Kuidas päästa maailm?

(Eesti Loodus, september 2016)

Tänapäeval on moodne lagedale tulla oma teadmatusega. Vist Mihkel Kunnus – või oli see hoopis Kivirähk – on tituleerinud selle arvamuskultuuriks. Järgin siis minagi seda moodi. Nagu ilmselt väga paljud pühad lihtsameelsed, arvasin kuni viimase ajani kariloomade kohta kolme asja. Esiteks, et neile toidu tootmine võtab jube palju ruumi ja muid ressursse ja selleks, et olemasoleva maaga hakkama saada, peaks inimkond kariloomadest sama hästi kui loobuma. Teiseks, et nende globaalne peeretamine pöörab pöördumatult kihva meie kliima – metaan, teadagi! Kolmandaks, et karjapidamine on muutnud üle maailma tohutud viljakandvad alad kõrbeks. Sahara luidete kohal lokkasid kunagi maakera viljakaimad mullad. Kes need hävitas? Ikka meie ahne esivanem oma üleliia suurte loomakarjadega. Trampides ja õgides kurnasivad elajad õrnakoelise huumuselõimise kõrbetolmuks. Ja seegi protsess käib katastroofilise kiirusega edasi!

Nõnda olingi otsekui puuga pähe saanud, kui siinse ajakirjanumbri põhiloo autor saatis mulle viite bioloog Allan Savory lühiloengule 2013. aastast [3]. 22 loenguminuti jooksul pöörati mu maailmapilt pea peale! Mitte just ülemäära tavapärane kogemus. Julgen soovitada.

Noore bioloogina 1950. aastatel oli Savory ametis riigiparkide rajamisega Aafrikas. Paljudel väljavalitud aladel oli suur probleem kõrbestumine – nii nagu see oli ja on senini kohutav probleem igal pool maailmas, kus aasta kliimatsüklisse kuulub kuudepikkune kuivaperiood. Sellist ala aga on maismaast enamik!

Kuigi karjapidajaid valitud riigipargi-aladel ei tegutsenud, ei jätnud Savory tubli ortodoksse teadlasena jonni ja otsis süüdlast suurte trampivate loomade seast. Tarmukalt ja vastu tahtmist „tõestasid“ teadlased Savory juhtimisel, et süüdi on elevandid. Veelgi rohkem vastu südamehäält notiti maha 40 000 londikandjat. Kõrbestumine sellest ei raugenud, vastupidi, asi läks hullemaks! Savory nimetab seda oma elu suurimaks prohmakaks, mis rusub teda kuhi hauani. Ent see oli ka põhjus, miks ta otsustas oma elu pühendada kõrbestumise tegelike põhjuste otsimisele ja väljajuurimisele.

Pärast pikki otsinguid on Savory ja temanimeline instituut USA-s nüüdseks jõudnud veendumusele, et kariloomad on ei rohkemat ega vähemat kui inimkonna ainus lootus tagasi pöörata kõrbestumisprotsess ja kliima soojenemine, aga ühtlasi ka leevendada elurikkuse kadu, näljahädasid, sõdu ja isegi traditsiooniliste ühiskondade lagunemist.

Põhimõte on nii lihtne ja efektne, et sunnib ennast näpistama – olen ma ikka ärkvel? Kõrbestumist põhjustab see, kui maa jääb paljaks. Sel juhul saab mulla enda meelevalda erosioon ning mikrokliima muutub drastiliselt eluvaenulikumaks (suurem kõikumine külma-kuuma, niiske ja kuiva vahel). Paljaks kipub kuivaperioodiga alade rohumaa jääma aga siis kui seal ei tegutse omal igipõlisel looduslikul moel suured rohusööjad kariloomad. Sellest looduslikust moest oli eelmises artiklis juba juttu. Kiskjahirmu tõttu liigutakse suurtes tihedates karjades, säärane kari aga külvab paratamatult oma toidu hulka väljaheiteid ning on sunnitud edasi liikuma. Jättes maha väetatud – aga mis veelgi tähtsam – niiskust kinni pidava multšiga kaetud pinnase – iga aedniku unistuse! Ning jättes selle „peenramaa“ just nii kauaks rahule, et väetis jõuab mullaks muunduda ja uus taimestik jõuliselt kanda kinnitada. Nii koguneb aasta aastalt mulda üha rohkem ja mikrokliima muutub aina elusõbralikumaks.

Kui kariloomad kaovad, jääb aga „võlupeenra“ asemel iga kasvuperioodi meenutama tihe kulu, mis kuivaperioodiga naljalt ei lagune ega anna uue kasvuperioodi algul uuele taimestikule kasvuruumi. Muld hakkab surema ja tee kõrbestumisele on valla. Igal aastal põletatakse Aafrikas üle miljardi hektari kulu, aga see tegevus ei anna ei multši, ei väetist, rääkimata üüratust süsinikukaost. Nii pole inimesele jäänud ei rohkem ega vähem kui üksainus valik: panna pea raginal tööle ja üritada oma koduloomakarjadega looduslike kariloomade tegevust võimalikult tõhusalt jäljendada.

Hoolimata lihtsast üldpõhimõttest on see tegelikult juuspeen ja pidevalt tagasiside kaudu arenev teadus, millega maksab lähemalt tutvust teha näiteks Savory raamatu kaudu [2]. Nagu Savory ise on märkinud, vihjates moodsale tööstuslikule loomapidamisele: “Rahvavaenlane number üks on veis. Aga tööriist number üks, millega päästa inimkond, on veis (The number one public enemy is the cow. But the number one tool that can save mankind is the cow).“ [1]

Süsinik on Savory loos vaata et sama oluline võtmesõna kui kõrbestumine. Kui suudame kõrbestumise peatada ja mulla tekke ratta jälle õiges suunas pöörlema panna – ja 2013. aastal olid Savory jüngrid sellega ametis juba 15 miljonil hektaril viies mandril – siis on ütlematagi selge, et koos mullaga hakkab ladestuma ka süsinik, tõmmates pidurit kliima soojenemisele (Savory ei unusta rõhutada, et fossiilkütustest loobumine on siiski vältimatu). Vähe sellest, Savory võlupeenar lagundab edukalt ka sõnniku metaani, mis teadupärast on märksa mõjusam kasvuhoonegaas kui CO2. Ja seda kõike suhteliselt olematute tehnoloogiliste kuludega, pakkudes boonuseks loomuliku-lähedast elurikkust ja traditsioonilise-lähedast eluviisi väga paljudele segaduses vaevlevatele rahvastele.

Umbes nõnda ma loengust aru sain. Arvate, et see arvamus ei pea vett? Eks uurige ise järele ja arvake paremini! Per sententias ad scientias – läbi arvamuste teadmiste poole. Maailma päästmisest rääkimata.

1. Hadley, C. J. 1999. "The wild life of Allan Savory". Range Magazine: www.rangemagazine.com/archives/stories/fall99/allan_savory.htm

2. Savory, Allan; Butterfield, Jody 1988. Holistic management: a new framework for decision making. Island press.

3. Savory, Allan 2013. How to fight desertification and reverse climate change. TED2013: www.ted.com/talks/allan_Savory_how_to_green_the_world_s_deserts_and_reverse_climate_change.

Autor tänab Ilona Lepikut viite ja Kaidi Kriisat ladina keele tõlke eest.