(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2010)
Teinekord on tore
võrrelda võrreldamatut. Näiteks küsimus: milline liik eluslooduses on kõige
edukam? Tegelikult absurd. Kõiki liike, kes on evolutsioonis püsima jäänud,
võib pidada võrdselt edukateks: kõik nad saavad oma keskkonnas hakkama täpselt
nii hästi, et ellu jääb keskmiselt üks järglane iga sigiva isendi kohta. Need,
kes seda ei suutnud, on välja surnud. Samuti pole seni ükski liik seda künnist
olulisel määral ületanud: vastasel korral täidaks ta elusloodusele omase
eksponentsiaalse paljunemise tõttu üsna kiirelt kogu maamuna, seejärel
ülejäänud universumi avarused.
Ometi on
vastamatule küsimusele leitud vastuseid. Üht mu meelest ilusamat mainis kunagi
bioloog Heikki Kalle: liik on seda edukam, mida laiem on tema ökonišš (www.ylikool.ee/et/13/heiki_kalle).
Tõepoolest, just laia ökonišiga liigid on evolutsioonis ilmselt kõige rohkem
saanud vastu päid ja jalgu, piltlikult öeldes, luuaga on neid uksest välja
löödud, aga veel vintskemana on nad aknast ikka sisse roninud. See definitsioon
lööb pildi klaarimaks: ilmselt võistlevad nüüd esikoha pärast ehk mõned bakterid
– ja meie ise, inimene.
Seekordse numbri
kaante vahelt leiab nii palju õõvastavat, et tahtmatult tuleb pähe teine
mõttemäng: milline liik eluslooduses on kõige õudsem? Eks seegi küsimus ole
esmapilgul absurdne. Meile võib mõni elukas tunduda hirmuäratav ja vastik, aga
looduse ringmängus on igaühe askeldused omal kohal, üks sööb teist ja on
omakorda toiduks kolmandale. Ent siingi leiab täitsa pasliku skaala: õudsemad
on need, kes teevad kurja suuremale hulgale teistele liikidele. Selles
võistluses sörgivad kõige lõpus, s.t. kaugelt kõige vähem õudsed liigid on
lagundajad, näiteks raipesööjad. Neist vaid veidi ees rühivad autotroofid ja
nende sümbiondid, näiteks samblikuseened, kelle õnneks on peale õhu ja
päikesepaiste õige vähe vaja. Keskel võtavad suure karjana mõõtu kõikmõeldavad
rohusööjad ja röövloomad, ilged parasiidid ja verdtarretavad parasitoidid.
Võitja vastu – see liik on meile pagana ebamugavalt tuttav – pole neil mingit
lootust.
Võib küsida veel
kolmandat moodi, enesekeskselt: milline liik on kõige õudsem just meie, Eesti
inimeste jaoks? Ehkki elame „õnnelikus paigas, kus aasta keskmine temperatuur
on alla 16 ºC” (lk. 14) ja oleme oma looduse üsna mõnusasti näpu ümber
keeranud, leidub siin jäledaid ja ohtlikke elukaid ometi veel omajagu. Ilmselt langevad
juba eelvoorus välja säärased esiisades hirmu külvanud koletised nagu öökull,
orav või palukärp (lk. 46–49). Hunt ja karu on õudsed veel peamiselt
muinasjuttudes (lk. 18–19). Vaevalt pääseb löögile rästik (lk. 29)
Ent on ka ehtsaid surmakutsareid. Siiamaani tunnen valusat
puudust lapsepõlvesõbrast, kes põnevuse pärast maitses juurikat, mis
tagantjärele osutus mürkputkeks. Neid jäi kevadises metsajões aeru ette päris
palju, nägid välja umbes nagu suhkrupeedid. Maitsesin isegi – oli meeldivalt
maheda magusa maitsega –, aga vaistlikult sülitasin suutäie välja, imestades ja
häbenedes ise oma argust. Teise sõbra päästsid üle noatera aeglane ainevahetus
ja kiirabi.
Ülimürgiseid taimi ja seeni leiab teisigi, loomadest teevad
tahtmatut tapatööd mesilased-herilased ja puugid, väga tõsine oht on
ehhinokokk-paeluss. Ometi on konkurentsitu võidumees ilmselge ka siin
võistluses. Kõik seekordsed teemajutud seab mu meelest õigesse valgusse
kiirabiarst Mare Liiger: „ ..üks
surmajuhtum vaablase pistest, aga
sada hukkunut teedel, viiskümmend tööõnnetustel, kuuskümmend vägivallaaktides. Eestimaa loodus
on leebe ja hoiab meid. Oskaksime vaid meie hoida loodust.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar