(Eesti Looduse toimetajaveerg, juuli 2008)
“Nüüd ma küsin teitelt, mis on köige parem
kala maailmas. Ma tean, mis te räägite. Sina ütled, et angerjas, ja omal hakkab
suu sülge jooksma. Sina ütled, et löhe, ja juba mötled viina sinna juurde. Aga
sina ragistaksid kuivatatud lesta ja mötleksid, et ölle juurde paremat värki
pole olemas. Naljavennad olete mul köik. Naerma ajab.”
Need Jüri Tuuliku sõnad toovad sooja tunde
ka paadunud maaroti südamesse. Toimetuse kätte sattus imeilus foto: päikeseline
suvepäev, keset lauda liud suitsuräimedega, kõrval kauss värskeid kurke.
Vaidlesime, kas see sobiks käesoleva numbri kaanepildiks – peale jäi siiski
arvamus, et pole loodusajakirjale paslik. Nii või teisiti, räim pole lihtsalt
arvukas loomaliik meie kodumeres. Eestlase
ülimalt intiimset suhet selle kõhetu
ja nukra silmavaatega kalakesega ei saa eitada.
Ilmselgelt on räimele omane see, mis
iseloomustab enamikku väga häid asju – ta on märkamatu. Nagu õhk, nagu ema,
nagu väga head sõbrad. Neid on kogu aeg tarvis, nad on alati olemas, nad on nii
enesestmõistetavad, et me ei suuda nende peale tõsiselt mõeldagi. Kummaline on
kujutleda, kuidas Läänemeres lahustunud toitained muunduvad sujuvalt
tillukesteks vetikateks, vähilaadseteks ja need omakorda sama sujuvalt
kaladeks, keda on nii palju ja kes ühekaupa on nii ilmetud, et neid võib
nimetada ainsuses, nagu mingit ainet või fluidumit. Ja kuidas see fluidum
omakorda sujuvalt sajandite vältel on muundunud eestlasteks, kogunedes
randadesse ja valgudes sealt vankritel sisemaale, kandudes ühtlaselt üle maa.
Kõnekäänd ütleb, et oled see mida sööd. Tuleb tunnistada terava piiri puudumist
eestlase ja räime vahel.
Ligi aasta tagasi tegi Eesti Loodus juttu
tillukesest ähmast päritolu vetikalaadsest elukast Gloeocapsomorpha.
Selle “loomakese” olematuile õlule on üles ehitatud tänapäeva Eesti
majanduskasv, mille loorbereid poliitikuhärrad ja ärihaid süüdimatult endile
krabavad, sadu miljoneid aastaid pärast tagasihoidliku peategelase surma.
Niisamuti võlgneme räimele rohkem tänu kui aimatagi oskame – selle eest, et
üldse olemas oleme. Vanasti olnud talupoeg ja soolasilk nii lahutamatud, et
juba saja sammu kaugusel esimesest võis teise lõhna tunda (Koržets, V. Eesti
Ekspress, 01.03.07).
Nagu jumal taevas, nuhtleb räim meile kätte
meie patud. Lihtne põhjuslikkus: ahnuse toel püstitatud tööstus mürgitab meie
kodumerd, see mürk aga ei kao kuskile, vaid rändab ringiga meie toidulauale.
Paljud on nüüd hõrgule “leivakõrvasele” selja pööranud. Laenakem taas sõnu Jüri
Tuulikult: “Mul on selline tunne, et istun köögilaua taga, kalakauss on mul
nina all, aga kõri pigistavad võõrad karmid käed ja kõrvu kostab võõramaine
kähe aktsent: sa ei pea mitte räime sööma.”
Jäägem optimistiks: ka parim asi pole hea
liiga suures koguses. Siiani püsib Eesti räim normi piires. Ent rumal oleks
mööda vaadata õppetunnist, mida lärm tema mürgisuse ümber pakub: maailm on ikka
pagana pisike ja asjad omavahel pagana paratamatult seotud. Ja rahvuslik
julgeolek natuke muu asi kui pikk võidupüha paraad. See öeldud, “minge nüüd
koju ja laske naine teeb teitele panni peal värsket räime koore, sibula ja
tilliga. Siis te kaotate könevõime, sest teite keel läheb kurku”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar