Talvel rattamatkale: hullu panete vä?*

(Eesti Loodus, märts 2016)

Sõna ’jalgrattamatk’ tekitab enamikus meist kaksipidiseid tundeid. Ühest küljest kuulub see kindlasti n-ö üdinisti positiivse kuvandiga sõnade hulka, samamoodi nagu ‘talisuplus’, ‘hommikvõimlemine’, ‘kaerahelbepudru’ ja ‘koorilaul’.

Aga teisest küljest, tõdegem – no kesse viitsib! Eks me kõik ole vähemalt korra elus jalgrattamatkale sattunud. Üldjuhul jäävad sellest toredast puhkusevormist alateadvusse kummitama kaks põhilist märksõna: palavus ja sääsed.

Asud väntama - oled peagi lagipähe lõõskavast päikesest otsekui puuga pähe saanud, kael kange ja põlenud, riided higist märjad, silmad tolmu täis ja kontoris kohviautomaadi vahet loivamisega treenitud jalad iga pedaalipöörde vastu otsustavat protesti avaldamas. Üritad looduskaunis kohas hetke puhata - kohe on vereimejad platsis. Kihuta aga kibekiiresti edasi, et neist saadanatest lahti saada! Nagu paljude masohhistlike loodusharrastuste puhul, kipub ka suvise jalgrattamatka võlu pahatihti piirduma nelja sõnaga: pärast on hea meenutada.

Muuseas, leidub fantastiline võimalus neid hädasid vältida. Rattamatkale tuleb minna talvel. Nii lihtne see ongi.

LIBE!

Ilmselt pole ma esimene, kes selle mõtte peale on tulnud. Kuid enamiku entusiasmi ventiil jookseb visinal tühjaks samal hetkel kui jalgrattamüüja tutvustab naastrehvide hindu. Sõnadel nagu ’must jää’, ’külglibisemine’, ’juhitavuse kaotamine’ jne on igapäevaste liiklusuudiste valguses paraku väga kuri kuulsus.

Meie oma väikese talirattamatkajate pundiga oleme läinud seda teed, et kuulutanud naastrehvid “määrustevastaseks”. Oleme ratastel talviseid matkateid mõõtnud juba kümmekond aastat ja senini pole keegi naastrehvidega kohale ilmunud.

Esiteks näpistavad naastrehvid tõesti rahakotti, eriti kui paaripäevane matk jääb enam-vähem ainsaks sõiduks talve jooksul (igapäevane talvine jalgrattatransport on enamikus Eesti paikades senini paraku kamikazede pärusmaa, palav tervitus siinkohal meie omavalitsustele!). Teiseks näpistab rehvivahetus meie kõige napimat valuutat – aega – isegi kui lasta see ära teha rattapoes.

Aga mis kõige tähtsam: suverehvidega seotud ohud on välditavad ja isegi enda kasuks pööratavad.

Kohe meie esimese matka esimesel hommikul oli äsja suurele sulale järgnenud tugev külm. Külavaheteed olid ehe uisuväli: püsti seistagi raske, rääkimata sadulasse istumisest. Ilma igasuguse sissejuhatuseta hakkasime kohe uperkuuti langema nagu õunad sügisesest puust. Suur oli aga üllatus, kui keegi haiget ei saanudki. Milles asi? Ei, mitte ainult üliettevaatlikus sõidutempos ega paksus riidepolstris, mida suveratturid endale lubada ei saa. Suusahüppajatele ja uisutajatele pole ilmselt vaja seletadagi. Nähtus mis teeb rattaga kukkuja elu kibedaks on teekatte suur hõõrdetegur. Just see peatab kiirelt liikuva keha järsult ja põhjustab vigastusi, šokki ning valu. Lausjää puhul seda probleemi ei ole. Kui jalamees prantsatab otsejoones vastu jääd ja võib murda kondid, siis rattur liigub samal ajal ka edasi ning kukkumisimpulss muundub sujuvalt libisemisimpulsiks.

Pärast vältimatut iseeneseslikku lühikursust liugles meie väike matkaseltskond mööda teid elegantselt nagu iluuisutajad. Mis sest et ilma uiskudeta ja selili. Üleüldine loogu langemine hoidis seltskonna tuju üleval paremini kui lõbustuspargi ameerika mäed. Õhus oli pidev põnevusmoment - kes järgmisena?

Iseenesest mõista ei saa selliseid talverõõme nautida samal teel koos autodega. Kuigi Eestis eraldi jalgrattateid peaaegu, et ei leiagi, korvab selle (seni veel) hõre inimasustus. Elame siin praegu üpris paradiislikes oludes: vähem urbaniseerunud aladel on suur osa kõrvalteede võrku küllaltki autovaba. Marsruuti valides tasub kaarti vaadata just selle pilguga - milline tee on kõige kõverikum, igerikum ja viib asjalike plekkvankrimeeste vägesid puntist a punkti b kõige mõttetuma ringiga. Muidugi peab arvestama, et päris kõrvalised teed on lahti ajamata või -sõitmata ja võivad tingida mõnekilomeetriseid jalgsietappe läbi hangede. Aga vaheldus ongi ju täpselt see, mida matkale otsima tullakse.

Marsruudist hoolimata peaks ere helkurvest kuuluma talveratturi varustusse sama kindlalt nagu teetöölisel. Samuti korralikud tuled ja helkurid rattal. Lisaks võib siia-sinna riputada kasvõi tavalisi palituhelkureid, mis sõidul lipendavad (=vilguvad). Auto möödudes tasub üldjuhul siiski sõidualast väljuda ja tee serva seisma jääda. Esiteks on lumevallidega talveteed märksa kitsamad ja libedamad kui suvised. Teiseks võib isegi paarisentimeetrine jääkühm paisata kaherattalise suksu külili kõige ootamatumal hetkel. Unustada ei tohi sedagi olulist tegurit, et talvel on autojuht ratturite suhtes märksa vähem valvas - ta ei oska neid lihtsalt oodata.

Peale kõige on eestimaa talv ju teatavasti kohutavalt

PIME!

Kõige ehedama talvenaudingu saab kätte tavaliselt jaanuari teisel poolel: just siis tavatseb ilmataat meile kaela virutada kõige käredamad külmarekordid. Ent valgusega on päike sel ajal sama kitsi kui novembri lõpus (tõsi, lumevalgus leevendab olukorda tunduvalt).

Teine parim aeg matk ette võtta on vabariigi aastapäeva ajal. Päev on juba tunduvalt pikem ja kui ilmaga veab, saate kaks ühes: pärastlõunati ereda päikese, tilkuvate räästaste ja rasvatihaste laulu saatel esimese võimsa kevademeeleolu, öise pakasega kottpimedas metsas termosest kuuma glögi rüübates aga mõnusa jõulumeenutuse.

Jah, kui just autosid pole tülitamas, siis ei maksa pimedust peljata. Vastupidi! Pimedus loob paikadega ainulaadse emotsionaalse sideme. Isegi tavalised turistivaatamisväärsused on toredamad kui nad kerkivad meie ette äkitselt kuskilt tontmustast olematusest ega avagi ennast silmale rohkem kui õnnestub lambivihuga kobada. Kunagi hiljem samasse paika sattudes saad tunda korraga nii äratundmis- kui ka avastamisrõõmu.

Korralik ratta- või pealamp kulub marjaks ära. Nagu eelpool mõista antud, on talvetee mikromaastik tunduvalt elamusterikkam kui suvine igav asfalt või tüütu treppi sõidetud kruus. Eriti väsinud peast tasub pimedas teepinda hoolega silmas pidada. Auto- või kaaslaste jäljes sõitmine säästab kustunud ratturi vaeva mitmekordselt.

KÜLM!

Kui marsruudivalik ei õnnestu ja juhtute suurema ja igavama tee peale, siis kogunevad kilomeetrid kiirelt. Samamoodi koormus eelkõige põlvedele. Neid tasub sellistel puhkudel silmas pidada: et nad ei saaks külma ega niiskust. Madal sadul (vt lisakast) ei lase jalga täielikult sirutada ja see lisab põlvedele ebaloomulikku koormust, mis võib ebasoodsate asjaolude kokkulangemise korral end veel aastaid tunda anda.

Kondivaevuste ennetamine on üks põhjus, miks talvise rattamatka kindel etapp võiks olla igaõhtune (viha)saun. Parim variant on muidugi marsruudil elutsevad sõbrad-tuttavad: matk on hea ettekääne neid üle hulga aja oma külaskäiguga rõõmustada. Kui saunaga sõpru pole tee äärest võtta, siis majutusasutusi valides tuleb meeles pidada, et suur osa neist talvel ei tööta.

TEEKS PAREM MIDAGI MUUD!

Kes tossuvaba kulgemise pisiku juba hinge on saanud, see enam naljalt ei tervene. Suvel purjed ja kõikmõeldavad suuremad ja väiksemad rattad, aga talvel mõistagi suusad, tõukekelgud ja uisud. Jalgratas pole talveks ainuke variant, aga teiste puhul on läbirääkimised ilmataadi ja kaardiga muidugi tunduvalt pingsamad. Ka lihtsalt jalutada on tore, aga jalgratta liikumiskiirus tundub mulle isiklikult optimaalsem. Jalamehele on 20 kilomeetrine päevatee lagi, millest üle läheb juba pongestamiseks. Rattaga on 50 km päevas parasjagu lõtv tempo, millega kuninglikult sadulas otsekui tugitoolis istudes end talviste loodusvaadetega kostitada lasta.

* Sellise küsimusega kostitas meid üks maratonirajal suusataja, silmates meid sumpamas öösel raja kõrval võsas põlvini lumes, jalgrattad õlal.

-------------------------------------------------------------------------

LISAKAST

- viska kotti kummiga talla alla kinnitatavad jäänaelad, mille võib leida esmatarbepoodidest. Libedatel nõlvadel võib neist palju abi olla.

- libedaga lase sadul madalaks, nii et jalapäkk ulatub maha toetuma. Siis toimivad jalad kukkumisohu korral otsekui tugisuusad, mida omal ajal talviti tsiklite külge kruviti

- suur eelis on n-ö naisteka tüüpi, ilma „pulgata“ rattal. Keerulisemate teeolude puhul, näiteks paksus lumes autoroobastes on siis väga mugav vaheldumisi jalastuda ja sadulastuda (või mis see õige sõna siin oleks?).

- nagu suusamatkalgi, hoia käepärast mõni avar soe lisarõivas, mis puhkepausidel muule riietusele peale võtta. Kui juba külm on kontidesse pugenud, on teda sealt välja peletada tükk tegemist.

- kui kaaslased kipuvad vägisi silmapiiri taha kaduma, heida pilk porilaudade rattakoobastele: need võivad olla sulalund täis „mätsinud“.

- siinne jutt põhineb vaid isiklikul kogemusel, küllap leiad erialafoorumitest palju uut, huvitavat ja ehk siinsele vastukäivatki. Aga vaidlustes sünnibki tõde ja vastandite põrkumisest tärkab kõrgem teadmine :)

-------------------------------------------------------------------------

FOTOD:

Kumba märkab madalast talvepäikesest pimestatud autojuht paremini?

Lootus vurada merejääl väljaspool taliteid jääbki enamasti lootuseks. Lumi on tavaliselt liiga tihke. Ka taliteed on viimastel aastatel lotovõit.

Nii nagu uisutajat ja suusatajat, tõmbavad jõed ka ratturit vastupandamatu jõuga. Ettevaatust! – isegi pikalt paukunud pakasega on koolmekohad lahti!

Kuna praamini oli aega napilt, üritasime rehvile teha “säästupaikamist”. Külma tõttu keeldus liim koostööst ja paik pidas õhku vaid mõnisada meetrit. Varurehv kotti!