esmaspäev, 3. november 2008

Tonn rauda või dušš?



(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2008)

Autoroolis tekivad meie ajus endorfiinid, loomulikud heaoluained, mille keemiliste asendajatena kasutab hulk inimesi tänapäeval näiteks mitmesuguseid unimaguna kupramahla saadusi. Või ka kõige tavalisemaid sigarette. Paljud tööga ülekoormatud inimesed on tunnistanud, et nende põhiline lõõgastushetk ongi autoroolis. Lapsed, enne kui nad harjuvad igapäevase autosõiduga nagu õhuga, on selle järele sama hullud nagu karusselli järele. Soliidsel ja hõivatud täiskasvanul karussellile ronida või muudmoodi aega raisata mõistagi ei sobi. Sajakilone täisjõus mees istub endast 10–20 korda raskemasse mürgiselt tossavasse rauast aparaati ja laseb süüdimatult sel end ringi tiirutada elumajade vahel või pendeldada linnade vahel. Rikkudes kaasinimeste heaolu ja seades ohtu nende elu ja sugurakud. Tuues ettekäändeks, et vaja on korda ajada Tähtis Asjatoimetus. Ütleme selle välja: auto on suure inimese karussell.

Endorfiinid mõjutavad ka meie suhtumist autosõidu ajal kogetusse. “Vaene Rein...” pobisen teeservas surnukeha silmates sangviiniliselt habemesse, justkui oleksin parasjagu osaline kuskil onu Remuse juttude lavastuses. Mingi vatise tõkkega on teadvusest eraldatud arusaam, et teine on äsja mitu tundi luumurdude ja sisemiste verejooksude käes hinge vaakunud. Kontorilaua taga liiklusõnnetuste artikli jaoks fotograafide saadetud pilte valides on olukord teine – silm läheb paratamatult märjaks. Valdav enamik pilte ei sobinud, sest midagi nii koledat ja kurba ei taha lugeja oma raha eest ajakirja ostes ju vaadata.

Üks ülipopulaarne massikultuuritegelane tõi hiljuti ajalehes välja põhjuse, miks autod on hädavajalikud. “Autovastasus peaks jääma mõistlikkuse piiridesse”, ütles ta, poseerides oma uue mudeli taustal. “Kujutlege näiteks meie peaministrit, kes tuleb tööle jalgrattaga, suured higilaigud triiksärgi kaenla all. Kolleegid ei saaks teda ju tõsiselt võtta!”

Jah, ja nii peab too võimsa bemari maastikuautoga, millel linnaliiklusesse üldse asja ei tohiks olla, sõitma pärast päevatööd staadionile, et seal rulluiskudel ringiratast kedrata. Kui ma poleks kunagi koolis käinud, võiksin ennast rahustada enesepettusega, et kogu see hulk autosid on meie ühiskonna õnnelikuks toimimiseks hädavajalik. Et olen ülikooli lõpetanud ja kaasaegse teadusega kokku puutunud, siis paraku ka sellest illusioonist ära lõigatud. Lahendused on olemas, lahendused on õhus, nad on lähemal kui me aimatagi oskame. Esimese asjana võiks Stenbocki majja välja ehitada duširuumi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar