(Eesti Looduse toimetajaveerg, detsember 2010)
Kes teab kui
palju sõdu on sündinud sellest, et mõnel vanamehel hakkas õhtul kamina ees
kahekesi oma sigariga lihtsalt igav. Proua ja kodakondsed magasid juba ammu,
lapsed olid suureks kasvanud, kõrge ühiskondlik positsioon saavutatud – kas see
ongi kõik? Kuidagi niru. Jõudu kontides ju veel on.
Kuid seinal on
maakaart ... Miks peab riigipiir (või, miks ka mitte, gaasitoru) tingimata
olema nihukene kirbukirjana kõverik, miks ei võiks ta olla sirge? Kaarti silmitsedes
on tore mõtetel lennata lasta, maailm on korraga justkui peo peal – ent kui palju
erinevaid maid ja rahvaid tungleb sellel pealtnäha süütul paberilapikesel. Ei
noh, elu võib pakkuda veel mõndagi põnevat!
Ja kui üks kõvast
puust vana juurikas on hakkamist täis, võtavad kergesti sädet ka teised oma
soomätaste otsas igavlevad kännud. Ja kui juba nemad hõõgvele saadud, siis mis
viga süüdata õletulena praginal lõõmama noored mehed, kes teatavasti on rumalad
nagu lapsed, aga seda innukamad.
„Ainuvõimalik
kaitse on rünnak, mis tähendab, et ellujäämiseks tuleb tappa naisi ja lapsi
rohkem ja kiiremini kui seda teeb vaenlane,” ütles 1932. aastal Stanley Baldwin,
mees, keda britid pärast peatselt alanud üleilmset veresauna rängalt süüdistasid
liigses rahumeelsuses.
Seitse
aastakümmet hiljem kurdab oma geniaalse ühiskondliku närvi poolest tuntud
ajakirjanik Vahur Kersna, et Eesti on muutumas „ .. täissöönud inimeste
mõnusaks ühiskonnaks, kus on n i i hea ja n i i
igav elada. Praegu meie kõigi õnneks ei ole see aeg veel käes”.
Meie põlvkonnal
(s.t. neil, kes sattunud elama inimesena planeedile Maa just praegu) on õnn ja
au lõpuks ometi sellest Sisyphose nõiaringist välja astuda. Esimest korda
inimkonna ajaloos on maailma telg n.-ö. paigast nihkumas. Ei, igavus kui
keskne käitumistegur ei kao muidugi kuskile, võimalusi üksteisega rammu katsuda
vajame ka tulevikus nagu hapnikku. Kuid ahnitsemise ja laamendamise kõrval on sellele esmakordselt
tekkinud tõsiseltvõetav alternatiivne väljund. Midagi, mis on ühtäkki saanud
märksa tähtsamaks kui sõjaline vägevus või raha.
Pean silmas
mõistagi keskkonnahoidu. Inimest, kes selles vallas saavutab mõne elegantse
läbimurde, olgu siis teaduse, tehnika või kunsti vahenditega, vaadatakse juba
kümne aasta pärast hoopiski aupaklikumalt ja suurema iidolina kui mõnd väejuhti
või “finantsmagnaati”.
“Et parandada suhteid Venemaaga, ei piisa kemplemisest kumma
keel on parem või kes keda kunas rohkem kottis. Eelkõige vajame
tõsiseltvõetavaid ühiseid eesmärke,” on öelnud meie president Toomas Ilves (või
oli see keegi teine?)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar