Kunagi hilja novembris jalutasin oma kaheaastase pojakribulaga õhtuses Tartus. Oli pühapäev, äärelinn oli tühi, taevast sadas või udutas alla mingit peenikest löga ja tänavalampide valgus hajus udus laiali. Ketrasin peas tuhandet argist pisiasja ja lasin kõrvust mööda poisi seletused kõikvõimalikel teemadel. Ühtäkki pidin peatuma, et teda järele oodata: ta oli seisma jäänud. “Kuule,”, küsis ta, “kust see muusika tuleb?” (muidugi omas keeles: “muusika” kõlab selles näiteks “muuka”). Manasin näole püüdliku naeratuse ja automaatne lapsele-vastamise-süsteem asus kiirelt kokku sättima huvitavat ja ammendavat seletust (“onud eemal autos kuulavad”, “kellelgi on sünnipäev” jne.). Kuid ma ei kuulnud midagi. Vaikus. Samasugune, nagu oli olnud kogu õhtul. Mitu korda üritasin selgitada, et pole mingit muusikat ja võime nüüd jälle tipa-tapa edasi liikuda, kuid minu juhmus ei veennud teda vähimalgi määral. Ja ühtäkki ma kuulsin. Otse meie kõrval olid maja vihmaveetorud ehitatud nõnda, et udusest hämust kogunevad veepiisad mitte ei voolanud, vaid kukkusid katuselt otse torude põhja välja. Ja kuna torusid oli maja sellel küljel kolm, igasse tilgad kukkumas omas kindlas rütmis, siis kujunes uskumatult eksootilise kõlaga ja peenekoeline afrorütm. Nautisime seda tükk aega, siis pöördusime ümber majanurga, kust rullus vastu veel kolme-nelja toru uus ja täiesti teistmoodi muusika. Kui lahkusime, tundus see omalaadne strereohelisüsteem peaaegu kõrvulukustavalt vali. Kõik argised mõtted olid korraga peast pühitud.
Järgmisel päeval
sain kirja oma pangalt (kõlab peaaegu nagu “oma perearstilt”). Need panevad
alati muigama. Kuna aga iga kord on õhus siiski väike võimalus, et olen
sattunud mingisse sekeldusse, teen kirjad ikka lahti ja loen läbi. Seekord
raporteeriti optimistlikul toonil, et jõuluajaks on mu krediitkaardi intressi
alandatud lausa “rekordiliselt” madalale: et armsal kliendil kõik jõuluostud
aegsasti tehtud saaksid ja muresid üha vähem oleks. Ja “siiralt teie...” ja
kõik need teised lihtsad, kuid mõjuvad nahavahelepugemised. Üldiselt olen oma
pangaga rahul, kuid nagu kõik klassikalise loodusliku valiku vormitud olendid,
kipub ka tema pahatihti n.-ö. üleannetuks muutuma. Vist Nikolai Laanetu on
kunagi kirjutanud: looduses ei jää ükski heategu karistamata, kui annad
kellelegi võimaluse endale pähe istuda, siis ta ka istub. Järgmisel päeval
kuulsin oma tavapärase raadiojaama diktoreid mahedal häälel teatamas, et
edaspidi jagatakse kuni jõuludeni igas saates kingisoovitusi. Õnneks pääsesin,
ei sattunud seda saadet hiljem enam kuulma.
Mõnikord olen unistanud utoopilisest jõuluvanast, kes selle asemel et asju pidevalt juurde tuua, viiks neid hoopis ära. Igal aastal selle kõige suurema ja kõige läikivama, selle, mille kohta ise kõige vähem tean aimata, et ta mu elu tegelikult ei kaunista, vaid pigem enda külge kammitseb ja enda haldamisega aega raiskama sunnib. Nii vabaneks igal aastal pisut energiat, märkamaks maailma väljaspool asju. Pisikest poisipõnni ja tema muusikat. Mõnda armsaks saanud või veel avastamata paika. Või lähedast sõpra, kes väga kimpus on ja abi vajab, kuid seda tunnistada ei julge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar