(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2008)
Autoroolis tekivad meie ajus endorfiinid,
loomulikud heaoluained, mille keemiliste asendajatena kasutab hulk inimesi
tänapäeval näiteks mitmesuguseid unimaguna kupramahla saadusi. Või ka kõige
tavalisemaid sigarette. Paljud tööga ülekoormatud inimesed on tunnistanud, et
nende põhiline lõõgastushetk ongi autoroolis. Lapsed, enne kui nad harjuvad
igapäevase autosõiduga nagu õhuga, on selle järele sama hullud nagu karusselli
järele. Soliidsel ja hõivatud täiskasvanul karussellile ronida või muudmoodi
aega raisata mõistagi ei sobi. Sajakilone täisjõus mees istub endast 10–20
korda raskemasse mürgiselt tossavasse rauast aparaati ja laseb süüdimatult sel
end ringi tiirutada elumajade vahel või pendeldada linnade vahel. Rikkudes
kaasinimeste heaolu ja seades ohtu nende elu ja sugurakud. Tuues ettekäändeks,
et vaja on korda ajada Tähtis Asjatoimetus. Ütleme selle välja: auto on suure
inimese karussell.
Endorfiinid mõjutavad ka meie suhtumist
autosõidu ajal kogetusse. “Vaene Rein...” pobisen teeservas surnukeha silmates
sangviiniliselt habemesse, justkui oleksin parasjagu osaline kuskil onu Remuse
juttude lavastuses. Mingi vatise tõkkega on teadvusest eraldatud arusaam, et
teine on äsja mitu tundi luumurdude ja sisemiste verejooksude käes hinge vaakunud.
Kontorilaua taga liiklusõnnetuste artikli jaoks fotograafide saadetud pilte
valides on olukord teine – silm läheb paratamatult märjaks. Valdav enamik pilte
ei sobinud, sest midagi nii koledat ja kurba ei taha lugeja oma raha eest
ajakirja ostes ju vaadata.
Üks ülipopulaarne massikultuuritegelane tõi
hiljuti ajalehes välja põhjuse, miks autod on hädavajalikud. “Autovastasus
peaks jääma mõistlikkuse piiridesse”, ütles ta, poseerides oma uue mudeli
taustal. “Kujutlege näiteks meie peaministrit, kes tuleb tööle jalgrattaga,
suured higilaigud triiksärgi kaenla all. Kolleegid ei saaks teda ju tõsiselt
võtta!”
Jah, ja nii peab too võimsa bemari
maastikuautoga, millel linnaliiklusesse üldse asja ei tohiks olla, sõitma
pärast päevatööd staadionile, et seal rulluiskudel ringiratast kedrata. Kui ma
poleks kunagi koolis käinud, võiksin ennast rahustada enesepettusega, et kogu
see hulk autosid on meie ühiskonna õnnelikuks toimimiseks hädavajalik. Et olen
ülikooli lõpetanud ja kaasaegse teadusega kokku puutunud, siis paraku ka
sellest illusioonist ära lõigatud. Lahendused on olemas, lahendused on õhus,
nad on lähemal kui me aimatagi oskame. Esimese asjana võiks Stenbocki majja
välja ehitada duširuumi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar