liikvele
ka alanud jahihooaeg. Põtradel on jooksuaja lõppedes kombeks koguneda
salkadesse ja vastu talve elupaika vahetada, mõnikord koguni suurte salkadena
üksteise kannul liikudes. Selles aimub teatavat rändekihku. Mitte alati pole
toidulaud olnud nii rikkalik kui praegusel ajal; sihiks võib olla rabaserv
männinoorendikega, kõrgemad tukad, kus ohutum ja puudub jää, jne.
Samal ajal peavad autojuhid kohanema
järjest halveneva nähtavusega: päev lüheneb ja ilmad on tihti sajused. Üksiti
algab libedate teede hooaeg. Õnnetuste kõrgkuu on oktoober, kui pime aeg nihkub
autoliikluse õhtusele tipptunnile. Sama kuu lõpus minnakse üle talveajale:
privileeg tõusta tund hiljem muutub õhtul nuhtluseks liigelda harjumatult
pimedas [6].
Teine kõrgaeg näib olevat maikuu ja suve
esimene pool. Mais poegivad põdralehmad ja peletavad eemale seni ema seltsis
elanud mullused vasikad, kes nüüd peavad väheste kogemuste najal ise hakkama
saama. Nii satub neid isegi asulatesse ja hukkub vahel liikluskeerises. Suve
esimesel poolel algab metskitsede jooksuaeg. Metskitsi ajavad suvel liikvele ka
põllutööd: heinategu ja viljakoristus. Pika valge aja tõttu on liiklus nihkunud
ka varastesse hommiku- ja hilistesse õhtutundidesse.
Kõige rahulikum aeg tundub olevat talve
teine pool ja varakevad, veebruarist aprillini. Raagus puud, lumi ja juba
pikenev päev parandavad sõidukijuhtide nähtavust ja teevad loomi vast samavõrra
ettevaatlikumaks. Loomi on jahi ja talvevintsutuste tõttu vähemaks jäänud ja
nad liiguvad võimalikult vähe, et kasinat energiavaru kokku hoida.
Kus?
Eelkõige on ohtlikud metsad ja metsaservade lähedus, teeäärne võsa ja
põõsaribad. Suhteliselt rohkem on loomi niiskematel maastikel ja veekogude
läheduses, eriti ohtlikud on kohad, kus vooluveekogud ristuvad teega. Metskitsi
võib teed ületama meelitada taliviljaoras teelähedasel põllul, põtru tee-äärsed
pajustikud, männinoorendikud ja raiejäätmed teelähedasel langil.
Eestis juhtub kõige enam õnnetusi
põhimaanteedel, küllap lihtsalt seetõttu, et liiklus on seal tihedam kui mujal.
Väga tiheda liiklusega maantee on paljudele loomaliikidele juba n.-ö.
absoluutne barjäär, mille ligi nad ei tule. Lauri Kleini hinnangul võib
loomadele kõige ohtlikum liiklustihedus olla ligikaudu 4000–6000 autot
ööpäevas: siis nad veel julgevad teed ületada, kuid risk auto alla jääda on
juba suur [2].
Miks loomad teele satuvad? Samahästi võiks küsida: miks nad üldse ringi liiguvad? Enamasti
hoiduvad suurulukid teedest vähemalt 100–200 meetri kaugusele [2], ent vaadates
tihedat autoteede võrku Eesti kaardil, on selge, et loomaradade ristumine
nendega on paratamatu. Toiduotsingud sunnivad loomi liikuma iga päev. Ka
jooksuaeg paneb nad liikvele, muudab ettevaatamatuks ja jätab omapead vasikad
ja talled. Samuti peletab metsloomi liikvele inimeste tegevus: jaht, põllu- ja
metsatööd. Paljudele liikidele on omane sesoonne elupaigavahetus: eri
aastaaegadel kasutavad nad erisuguseid elupaiku, mis meie liigestatud maastikus
võivad asuda siiski küllaltki lähestikku. Otsides oma kohta elus, teevad
avastusretki noorloomad ning eks ka täiskasvanud püüavad leida paremaid
elupaiku.
Teatud oludes võib maantee loomi ligi
meelitada. Näiteks tõmbavad neid lombid, kuhu on valgunud talvel teedele
puistatud sool, või tee äärde visatud toidupakendite ja -jäänuste lõhn.
Lihasööjaid tõmbavad liiklusohvrite jäänused. Eriti ohtlik näib selle koha
pealt olevat august-september, mil mõnikord jääb nägemisulatusse lausa mitu
kähriku- või rebasekorjust. Ettevaatamatud tulevad neid uudistama ja satuvad
omakorda ohtu. Teedelt põgenenud vigastatud on kerge saak kiskjatele, tekitades
nondes huvi tee läheduse vastu.
Viimase hetke väljasööst. Mõnikord jooksevad loomad teele otsekui seda märkamata, näiteks
mitu metssiga või -kitse üksteise järel. Ent juhtub ka nii, et loom ootab tee
ääres ja kargab auto ette just viimasel hetkel enne selle möödumist. Mis toimub
tema peas, seda võime vaid oletada. Liikudes oma tavapärast rada, jõuab ta
maantee äärde. Maantee ja selle serv on lage ja levitab kahtasi lõhnu,
seepärast ta peatub, et veenduda ümbruskonna ohutuses. Eemalt paistab võõra
kujuga liikuv olend, ühtlasel maanteepinnal on kaugust raske hinnata. See teeb
looma valvsaks, ta otsustab veel veidi aega püsida vagusi, et võimalik
ohuallikas teda ei märkaks ja kaugeneks. Kuid asi võtab halva pöörde: aina enam
tundub, et võõras tuleb otse tema poole. Ta ei oska olendit veel kuigi hästi
seostada maanteega, mille ääres ta seisab, seetõttu hakkab üha enam tunduma, et
tema ise ongi lähenemise ajend. Lõpuks on looma sisemisele arvutile juba ilmne,
et võõras on teda tajunud, kriitiline läheduspiir on ületatud. Tagasi pöörata
on hilja, sellele liigutusele kuluv sekund võib olla piisav liikumist märganud
kiskja sööstrünnakuks. Kuid ees on hoovõtuks sobiv kõva kattega teepind ja
selle taga kaitsev tihnik. Viivitada enam ei tohi! Loom sööstab teele.
Metsloomad pole evolutsioonis kohastunud
kohtuma kaugeltki nii suurte kiiruste ja massidega, nagu kõige tavalisem
väikeauto endast kujutab. Võib arvata, et auto liigub vähemalt kaks-kolm korda
kiiremini sellest, mida näiteks mõni sõraline kiskjast oodata oskab.
Jüri Tõnisson on arvanud, et viimase hetke
väljasööstu võib peale kriitilise piiri ületanud hirmu tingida ka pimestuse
lakkamine. Autotuledest pimestatud loom püsib paigal, sest lihtsalt ei näe
käituda. Või on ta liialt ehmunud ja segaduses, et huupi põgeneda. Kui autot
lahutab loomast veel vaid paarkümmend meetrit, jääb tee kõrval seisev loom
viimaks ettesuunatud valgusvihust välja. Alles nüüd märkab ta autot ennast ja
seda, et too liigub lähemale. Ning sööstab põgenema, tehes kiiruse kohta
saatusliku valearvestuse.
Võib lisada, et põgenemissööst ohuallikast
põikisuunas on looduses üsna tavaline. Reflektoorselt toimime ka ise vahel
niimoodi. Ent mõni loom võib teel auto ees ka pikalt traavi lasta, enne kui
juht hoogu vähendades ja kaugtulesid välja lülitades teda säästab. Jänestel ja
hirvlastel on silmad pea külgedel, nii võib auto neid pimestada ka küljelt ja
isegi tagant.
Mida teha?
Ülimalt tihe liiklus või tugev ja kõrge tara
teeservas võivad hoida loomad teest eemal ja kaotada ulukiõnnetused põhimõttel
“pole ulukit, pole probleemi”. Ent arvatavasti ei leidu inimest, kes sellise
üksnes inimkeskse lahendusega rahul oleks. Tegelikult saab teatud juhtudel
loomi ka meelitada vähem teid ületama, kaotades neil selleks vajaduse:
kindlustades sobivad elutingimused, näiteks talvised söödakohad ja soolakud
mõlemale poole teed [7]. Tasub kaaluda, kas lisada teesoola sisse kahjutuid,
kuid metsloomadele ebameeldiva maitsega aineid, et loomi ei meelitaks teedele
soolane vesi.
Teine võimalus õnnetusi vältida on hoiatada
sõidukijuhte ja loomi üksteise eest. Et nad üksteist võimalikult vara
märkaksid, tuleks teeservades hoida head nähtavust: puhastada need ohtlikes
kohtades võsast ja kõrgetest rohttaimedest ning harvendada teeäärset metsa,
nagu meil praegu ongi tavaks saanud [7]. Ka ohtlike kohtade üle arvepidamine
ning järjepidev ja õigesti ajastatud teavitustöö meedias kuuluvad siia
kategooriasse. Samuti liiklusmärgid, kiirusepiirangud ja hoiatavad
teekõrgendused. Välismaal on kasutusele võetud ka keerulisemaid tehnilisi
lahendusi, näiteks autotulede valgel helendavaid helkureid teeservades või
loomafoore, mis hoiatavad autojuhte, kui sensorid tajuvad loomade liikumist
teeservas. Juba aastaid on liikvel autodele
paigaldatavad viled, mis üritavad ulukeid peletada heli abil. Paraku üksnes
hoiatustööst tänapäeva kiiruste ja liiklustiheduse korral ei piisa.
Kolmas võimalus on suunata metsloomad ja
autoliiklus eri tasapindadele. Mitmel pool Eestis toimib selline lahendus
ilmselt juba praegu: mööda vooluveekogusid ja nende kaldaid liikuvad loomad
pääsevad tee alt läbi sillaaluseid ja truupe mööda. Selliste läbipääsude
tõhusust saab asjatundjate nõuannete toel mõnikord väga lihtsate vahenditega
tunduvalt suurendada. Ka kalamehed ja veematkajad võiksid enne sillaaluste
hõivamist vaadata korraks ringi “looma pilguga”: ehk oleks mõistlik seada oma
laager pisut eemale.
Maailmas võetakse üha enam metsloomade
liikumist arvesse juba tee projekteerimisel. Maanteede kohale rajatakse
ökodukte – spetsiaalseid sildu metsloomade tarbeks – ja maanteede alla
loomatunneleid. Sillad ja viaduktid tehakse pikemad, jätmaks nende alla
liikumisruumi ulukitele. Maanteede renoveerimine on andnud võimaluse rajada
esimesed sihipärased loomatunnelid ka Eestisse: 2005. aastal tehti neli
väikeloomatunnelit Tallinna–Narva maantee Maardu–Valgejõe lõigule ning 2006.
aastal üks Tartu–Jõhvi maanteesse Raadna küla lähedal. Lootkem, et
loodushoidlik planeerimine kogub hoogu ja tapatalgud vaibuvad.
Autor tänab Jüri Tõnissoni, Lauri Kleini
ja kõiki teisi, kes aitasid väärtuslike märkustega.
1. Klein, Lauri 2001a. Loomade ohutu
liiklemine autojuhtide ja planeerijate kätes. – Eesti Loodus 52 (6): 225–228.
2. Klein, Lauri 2001b. Teede ja loomade
konfliktsituatsioonid Eestis. Magistritöö. TÜ geograafia instituut. Käsikiri
Tartu ülikooli geograafia osakonnas.
3. Maanteeameti
veebileht: Liiklus versus loomad: http://www.mnt.ee/atp/?id=1073
4. Maanteeameti veebileht: Ülevaade liiklusohutusolukorrast
2007.aastal: http://www.mnt.ee/atp/?id=3734
5. Mardiste, Malle 1992. Liiklusõnnetused
metsloomadega. – Eesti Loodus 43 (5): 290–295.
6. Sepp, Siim 2007. Kellakeeramine tapab
inimesi. – Äripäev Online 05.11.2007.
7. Tõnisson, Jüri (koost.) 1986. Ulukite
hukkumine teedel. – Lillenberg, A. jt. Põdra, metskitse ja metsseapopulatsiooni
seisund. Lepingulise töö aruanne. Eesti metsamajanduse ja looduskaitse
teadusliku uurimise instituut, Tartu.
Käsikiri Eesti metsakaitse- ja metsauuenduskeskuses.
Loe veel:
linke välismaistele teemakohastele veebilehtedele: http://www.mnt.ee/atp/?id=1072
Mida igaüks meist saaks teha õnnetuste
vältimiseks:
- ole ohtudest teadlik: loe läbi seesama
jutuke siin, varem Eesti Looduses avaldatu [1, 5] või uuri maanteameti
veebilehte [3];
- ära viska tee äärde toidupakendeid ja
–jäätmeid;
- jälgi teeääri: pimedas võivad loomade
silmad helendada nagu väikesed helkurid;
- kui märkad looma, arvesta, et talle
võivad järgneda teisedki – metsloomad liiguvad tihti karjana;
- arvesta, et loom ei pruugi osata auto
eest põgeneda;
- metslooma märgates vähenda kiirust ja
vajaduse korral peatu; ära anna signaali ja ära püüa kiirust suurendades
loomast mööduda;
- kui märkad teel või selle läheduses
elusat või surnud metslooma, anna sellest teada maanteeametile e-posti teel loomadteel@mnt.ee.
Edasta maanteekilomeeter, kuupäev, kellaaeg ja võimaluse korral loomaliik.
Kogutud andmeid kasutatakse tulevaste õnnetuste ärahoidmiseks.
Kui õnnetus juhtub:
- ära unusta teisi autosid: lülita sisse
ohutuled ning peata auto ja välju sellest turvaliselt.
- kui võimalik, toimeta vigastatud loom
teepervele. Arvesta, et ta võib lüüa, hammustada ja küünistada.
- kui inimesed õnnetuses viga ei saanud,
piisab, kui teatad juhtunust keskkonnainspektsiooni ööpäevaringsel tasuta
infotelefonil 1313. [3]
# 1. 2007. aastal teedel hukkunute ja
vigastatute hulk keskkonnainspektsiooni infotelefonile 1313 laekunud teadete
järgi [3]. Võib arvata, et paljud juhud, kui auto vigastada ei saanud või juhil
polnud soovi riigi esindajatega tegemist teha, jäeti ka teatamata.
# 2. Eestis registreeritud autode arv
tuhandetes statistikaameti veebilehe andmetel.
# 3. Suurulukite seas on põhiliseks
allajääjaks Eesti teedel metskits... Foto: Kaarel Kaisel
# 4. ...kuid näiteks Tallinna–Narva
maanteelt tuleb teateid eelkõige põtrade kohta. Ka teistel põhimaanteedel on
põdra osatähtsus õnnetustes suur. Autole ja autosolijatele on põder märksa
ohtlikum kui kits. Foto: Arne Ader
# 5. ...Kährikute, rebaste, jäneste,
siilide, lindude jt. pisemate metsaelanike laipu teedel pole vist keegi kunagi
kokku arvata üritanud. Mugavast autoistmest vaadatuna tunduvad nad sama
ebatõelised kui õhtune tulistamine teleriekraanil. Foto: Sander Jahilo
# 6. Maanteel vigastatud või hukkunud
suurulukitega tegeleb kohalik jahiselts, väiksemad loomad jäetakse “looduslike
protsesside kanda” [3]. Foto: Arne Ader
# 7. See ei ole mõnus lõunauinak. Foto:
Sander Jahilo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar