(seminar "Inimesed ja lemmikloomad" 26. – 27. oktoobril 2004 Eesti Kirjandusmuuseumis; Mäetagused nr. 31, 2006)
Olen ise palju
erinevaid lemmikloomi pidanud. Peamiselt just metsikuid, see tähendab vabast
loodusest püütud loomi. Seetõttu arvan end olevat adekvaatne sellel teemal sõna
võtma, seda enam, et tõsiseid lemmikloomateadlasi on vähe. Juba
sõna “lemmikloom” defineerimine on raske ülesanne. Siinses jutukeses defineeriksin lemmikloomana inimese
psüühiliste vajaduste rahuldamise otstarbel inimese juures peetavat looma.
Selles mõttes vastandan lemmiklooma
teistele koduloomadele, kes rahuldavad otsesemaid vajadusi nagu toit,
materjalid, teenindus (jaht, valvamine, hiirte püüdmine) jms. Nõnda
defineerituna võib öelda et lemmikloomade pidamine on muutunud massiliseks
alles üsna viimasel ajal. Näiteks Suurbritannias on tänaseks lemmikloomi juba
rohkem kui pooltes peredes (1). Kuna ka looduskaitselised ja eetilised
küsimused hakkavad viimasel ajal üha enam tähtsustuma, siis vajab
lemmikloomapidamise nähtus selgeksmõtlemist ja -rääkimist. Kas ja kust jookseb
siin piir loomaarmastuse ja loomapiinamise vahel?
Järgnevas kirjutises vaatlen esmalt
lemmikloomade pidamist inimlikust vaatenurgast, seejärel üritan seda teha looma
seisukohalt, vaagin looma ja inimese vahelise arusaamatuse põhjusi ning lõpuks
annan paar asjakohast soovitust.
Miks me neid peame?
"Hamlyni
lemmikloomade hooldamise entsüklopeedia" (1) väidab olevat “väljaspool
kahtlust”, et inimesed kes peavad lemmikloomi on keskmisest tervemad, taastuvad kiiremini haigustest ning nende eluiga on keskmisest pikem. Lemmikloomi
kasutatakse pikaajaliste voodihaiguste, autismi, Alzheimeri tõve, õpiraskuste
jpm. raviks või leevendamiseks. Lapsed kes kasvavad koos lemmikloomadega olla enesekindlamad, vähem enesekesksed ja aktiivsemad. Muuhulgas on mainitud, et
lemmikloomad aitavad koolis huvitavaks teha muidu "surmigavad"
õppeained, näiteks bioloogia.
Tõepoolest on ilmne, et teatud tüüpi
inimesed, eelkõige lapsed, tunnevad lausa vastupandamatut rõõmu lähedusest mõne
loomaga, ja instinktiivset vajadust neid kinni püüda ja sundida endaga koos
elama. Tuntuim näide on muidugi maailmakuulus loomaaednik Gerald Durrell, kes
selliseid kihkusid ka värvikalt oma raamatutes kirjeldab (nt. 2). Täiskasvanuks
saades leidis ta oma tegevusele ka ettekäände: ohustatud liikide kaitse. Aga on
selge, et tegu on ettekäändega, kuna ta alustas selle harrastusega ammu enne
kui tal looduskaitsest aimugi oli. Teise äärmusliku näitena meenub hiljuti
"Pealtnägijas" (3) nähtud tädike, keda tutvustati Šveijk'i äriidee
maaletoojana. Vanaproua maja sõna otsese mõttes kubises kõikmõeldavaist
elukaist, kes lausa üksteise turjal tallusid. Ise ta aga kurtis et ilma nendeta
küll elada ei suudaks.
Võtab
tõsiselt mõtlema, kust küll pärineb lemmikloomade pidamise vajadus. Olles oma
õpingutes evolutsiooniteooriaga väga tõsiselt tegelenud, olen veendunud, et
peame seletust otsima inimese evolutsioonilisest ajaloost, loodusliku valiku
käigus välja kujunenud instinktidest ehk tungidest.
Realistlikke hüpoteese tuleb pähe päris mitu. Üsna ilmselt domineerivad
erinevate loomaliikide ja erinevate inimeste puhul täiesti erinevad põhjused.
Eristaksin neist järgmisi.
Rudimentne loomapidamise tung. Ilmsesti
on oma ajaloos enamus ühiskondi olnud rohkem või vähem koduloomade pidajad. Hea
läbisaamine loomadega, nauding loomadega tegelemisest, on otseselt määranud
inimese edukuse neis ühiskondades. Sedakaudu on looduslik valik kujundanud
inimesest loomapidaja. Tänapäeval pole enamusel inimestel vajadust ega
võimalust koduloomi pidada, aga tung on säilinud, ja seda kompenseeritakse
lemmikloomade hooldamisega. Mitte just harva kuuleme ka traditsiooniliste
koduloomade, näiteks veiste pidajailt, et loom tegelikult mingit tulu ei too,
või toodab lausa kahjumit. Tšõngõz Ajtmatov (4) kirjeldab, kuidas nõukogude
võim sundis traditsioonilisi karjakasvatajaid kortermajadesse elama. Psüühilise
tasakaalu säilitamiseks üritasid nad korterites kitsi ja lambaid pidada - ja
kui see ei õnnestunud, leidsid väljapääsu enesetapus. Kõneldes aga paadunud linnainimestest
- kes iganes meist on tundnud naudingut näiteks akvaariumi puhastamisest või
uuest avaramast hamstripuurist - tõenäoliselt kihutab meid takka eeskätt ürgne
karjapidaja.
Vanemlik tung. Esmalt vast Konrad
Lorenz on tabavalt välja toonud (vt.
5), et kõik mis meile sarnaneb, aga on meist pisem ja ümaram, meenutab meile
meie lapsi ja tekitab vajadust selle eest hoolitseda. Kui sellise tungi
tagajärjel hoitakse enda juures vabast loodusest püütud loomi, siis sarnaneb
tulemus nö. Münchauseni sündroomiga (6), ohtliku käitumishäirega, mille puhul
vanemad tekitavad lapsele kannatusi, võimaldamaks endale rohkem hoolitsemist.
Sellise juhtumi põhjalikku kirjeldust soovitan lugeda bioloog Eno Raua
lasteraamatust "Jälle need Naksitrallid" (7).
Miks
inimesed tihti eelistavad lemmikloomi, isegi kui neil on võimalus suunata
kulutatav energia oma tõelistele järglastele? Ühe võimaliku põhjusena
rõhutaksin, et lemmikloomade pidamine on laste pidamisest mitmeti mugavam: loom
on reeglina palju lihtsama ja ettearvatavama käitumisega kui laps, võib alluda
tunduvalt kergemini kontrollile ja - last
but not least - loom on piisavalt võõras olend, et põhjustada vähem muret
või südamevalu kui laps.
Tung looduse läheduse järele. Inimeste
elukeskkond ja eluviis on just viimastel kümnenditel väga kiiresti muutunud.
Kõik meie ümber on muutunud tehislikuks ehk antropogeenseks, alustades
linnapildist ja lõpetades teleseriaalidega. Inimene pole jõudnud puhttehisliku
keskkonnaga veel kohastuda. Seetõttu tunneb ta end ebamugavalt, ja vajab
toetuspunktideks märke endisest keskkonnast, mitteantropogeenset
informatsiooni. Seda võivad pakkuda naturaalsed sisustusmaterjalid, toataimed,
loodusekskursioonid, aga muidugi ka lemmikloomad. Sellised toetuspunktid
aitavad mitmete psüühikahädade vastu, näiteks autistlikud lapsed suhtlevad
tihti lemmikloomadega parema meelega kui pereliikmetega (1). Pangem tähele, et
lemmikloomade pidamine on eelkõige levinud just linnaelanike seas, maaelanikes
võib see mõnikord lausa võõristust ja nalja tekitada!
Allutajalik tung. Läbi oma ajaloo on
inimese evolutsioon kulgenud suunas "me ei tohi oodata looduselt armuande,
me peame neid temalt võtma". Vast eelkõige meeste edu järglaste soetamisel
on ajalooliselt sõltunud sellest, kui paljut enda ümber nad allutada suudavad,
alustades sookaaslastega ja lõpetades kasvõi puude langetamisega majaehituseks.
Inimese allutajalikust loomusest tuleks otsida põhjust, miks otsitakse
võimalikult eksootilisi ja kummalisi lemmikloomi, selle asemel et rahulduda
näiteks lihtsa kodukassiga. See on ilmselt ka põhjus, miks valitakse
võimalikult suuri ja kurje koeratõuge, miks muistsed ülikud pidasid puurides
kiskjaid, või miks rõngast läbi hüppav lõvi erutab meid palju enam kui näiteks
rõngast läbi hüppav lammas.
Eelkirjeldatud
tungiga tihedalt seotud on seiklustung.
Mitmed loomatüübid on loodusliku valiku käigus muutunud inimesele
eemaletõukavateks, kuna tegu võib olla mürgiste (lülijalgsed, roomajad) või
ajalooliselt ohtlikke haigusi kandvate (närilised) liikidega. Lähedusest sellise
loomaga võib kujuneda inimesele "seiklushormooni" adrenaliini ja
seega lõbutunde allikas, sarnaselt näiteks õudusfilmidele või benji-hüpetele. Eelkõige seiklustungiga
näib seletuvat mürgiste lemmikloomade valik, nagu skorpionid, ämblikud,
piraajad, maod. Aga mingil määral kindlasti ka hiirte, rottide, prussakate ja
kõiksugu sisalike pidamine.
Sotsiaalsed vajadused. Inimene on äärmiselt sotsiaalne loom, ta
vajab oma käitumisele tagasisidet, tunnustust ja eeskuju kaaslastelt.
Suhtluspartnerina võib loom olla palju usaldusväärsem kui inimene - näiteks
koera tunded on lihtsad ja läbinähtavad, ja kuna ta üldse eriti ei mõtle, võib
olla kindel et ta ei mõtle halvasti. Ta käitub oluliselt loomulikumalt ja
sundimatumalt enamusest tänapäeva inimestest - ja annab meile sellega tihti
väga vajalikku eeskuju. Lemmikloom võib olla ka väljund kaasinimestega
suhtlemiseks. Näiteks ühes uuringus leiti, et koera omavaid lapsi hakkasid
eakaaslased sagedamini külastama (8). Hinnaline või haruldane lemmikloomatõug
võib ka olla staatusesümboliks.
Mida nemad tunnevad?
Rahuldame lemmikloomi
pidades omi tunge, suurendame nende abil oma heaolu. Intuitiivselt arvame, et
meie loomade suhtega on kõik korras kui vaid ise ennast hästi tunneme. Kui
tüdineme akvaariumikaladest suuname nad vetsupotist alla, kui koerast, viime ta
varjupaika, kui kass kuseb tuppa - kastreerime, papagoid aga peame puuris, sest
nii on lihtsam tema tagant koristada. Selline silmaklapitatud puhtegoislik
lähenemine on eluslooduses loomulik. Kas aga tegelikult lemmikloomade heaolu
suureneb või väheneb kooselust inimesega? Kust läheb piir loomaarmastuse ja
loomapiinamise vahel? Sellele küsimusele vastamiseks ei piisa
"kõhutundest"!
Kui järele
mõelda, siis juba looma heaolu kriteeriume on väga raske määratleda. Me võime
teha katseid, selgitamaks milliseid tingimusi loom mingis olukorras eelistab.
Aga alati sellest ei piisa - me ei tohi unustada et looma eelistused on
kujunenud väga pika ajaloo vältel toimimaks üksnes ajaloolises keskkonnas, ja
võivad vaese eluka võõras olukorras (mida inimese seltskond enamasti pakub)
viia ummikusse (näiteid toon allpool). Nii ebaaus kui see demokraatlikus
ühiskonnas kasvanud inimesele ka ei tundu, me ei saa looma heaolu määratledes
lähtuda üksnes looma enda hetketahtest.
Lähenedes
evolutsiooniteooria vaatenurgast - iga elusolendi iga tegevuse ultimatiivne
eesmärk on anda võimalikult palju ja häid järglasi. Kas järglaste arv kõlbaks
heaolu kriteeriumiks? Mõtleme. Väidetavalt piisaks inimese ühe ejakulatsiooni
käigus väljastatavatest seemnerakkudest, et viljastada kõik Ameerika
Ühendriikide naised. Kui see mõnega meist tõesti teostuks ning seejärel
sunnitaks teda kogu elu mungaelu elama, kas tema heaolutunne sellest kasvaks?
Vaevalt! Ehkki ultimatiivselt on kõik meie mitmesugused tegevused suunatud
järglaste arvu suurendamisele, ei tähenda see, et nendest tegevustest endist
saadav rahuldus oleks meie heaolutundele vähem tähtis kui lõppeesmärk ise.
Selleks et saavutada lõppeesmärki, on meil läbi aegade olnud tarvilik tunda naudingut
ka kõigist selleni viivatest toimingutest. Ja tunda ebamugavust (ärevust, valu,
hirmu) kui meil nende tegemist ei võimaldata. Sellisest arutlusest lähtudes
määratleksin, et looma
heaolu taset näitab see, kuivõrd kõik tema geneetilised eeldused leiavad
rakendust tema keskkonnas.
Konkreetsest määratlusest võib juba
järeldada, millistel tingimustel tunnevad lemmikloomad end paremini ja
millistel halvemini. Esimene järeldus on selgelt: mida pikem on vaadeldava loomaliigi või -sordi evolutsiooniline ajalugu
inimese seltskonnas, seda paremini on ta selleks kohastunud, seda kõrgem saab
olla lemmikloomana tema heaolu. Bioloogia arenedes saab üha selgemaks,
kuivõrd täpselt on organismid oma keskkonnale kohastunud. Pika ajalooga
koduloomad - koer, kass, veis jt. - võivad end inimese juures tunda hästi,
paremini kui kusiganes mujal. Lühikese ajalooga koduloomad - rott, kuldkala,
küülik jt. - tunnetavad tõenäoliselt konflikte oma ürgsemate geenide ja
inimkeskkonna vahel. Paljud sünantroopsed ehk inimkaaslejad loomad - tuvi,
kärbes, prussakas - võivad oskusliku pidamise korral tunda end sama mõnusalt
nii siin- kui sealpool terraariumiseina. Kuid otse metsikust loodusest
pärinevate (nimetagem neid edaspidi lühiduse huvides sõnaga "looduslikud") loomaliikide
pidamine lemmikloomadena surub nende heaolu räigelt alla, nende geneetilised
eeldused on suunatud hoopis teistsugusele keskkonnale.
Dokumentaalfilmis "The Beast
Within" (9) küsitakse lõvitaltsutajalt, kas tema arvates on lõvid oma
eluga vangistuses rahul. "Nad ei tea looduslikust keskkonnast mitte
midagi. Nad on vangistuses sündinud. Nad ei oskagi mujale tahta!" vastab
taltsutaja tähtsa eksperdihäälega. Varustatuna ülaltoodud loogikaga võib ära
tunda sarnased juhud, kui isegi loomadega lähedalt tegelevad inimesed ajavad
antropotsentristlikku jama. Lõvi poleks lõvi, kui ta tunneks end puuris sama
mõnusalt kui savannis. Kurb on jalutada loomaaias, kus täpselt sama disainiga
aedikutes vaevlevad totaalselt erinevad sõralised ja kiskjad, standardsetes
terraariumides molutavad kõige fantastilisemad roomajad jne. Iga loomaliiki
eristavad teistest miljonid omadused, alustades raku biokeemiast ja lõpetades
lihaste paigutuse, naha
paksuse ja omadustega. Samamoodi on igal neist loomaliikidest miljoneid just neile vajalikke keskkonnategureid,
mille puudumine neid end halvasti tundma paneb.
Loomade heaolu näitlikustamiseks
võib vabalt rakendada üldtuntud Maslow vajaduste püramiidi (10). Kui
looduslikku looma lemmikloomana pidada, siis reeglina saab tema vajadustest
rahuldada vaid kõige esmaseid: toit ja
jook, ehkki ka need ei vasta kaugeltki ideaalsele, see tähendab
looduslikule söögisedelile. Turvalisusvajadusega
on lood juba väga kehvasti, eriti kui loom on kohastunud kõrge kisklusriskiga,
see tähendab on loomupäraselt äärmiselt arglik, nagu näiteks mitmed närilised.
Looma sotsiaalseid vajadusi ja vajadust sigida on väga raske
rahuldavalt täita, näiteks reeglina ei võimaldata lemmikloomadel ise oma
asustustihedust määrata. Paljud liigid ei sigi vangistuses üldse (aga kujutage ette
kui halb peab olema kui isegi sigida ei taha!). Neil kes sigivadki, on looma
enda roll paaritamises enamasti palju väiksem ja ebaloomulikum kui see looduses
oleks. Isegi paljudel pika traditsiooniga sünantroopsetel lemmikloomadel
võetakse mugavama pidamise eesmärgil lihtsalt munad maha, haruldast liiki
lemmikloomadel puudub aga tihtipeale võimalus elu jooskul ühegi liigikaaslasega
kohtuda! Eneseteostusvajaduse võiks
loomade puhul ümber sõnastada: vajadus, et keskkond esitaks võimalikult palju
just neid väljakutseid, mille täitmiseks loom on kohastunud. Selle vajaduse
täitmisega on lood enamasti lootusetud.
Kui püüda keskmise loodusliku looma
enesetunnet ette kujutada, siis elu inimese juures tundub neile tõenäoliselt
mingi painava narkounenäona, kus kõik asjad on kuidagi veidrad ja valesti.
Loodusesõbrad loevad naudinguga kuulsa käitumisteadlase Konrad Lorenzi
kirjeldust sellest, kuidas ta asendas metshanedele ema (11). Tegelikult pole
siin nunnut ja toredat midagi rohkemat kui juhtumites, kus metsloomad on üles
kasvatanud inimlapsi. Kummalgi juhul ei tunne lapsed end ilmselt kaugeltki nii
hästi kui oma tõelise ema seltsis.
Muidugi, ka looduslik keskkond on
muutlik, järelikult peavad loomad olema kohastunud võõras olukorras hakkama
saamisega. Ent nii järske muutusi, nagu toob vägivaldne kolimine inimese
juurde, loodusliku looma elupaigas reeglina kaugeltki ei toimu! Siit edasi
mõeldes võimegi tuletada teise reegli looduslike loomade heaolu hindamiseks
lemmikloomana: mida intelligentsem, see
tähendab õppimisvõimelisem loomaliik, seda paremini saab ta end tunda võõras
keskkonnas. Loomade intelligentsus ehk õppimisvõime pärineb nende
ajaloolisest keskkonnast. Mida ebastabiilsem, muutlikum, ennustamatum on
keskkond, seda paremini on liigil välja arenenud õppimisvõime, jäämaks muutunud
keskkonnas edukaks (12). Peale inimese enda on kõige õppimisvõimelisemad
eelkõige väga sotsiaalsed loomad (kaaslaste käitumine on üsnagi raskesti
ennustatav, võrreldes näiteks sobiva söömapaiga asukohaga), ja paljud sünantroopsed
ehk inimkaaslejad loomad (põhjusel, et inimene ise elutseb kõige erinevamates
kohtades). Ahvid, papagoid, rotid, hiired, kärbsed, prussakad - selliseid loomi
iseloomustab plastilisus, nad võivad end hästi tunda väga erinevates
elupaikades. Näitena "ideaalsest" lemmikloomast meenub hiljuti
"Postimehes" kirjeldatud juhtum hakist, kes asus külastama Haljala
Gümnaasiumi, oli äärmiselt taltsas, lasi end silitada ja segas koolitunde (13).
Ei saa välistada, et tegu oli vabadussepääsenud endise lemmikloomaga, ent
teades hakki kui kõrgelt sotsiaalset ja sünatroopset liiki, ei paneks ka
"metsiku" haki selline käitumine väga imestama.
Siiski tekitab ülaltoodud reegel
tekitab meis intuitiivset vastumeelsust. Kas tõesti tunneb näiteks juhm
vihmauss end vangistuses halvemini kui intelligentne ahv? Eelkõige väga
intelligentsete loomade püüdmine lemmikloomadeks kätkeb endas meie
tavaettekujutuses eriti suurt traagikat. Selline ettekujutus on osaliselt
illusoorne ja osaliselt on sel tõepõhi all. Kohe selgitan.
Esmalt illusioonidest. Meis on
sügavalt juurdunud arusaam, et intelligentsemad loomad on võimelised tundma
suuremaid kannatusi. Sellisele arusaamale tuginevad ka näiteks laboriloomade
kohtlemise seadused, mis sätestavad, et katsete tegemiseks (loe: piinamiseks) tuleks
eelistada vähem "tundlikke" (sensitive)
loomi - väidetavalt põhjustatakse nii vähem kannatusi. Sealjuures peetakse
tundlikemaks just inimesest fülogeneetiliselt kaugemaid loomi: piinamise
eelistusjärjekord näeb välja enamvähem selline: selgrootud, külmaverelised,
soojaverelised, imetajad, primaadid (14). Kummatigi pole evolutsiooniteooria
valguses vähimatki põhjust arvata, et inimesest kaugemad organismid piinamise
(või ebaloomuliku eluviisi) korral vähem kannataksid. Küll aga on põhjust
arvata (vt.
allpool), et inimesed selliste organismide kannatusi vähem märkavad, neist vähem aru
saavad.
Ent teiseks tõepõhjast. Üldistasin:
mida intelligentsem, see tähendab õppimisvõimelisem loomaliik, seda paremini saab ta end tunda võõras keskkonnas.
Lähedane interaktsioon inimesega võib
võimaldada intelligentsele loomale mõnusamat äraolemist kui "rangelt
kodeeritud" loomale. Ent seda vaid juhul, kui hooldaja võtab tema
psüühiliste vajaduste, tema "otsiva vaimu", rahuldamist tõsiselt! See
on aga just intelligentsemate ja sotsiaalsemate loomaliikide puhul palju raskem
kui vähemintelligentsete puhul. Seetõttu tõesti, intelligentse looma enesetunne
vangistuses on tihtipeale äärmiselt halb. Nagu kirjutas Konrad Lorenz:
"…kõrgemalt arenenud ja erksama siseeluga loomi saab vaid siis tundma
õppida, kui nad tohivad vabalt liikuda. Kuivõrd vaese ja arenematu siseeluga on
sellised puuri ahistatud papagoid ja ahvid, niivõrd uskumatult elavaks,
kentsakaks ja huvitavaks muutuvad needsamad loomad, kui neile anda piiramatu
vabadus." (11).
Miks me neid ei
mõista?
Kummati, enamik
looduslike loomade pidajaid ei tunne et nad midagi paha teeksid (muidu nad
vaevalt seda ju teeksidki). Kui hankida lemmiku loomuliku eluviisi kohta
piisavalt teadmisi ja neid tema pidamisel hoolikalt rakendada võib üsna tihti
tunduda, et loom on parima tervise juures, toimetab sangviiniliselt oma
igapäevaseid toimetusi ning on rõõmus ja rahul. Minu arvates on see enamasti illusioon
millel on kaks põhjust: (a) inimese ja looma vaheline suhtlusbarjäär ja (b)
looma omadus jääda optimistiks, teha "halva mängu juurde head nägu".
Selgitan.
Inimese
ja looma vaheline suhtlusbarjäär. Vaatame otsa mõnele kalale, näiteks
latikale. Tema nägu tundub mõtlik, võibolla kergelt melanhoolne. Sellise
"meeleolu" säilitab ta ka surmaeelsetes visklustes peale kaldale
heitmist õngitseja poolt, või isegi soomuste rookimise ja sisikonna eemaldamise
ajal. Võibolla mõistus tõesti ütleb meile, et tegelikult vaene elukas kannatab,
ja kuidas veel! Ent kalale otsa vaadates alateadvus tõrgub tunnistamast, et asi
saaks olla väga hull. Oleme harjunud suhtlema peaasjalikult inimestega, veelgi
enam, ka ajalooliselt on meile oluline olnud ära tunda peaasjalikult just
kaasinimeste tundeid ja seisundeid. Kokkupuuted aga näiteks latikaga on läbi aegade
piirdunud üksnes püüdmise ja söömisega, mis pole võimaldanud empaatiavõimel
kala tunnete suhtes välja kujuneda (välja arvatud ehk kala tunded püüniste
vastu). Seetõttu oleme võimelised loomadelt vastu võtma eelkõige üksnes
selliseid seisundimärke nagu kaasinimestelt. Aga enamus loomi ei teavita meid
oma seisundist nii nagu kaasinimesed seda teeksid ja mis vallandaks meis
loomupärase kaastunde. Mida evolutsiooniliselt kaugem on loom inimesest, seda
vähem on loogiliselt põhjust arvata, et tema signaalid ja kehakeel sarnaneksid
meie omadega ja et me tajuksime tema enesetunnet. Lisaks, vähem sotsiaalse
eluviisiga loomad pole kohastunud isegi oma liigikaaslasi oma hädadest
teavitama. Nõnda suudamegi üsna muretult jälgida, kuidas näiteks meie armas
lemmikskorpion tõmbub päev päevalt rohkem krimpsu, kuni ühel hommikul vaikselt
suusad varna on
riputanud. Suhtlusbarjäärist tingitud illusiooni õnge ei lähe mitte üksnes
naiivsed lemmikloomapidajad vaid ka, nagu ülalpool mainitud, isegi
katseloomateadus võtab seda tõe pähe. Samuti näiteks taimetoitlased arvavad, et
kuna taim seda meile vähem välja näitab, siis ta tegelikult kannatabki tapmise
ja ärasöömise tõttu vähem kui loom.
Loomad
jäävad optimistiks. Teine põhjus, miks võib ekslikult tunduda, et
looduslikel loomadel on inimese juures hea, on loomade omadus "halva mängu
juurde head nägu teha", teisisõnu - võtta ka ebameeldivast olukorrast
välja parim. Ka inimeste vangla argipäev näeb ilmselt välja üsnagi
sangviiniline, eriti näiteks võõrkeelsele inimesele - või näiteks koerale.
Vangistatud loomal pole aga isegi võimalust esitada president Arnold Rüütlile
armuandmispalvet, ta pole kohastunud käed rüpes unistama millestki muust kui
just sellest olukorrast kus ta hetkel on. Ta ei tule selle pealegi, et üritada
oma õnnetu konutamisega vangistajale mõista anda tolle teo ebaviisakusest,
isegi kui too oleks võimeline teda mõistma. Tema jaoks oleks see lihtsalt
ajaraiskamine. Seetõttu jääb ta tavaliselt viimase füsioloogilise võimaluseni
optimistiks, ja asub toimekalt (ja pealtnäha rõõmsameelselt!) tegutsema oma
enesetunde parandamiseks, kui see vähegi võimalik on. See optimism kandub üle
ka hooldajatele - lausa uskumatu, kui muhedana tundub selline koonduslaager
halvas mõttes, nagu loomaaed, loomaaednike endi pajatustes (näiteks 15).
Arusaamatus on veelgi suurem. Nagu
ma juba eelmise peatüki alguses märkisin, ei pruugi ka loomade eelistused
viidata, mis nende heaoluks parim on. Ernest Seton-Thompson (16) kirjeldab ühes
kurvas jutustuses puurilinnu käitumist, kellele peale aastatepikkust vangistust
pakutakse vabadust. Linnus küll vallanduvad impulsid vabadusse minekuks kuid
lõpuks eelistab ta siiski puuri jääda. Ehkki tegu on ilukirjandusega, on juhtum
vägagi tõetruu. Võõras keskkonnas on looma "programm" sassi aetud,
talle pakutakse võõraid valikuid. Puurilind tegi enda olukorra kohta võibolla
isegi hea otsuse - vabanemisega kaasnev kiire keskkonnamuutus oleks võinud
väärastatud loomakesele tõesti hukutavalt mõjuda. Ent kas selline otsus näitab,
et antud liigi heaolu on puuris kõrgem kui looduslikus elupaigas?
Igasugune käitumine seisneb lihtsalt
reflekside kujunemises ja vallandumises vastavalt stiimulitele. Kui inimene
toob looma loomulikest erinevate stiimulitega keskkonda, pole midagi imestada,
et käitumine võib olla veider ja vaatleja kergesti viia kahtlase väärtusega
järeldustele. Seton-Thompsoni jutustuse tõsielulises analoogis kirjeldab Gerald
Durrell (15), kuidas ta kord Paraquais oli sunnitud oma kolm kuud vangistuses
peetud loomakollekstiooni taas vabadusse laskma, sest ei pääsenud nondega üle
piiri. Paljud neist loomadest tolknesid veel kaua ümber laagriplatsi, ootasid
toitmist ja üritasid oma puuridesse tagasi pääseda. Kuna neid ei viidud isegi
nende püüdmispaika (tuttavasse kodupaika) tagasi, siis oli selline tulemus minu
arvates ootuspärane. Millise järelduse teeb väga kogenud loomauurija Durrell
seepeale? Tsiteerin: "Just seda laadi kogemused on muutnud mind
sallimatuks zookriitikute arutute etteheidete suhtes. Nende arvates on
ülekohtune võtta loomalt "vabadus"". Durrell püüab meile selle
juhtumi abil näidata, et loomadel võib loomaias olla mõnusamgi kui looduslikus
elupaigas. Minule aga kerkis silme ette hoopis tuntud kirjeldus siberi
põlisrahvastest või indiaanlastest, keda on õpetatud alkoholi tarbima, ja kes
seejärel viinapoe ümber tolknevad. Nad pole lihtsalt uudsele stiimulile
kohastunud, ja seetõttu käituvad ebaadekvaatselt. Lõunamaades on laialt levinud
lülijalgne nimega hämmaline. On teada, et kui sellele elukale anda terraariumis
piiramatult toitu, sööb ta ennast lõhki ja jätkab ka seejärel söömist (17). Me
ei saa sellisest käitumisest järeldada, et lõhkisöömine tema heaolu suurendab!
Looduses takistab täis kõht teda uut saaki püüdmast, ja enesehävitamine on
välistatud.
Soovitusi
Millised lihtsad järeldused võiks
ülaltoodust teha?
-
Ehkki see on üha populaarsemaks muutumas, ärge võtke lemmikloomaks looduslikku
looma. Ta võib ka kogenud silmale näida puuris rahulolev, kuid arvan, et
tegelikult on tal halb. Ka kõige kogenum bioloog jääb hätta loodusliku looma
kõigi vajaduste täitmisel. Papagoi puuri pigistamise asemel pange siilile piima
või tihasele pekki.
-
Lemmikloomaks võtke mõni sünantroopne loom. Eelistatult mõni inimese ammune
sümbiont, näiteks koer või kass, sest need on kõige paremini kohastunud eluks
lemmikloomana. Ta rahuldab kui mitte kõik, siis enamuse teie vajadustest, ja
annab teile lisaks teadmise et te ei tee talle liiga.
-
Kui vajate looduslike loomade kogemust, siis vaadelge neid nende kodupaigas.
Eesti looduses ei roni ringi trendikaid eksootilisi lemmikloomi, kuid leidub
väga arvukalt mitmeid kohalikke (metsvint, rohukonn, ristämblik kargavad
esimestena pähe), kes on vähemalt sama huvitava käitumisega ja kellega
tutvumisest võib saada palju suurema naudingu, kui näiteks toanurgas
akvaariumis konutavast püütonist. Meenutagem, et ka jalutuskäik looduses aitab
paljuski rahuldada samu vajadusi mida lemmikloomad.
Kokkuvõte
Lemmikloomana
defineerin inimese psüühiliste vajaduste rahuldamise otstarbel inimese juures
peetavat looma. Selles mõttes vastandan lemmiklooma teistele koduloomadele, kes
rahuldavad otsesemaid vajadusi: toit, jaht, valvamine, hiirte püüdmine jms.
Lemmikloomade pidamine on muutunud massiliseks alles viimasel ajal ning vajab
seega analüüsi. Käsitlen lemmikloomapidamise fenomeni nii inimese kui looma
seisukohalt. Inimene rahuldab lemmikloomapidamisega erinevaid vajadusi:
rudimentne loomapidamise vajadus, loodusläheduse vajadus, vanemlik instinkt,
allutamisvajadus, seiklusvajadus, sotsiaalsed vajadused. Looma heaolu
kriteeriumiks pean tema geneetiliste eelduste rakendatust tema elukeskkonnas.
Sellest lähtudes võib öelda, et reeglina surub inimkaugete (vs. sünantroopsete)
loomade pidamine lemmikloomadena nende heaolu alla, nende vajadustest
täidetakse reeglina vaid kõige esmasemad. Seda aga ei pruugi loomapidaja
märgata inimese ja looma vahelise suhtlusbarjääri tõttu, samuti põhjusel, et
loom üritab “halva mängu juurde head nägu teha”, st jääb reeglina optimistiks.
Kui inimkauge looma pidamine pole välditav, on soovitav valida
intelligentsemad, st. kohanemisvõimelisemad liigid. Sellised liigid nõuvad
tihtipeale aga väga kulukat hoolitsust. Inimkaugetele liikidele tuleks
eelistada kindlasti sünantroopseid loomi. Sünantroopse looma heaolu võib
lemmikloomana olla maksimaalne. Muud sorti loomi on võimalik vangistuses
pidamise asemel edukalt vaadelda nende kodupaigas.
Viited
1. Alderton, D.
2000. Hamlyni lemmikloomade hooldamise entsüklopeedia : praktiline käsiraamat
lemmikloomade valimiseks ja hooldamiseks. Tallinn:
Varrak
2. Durrell, G. 1994. Minu pere ja muud loomad. Tallinn: RKE
3. Pealtnägija. ETV 13.10.2004
4. Ajtmatov, T. 1983. Ja sajandist on pikem päev. Tallinn: Eesti Raamat
5. Mänd, T. 2004. Lemmikloom kui pesaparasiit. Seminari “Inimesed ja
lemmikloomad” teesid. http://www.folklore.ee/pubte/loomad/tees.pdf
6. Thomas, K. 2003. Munchausen syndrome by proxy: identification and
diagnosis. Journal of Pediatric Nursing. 18:174-180
7. Raud, E. 1986. Jälle need Naksitrallid. Esimene raamat. Tallinn: Eesti Raamat
8. Paul, ES; Serpell, JA. 1996. Obtaining a new pet dog: Effects on
middle childhood children and their families. Applied Animal Behaviour Science
47: 17-29
9. Grainger, G. 2003. The Beast Within. Grainger Television
Australia Pty. Ltd.
10. Huitt, W. 2004. Maslow's hierarchy of needs. Educational
Psychology Interactive.
http://chiron.valdosta.edu/whuitt/col/regsys/maslow.html.
11. Lorenz, K. 1984. Kuningas Saalomoni sõrmus. Tallinn: Valgus
12. Bernays, EA; Chapman, RF. 1994. Host-plant selection by
phytophagous insects. New York:
Chapman & Hall.
13. PM Online. 19.10. 2004. Noor hakk käib koolitundides.
http://www.postimees.ee/191004/esileht/midagi_erilist/147728.php
14. Porter, DG. 1992. Ethical scores for animal-experiments. Nature
356: 101-102
15. Durrell, G. 1989. Loomaaed saarel. Tallinn: Valgus
16. Seton-Thompson, E. 1974. Lugusid loomadest. Tallinn: Eesti Raamat
17. Giljarov, MS; Krõžanovski, OL; Mamajev BM jt. 1984.
Loomade elu. Selgrootud 3. Tallinn:
Valgus
Lisa
Ussikesed ei tunne valu
Norras läbi viidud uuring tõestab, et
konksu otsas väänlevad ussid ei tunne valu.
“Tavalisel vihmaussil on väga lihtne
närvisüsteem — isegi kui ta pooleks lõigata, elab ta edasi,” vahendab Yahoo
professor Wenche Farstadi sõnu. Uuringu eesmärk oli selgitada, kas elus söödaga
kalapüügi keelustamine oleks vajalik. Selgus, et konksu otsas vingerdav uss ei
tunne valu ja see ei sega tema heaolu. Norra valitsus soovis muuta
loomakaitseseadust ning tahtis täpsustada, kas selgrootud tunnevad valu,
ebamugavust või stressi. Uuring selgitab, et enamik selgrootuid ei tunne valu.
Isegi elusast peast patta pistetavad vähid ei tunne valu, kuna nende aju ei registreeri
valusignaale. Samas rõhutati, et putukad, kellel on arenenud sotsiaalse
käitumise mustrid, vajavad erilist kohtlemist.
--Delfi
teadusuudised 8.02.2005
Lisa 2
Lobsters - everyone loves these delectable crustaceans, but many cooks are
squeamish about placing them into boiling water alive, which is the only
proper method of preparing them. Frankly, the easiest way to eliminate your
guilt is to establish theirs by putting them on trial before they're cooked.
The fact is, lobsters are among the most ferocious predators on the sea
floor, and you're helping reduce crime in the reefs. Grasp the lobster
behind the head, look it right in its unmistakably guilty eyestalks and say,
"Where were you on the night of the 21st?", then flourish a picture of a
scallop or a sole and shout, "Perhaps this will refresh that crude neural
apparatus you call a memory!" The lobster will squirm noticeably. It may
even take a swipe at you with one of its claws. Incorrigible. Pop it into
the pot. Justice has been served, and shortly you and your friends will
be, too.
-- Dave Barry
Lisa 2
Lobsters - everyone loves these delectable crustaceans, but many cooks are
squeamish about placing them into boiling water alive, which is the only
proper method of preparing them. Frankly, the easiest way to eliminate your
guilt is to establish theirs by putting them on trial before they're cooked.
The fact is, lobsters are among the most ferocious predators on the sea
floor, and you're helping reduce crime in the reefs. Grasp the lobster
behind the head, look it right in its unmistakably guilty eyestalks and say,
"Where were you on the night of the 21st?", then flourish a picture of a
scallop or a sole and shout, "Perhaps this will refresh that crude neural
apparatus you call a memory!" The lobster will squirm noticeably. It may
even take a swipe at you with one of its claws. Incorrigible. Pop it into
the pot. Justice has been served, and shortly you and your friends will
be, too.
-- Dave Barry
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar