Kas Eesti Loodusel on tulevikku?

(Eesti Looduse toimetajaveerg, veebruar 2008)

Loodus muutub, meedia muutub, ühiskond muutub, inimesed muutuvad. Viimasel ajal järjest kiiremini. Ei saa tekkida küsimust, kas ka Eesti Loodus peaks muutuma. Kindlasti peaks.

Algusaegadel oli EL eelkõige infokandja, selle sõna klassikalises mõistes. Raamatuid oli vähe ja kodumaa loodust oli väga vähe uuritud. Kui tekkis huvi mõne loodusnähtuse kohta, tuli seada sammud raamatukokku, ajada järge EL aineregistris või minna isiklikult mõnda teadusasutusse asjatundjate jutule. Inimesel, kes soovis ennast siinse looduse ja selle kohta tehtava uurimistööga hästi kursis hoida, ei olnud palju muid võimalusi, kui lugeda EL.

Need ajad, kus lahtisema peaga inimesed lugesid “ahnelt läbi kogu kirjanduse, mis küla pealt leida oli” on ammu möödas. Tänapäeval tungib info sisse piltlikult öeldes uksest ja aknast. Mõnd huvipakkuvat taime- või loomanimetust kuuldes piisab kui toksime selle Interneti otsingumootorisse ja mõne sekundiga varustatakse meid lugemisvaraga mitmeks päevaks. Tarvitseb klikkida end mõnda teaduajakirjade andmebaasi, sisestada märksõna ja saame vastuseks sadu või isegi tuhandeid teadusartikleid.

Heameel on tõdeda, et loodusega seotud teemad muutuvad järjest rohkem ka nn. massimeedia südamaeasjaks. Ei möödu päevagi, kui ajalehed, teler, raadio või veebiportaalid ei teavitaks meid kodumaa või muu maailma looduses ja loodusteadustes toimuvast. Tegelikult, juba selle kõige jälgimine nõuaks põhikohaga tööd.

Kas ja milleks sellises olukorras EL üldse vaja on? Täna näeme ajakirja ees järgmisi ülesandeid. Esiteks – elavdada Eesti loodusehuviliste vahelist suhtlust, et vastastikku jagatud infost kujuneks kogu ühiskonnale kasulik sünergia. Paradoksaalsel kombel viib liiga infotihe keskkond olukorrani, kus rahumeelne ja  tagasihoidlik inimene, nagu haritumad meie hulgast kipuvad olema, enam sõna võtta ei tahagi. Seda tuleks vältida.

Teiseks – viia loodusega seotud teave inimesteni. Selleks ei piisa teabe kättesaadavusest. Suurest hulgast tuleb teha valik, sõeluda välja müra, veenduda teabe usaldusväärsuses ja mis kõige tähtsam, esitada see lugejale arusaadavalt ja huvitavalt. Loodusehuvi on igas inimeses vätimatult olemas, ent väga lihtne on seda lämmatada.

Kolmandaks – säilitada tulevikule sisutihe ja soliidne ülevaade Eesti loodusest ja sellega seotud uuringutest, leidudest ja tõdemustest, aga ka vihjed ühiskonna ja inimeste mõtteviisidest ja -suundadest.

Muidugi ei piisa ajakirja toimetusest, et nende ülesannetega hakkama saada. Head looduseuurijad, -harrastajad ja -huvilised! Hoiame teile pöialt teie ettevõtetes, kuid – kõige tähtsamat mis teil öelda on ärge unustage välja öelda ka EL veergudel.