(Eesti Looduse toimetajaveerg, august 2010)
Kunagi kevade poole peeti Tartu ülikoolis infopäeva, kus lasti omavahel kokku teadusajakirjanikud ja noorteadlased. Esimesed õpetasid teisi, kuidas teha teadusest uudis. Kõnelema oli kutsutud ka zooloog Raivo Mänd, üks parimaid teaduse populariseerijaid Eestis, teemal „Miks minust ei saanud teaduse populariseerijat?”.
Kunagi kevade poole peeti Tartu ülikoolis infopäeva, kus lasti omavahel kokku teadusajakirjanikud ja noorteadlased. Esimesed õpetasid teisi, kuidas teha teadusest uudis. Kõnelema oli kutsutud ka zooloog Raivo Mänd, üks parimaid teaduse populariseerijaid Eestis, teemal „Miks minust ei saanud teaduse populariseerijat?”.
Professor Männi
jutt oli ülimalt skeptiline. Kui ta nooruses kaalus teadlase ja populariseerija
(teadusajakirjaniku?) ameti vahel, veenis esimese kasuks lihtne tõdemus:
tavalist inimest ei huvita teadus. Teda huvitab kolm asja: seks, raha ja
tervis. Ainuke võimalus teadusuudist tavainimesele sisse sööta on siduda see
ühega neist kolmest märksõnast (vt. nt. www.tartupostimees.ee/?id=220654).
Just nagu lapsele kibedat ravimit söötes tuleb see segada lääge siirupiga. Säherdune
mäkerdamine noort idealisti ilmselt ei paelunud.
Ülejäänud
kõnelejad rahustasid heitunud noori. Näiteks raadiomees Priit Ennet kiitis, et
teadlasel pole stuudiosse tulles kunagi põhjust muretseda: tema on alati
positiivne kangelane. Eks see nõnda ole tõesti. Teadlasi ja teadusajakirjandust
austatakse justkui India pühamehi: mida kummalisema teemaga nad tegelevad, seda
vähem söandab keegi nuriseda.
Seevastu nn.
kollane ajakirjandus on justkui enesestmõistetava põlu all. Iga haritud inimese
kohus on rõhutada, et tema Õhtulehte ei loe ja „Reporterit” ei vaata.
Õnnetuste, kuritegude ja eraelu üksikasjalikke kajastusi on hea toon pidada
ebamoraalseks (vt. nt. 7. juuli Eesti Ekspressi lugu „Kiremõrv ja ränk
avarii”). Miskipärast naudib kollane ajakirjandus rahva seas siiski ülisuurt
menu. See skisofreenne olukord meenutab veidi kristlikku keskaega, kus elati
veendumuses, et ollakse sünnist saadik patune – ja ometi suudeti nii elada kui ka
ilmselt elust rõõmu tunda.
Hiljuti lugesin
Õhtulehest järjekordset mahukat isikulugu noormehest, kes oli end ratastooli hüpanud.
Teate ju küll: pea-ees-vettehüpe peohoos ja tundmatus kohas. Igal kevadel loeme
neid lugusid üha uuesti ja ühelgi suvel ei näita arvud kahanemise märki. Alati olen
neid lugusid lugedes vaevelnud näriva tunde käes: kuidas ometi saab nii
rumalalt käituda?! Alles hiljuti taipasin ühtäkki hirmuga selle närimise
põhjust: olen ise korduvalt täpselt samamoodi käitunud. Midagi mõtlemata. Seos
enda elu ja loetu vahel oli uskumatult visa teadvusesse jõudma, selleks kulus
aastaid! Küllap toimib samalaadne psüühiline tõke kas või näiteks purjuspäi ujumise
või autojuhtimisega: ka nendest lugudest kubisevad kõik (kollased) lehed – ja
ka nendega seotud õnnetused ei näi vaibuvat.
Kollast
ajakirjandust võib vabalt lugeda kui teaduskirjandust. Erinevus on see, et
statistika ja järeldused tuleb teha lugejal endal – ja et eksperimendid, mida
elu ise korraldab, on paraku märksa karmimad ja elulisemad kui need, mida
tehakse laborites rottide ja äädikakärbeste peal. Küllap siit tulenebki kollase
ajakirjanduse mäekõrgune populaarsus teadusajakirjanduse kõrval: õppida on küll
raskem, iseseisvat tööd on rohkem, kuid aegamööda kogutud teadmine, mõni mällu
pudenenud pilt või lausekatke võib kunagi päästa su elu. Mõistagi tuleb palju
tühikaagutamist („Igor Mangi koeral on kirbud”, „Õnne 13 Helmi haub
kättemaksu”) lihtsalt kahe silma vahele jätta – eks täpselt nõndasamuti ole see
ka teadusuudiste puhul („Kohvi pähe määrimine aitab kiilaspäisuse vastu”). Häid
teadusuuringuid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar