Autod linnas kui ühisvara tragöödia

(Eesti Päevaleht, 16.12.2013; pälvis ühehäälse hukkamõistu umbes 150 kommenteerijalt)

1968. aastal avaldas California ülikooli professor Garrett Hardin maailma mainekaimas teadusajakirjas Science oma tänini kuulsa essee „Ühisvara tragöödia“ („The tragedy of the commons“). Seal sedastas ta nukra oletuse, et inimkonda ees ootav keskkonnakatastroof kuulub probleemide hulka, millel ei ole „tehnilist lahendust“.

Sellise probleemi näitena tõi ta meilgi hästi tuntud trips-traps-trulli mängu (juhuks kui arvutipõlvkond ei mõista, millest jutt, siis mängu ingliskeelne nimetus on tick-tack-toe). Sellel lastemängukesel pole samuti tehnilist lahendust – kui vastasmängija reeglitest aru saab, pole võimalik teda korrektselt moel võita, ükskõik kui hoolega sa ei pinguta ega harjuta. Selleks, et mäng võita, tuleks lahti ütelda selle reeglitest, näiteks teha mitu käiku järjest.

Samamoodi on olukord inimkonna ühisvara ammendumisega – olgu selleks siis maailmameri, puhas õhk, kasvõi kliima. Ühisvara mõiste all pean silmas, et pole korralikku kokkulepet, kes kui palju kõnealust ressurssi kasutada tohib. Korraliku kokkuleppe all pean silmas sellist, mis välistab oma piiridest üle astumise, või teeb selle vähemalt tarbetult kulukaks, näiteks mõjuka karistussüsteemi abil.

Hardin nentis, et oma loomuomase ahnuse tõttu laostame ühisvara vältimatult, ja pigem varem kui hiljem – ning seda isegi siis, kui oleme täiel määral teadlikud, et tagajärjeks on ka meie endi hukk. Seesugune „ühisvara tragöödia“ kuulub probleemide hulka, millel pole tehnilist lahendust. Ükskõik kui palju teadlased ja insenerid ei pingutaks, probleemi pole võimalik lahendada ilma mängureegleid muutmata, st ilma korraliku, mõjukat karistussüsteemi hõlmava kokkuleppe sõlmimiseta, kes ja kui palju täpselt mingit ressurssi kasutada tohib.

Miks me siis ometi nii arutult ühisomandisse suhtume? Nõukogude ühiskonda kogenud mõtleval inimesel sellist küsimust ilmselt ei tekigi. Ülejäänute jaoks toon Hardini enda kasutatud näite ühest 19. sajandi pamfletist. Selles jutukeses karjatab kolm karjust igaüks oma lambakarja ühisel piiratud mägikarjamaal. Kõige rohkem n-ö jooksvat tulu saab mõistagi see, kelle karjas on kõige rohkem loomi. Kuigi kõigile karjustele on selge, et liigse koormuse käes hävib rohi karjamaalt lõpuks ära, ei suuda end enam taastoota, võtab siiski igaüks loomi oma karja üha juurde – sest kui tema ei võta, siis keegi teine võtaks ju nagunii. Karjamaa ammendub nagunii, senikaua tasub nautida võimalikult head elu.

Ühisvara tragöödia põhimõte on lihtne. Ühisvarasse panustades (või seda näiteks tuleviku tarbeks säästes) toob indiviid kasu kogu omanikeringile, seda kasutades aga vaid iseendale. Seega koguneb viimast käitumisviisi eelistades isiklikku kaukasse kokkuvõttes rohkem hüve. Nii ongi bioloogilisel olendil optimaalne valida just see tee.

Lahenduse tooks vaid kokkulepe ja karistussüsteem. Karjused lepiksid kokku täpse arvu kui palju tohib igaühel lambaid olla, ja see, kelle karjas esimesena nähakse üleliigset elajat, saaks oma kahe naabri käest piisavalt meeldejääva keretäie, et edaspidi üleannetusest hoiduda. Või jagatakse maalapp kolmeks ja seatakse sisse tõhus piirivalve. Nii või teisiti, sisuliselt jaotatakse ühisvara eraomanditeks.

Mis on sel kõige pistmist autodega linnaruumis? On, ja väga otseselt. Tegemist on ühisvara tragöödia ühe kõige ilmekama näitega, mis puudutab iga linlast isiklikult ja iga päev.

Kui mõni lugeja võtaks vaevaks mõnel päeval liigelda linnas omal jalal, näiteks jalgsi või jalgrattal, ning hoiaks silmad-kõrvad-nina lahti, siis võiks ta veenduda kahes tõsiasjas.

Esiteks, linnaruum on autode tõttu märgatavalt saastunud. Eelkõige muidugi heitgaas, nano-osakesed jms õhusaaste mille pilvekesi peab ta iga mõne sammu tagant sisse hingama isegi hõreda liiklusega tänavatel, suurematel tänavatel moodustab see aga pideva haisva fooni, mida teadlikult varsti enam isegi ei märka. Täpselt sama kehtib mürareostuse ja liiklusohu kohta. Kõigi nende teguritega suudab inimene harjuda, aga seda vääramatumalt tapavad nad meie vaimset ja füüsilist tervist, küsige ükskõik millise eriala arstilt kui ei usu.

Teiseks, autosid vurab ringi ilmselgelt ülemäära. Enamikus autodes istub vaid üks-kaks inimest ilma mingi märkimisväärse pagasita. Neist valdav enamik on piisava tervise juures, et saaksid oma käigu tehtud ka kondiauru jõul või ühistranspordis.

Kuidas saavad need kaks esmapilgul karjuvas vastuolus asjaolu meie ühisruumis nii rahumeeli koos eksisteerida, seda pole nüüd ehk vajagi pikemalt seletada. Paraku on avalik linnaruum klassikalise ühisvara staatuses. Kes saastab seda autoga, see topib (või asetab leebelt, kui see sõnastus meeldib rohkem) ühisvara oma taskusse, seega käitub elusolendina optimaalselt. Kes aga võtab vaevaks liigelda vähem saastaval moel, see säästab ühisvara, st käitub ebaoptimaalselt. Lihtne nagu karjuste pamflett.

Peale selle, et autoga saab oma sõidud kiiremini ja vähem lihaseid ning tahtejõudu pingutades tehtud, on auto sisuliselt ka justkui pisike oaas kõrbes, igaühe isiklik enklaav kus hoida rikutud väliskeskkonnast soodsamat sisekliimat – nii müra kui ka liiklusohtu summutab autosalong väga tõhusalt, ka õhu koostist saame siin ventilatsiooni- või aknanuppu oskuslikult käsitades tunduvalt parandada. Käivitub positiivse tagasiside ahel: mida rohkem autosid linnas ringi vurab, seda vähem tervislikuks muutub linnakeskkond autost väljaspool olijatele – ning seda suhteliselt tervislikumaks autosistujatele. Nii on ka senistel jalakäijatel üha kasulikum varjuda igaüks oma isiklikku plekkmulli, veeretada tänavatele veel üks saastaja. Mida rohkem autosid on, seda rohkem neid juurde tuleb.

Samamoodi nagu Garrett Hardin väidab, et trips-traps-trulli mängule pole tehnilisi lahendusi, võib ka väita, et linnaautode probleemile pole tehnilisi lahendusi: siin ei päästa laiemad ega paremini lapitud tänavad, võimsamad „läbimurded“, rohkem ristmikutasandeid ega avaramad sissesõiduteed linna. Vastupidi, need hoopis süvendavad probleemi, lõdvendades füüsilisi piire, et tragöödia saaks seda täielikumalt välja joonistuda.

Mida siis teha? Milliseid mängureeglite muudatusi pakun, et mitte lõpetada ühisvara põhjaliku laostumisega, nagu suurlinnade sudu, valglinnastumine ja tundidepikkused ummikud, mis on meile hästi tuttavad kasvõi siitsamast Lääne-Euroopa „heaoluühiskondadest“. Rääkimata kõrvaklappides undava muusika ja kapuutsi alla varjunud lastest, kes on isoleerinud ennast eemaletõukavast keskkonnast kuni otsese liiklusohtu tormamiseni välja.

Võimalusi on palju, alustades kasvõi kõige lihtsamast, aga ka kõige korruptsioonihapramast meetodist nagu pistelised trahvid „muidusõitjatele“. Pisikeses küll, aga heas lootuses jätaksin valiku liiklusasjatundjate ja selle rakendamise riigi hooleks, kes õigupoolest just seesugusteks töödeks ju loodud ongi. Ilma nimetatud instantside otsustava osaluseta jääks see jutt nagunii vaid soojaks õhuks.

Autosõit linnas ilma hädavajaduseta pole tänapäeval enam staatusesümbol, nagu ehk veel viisteist aastat tagasi. Täpsemalt – on, aga mitte enam heas mõttes. Süümetundlikumad inimesed on sellest juba aru saanud, jätavad oma saastavankri igal võimalusel garaaži ja sukelduvad päevast päeva ennastsalgavalt ligimeste poolt mürgitatud linnamiljöösse kas jalgsi või jalgrattal.

Seda olulisem – ja seda rõhutab ka Hardin oma ajaloolises essees – on aga mitte jääda ühisvara tragöödiate puhul lootma, et inimeste südametunnistus probleemi lahendaks. Vastupidi, püsiv olukord kus puudub korralik karistussüsteem, aga ometi on olemas tõsine alus süütundeks, invaliidistab vastutustundlikumaid inimesi, loob hea kasvupinnase süüdimatusele ja külvab kokkuvõttes palju korvamatut kurja. Pall on puhtalt omavalitsuste väravas.

Valimisliit “Jalgratas”

(kalevi alla lükatud ajalehes Postimees, 26.11.2013)

Nägin ühel öösel erakordselt selget unenägu. Nojah, linnavalitsus, või volikogu, või kes neid asju otsustab, oli aru saanud, et vanaviisi jätkata oleks rumalus. Pääseteed nähti jalgratastes.

Nii ebarealistlik mu unenägu ei olnud, et meie linn oleks seal kuidagi rikkamaks saanud. Raha oli endiselt vähe ja väga vähe. Kuidagi polnud mõeldav minna Põhjamaade teed, rajada tänavate äärde korralikud, sõiduteest ohutusribaga eraldatud jalgrattateed. Pealegi, paljud tänavad on ju nii kitsad, et selline ehitustöö nõuaks majafassaadide lammutamist.

Selle asemel tehti teoks lihtne ja geniaalne, lausa saalomonlik lahendus, otsekui võluvits, mis ühtaegu muutis jalgrattal liiklemise imemugavaks kui ka rahustas ja leevendas autoliiklust. Ning pealekauba ei läinud ka kuigi palju maksma (suhtarvudes muidugi, võrreldes näiteks üheainsa kahetasandilise ristmikuga).

Esimese etapina keelati kitsamate tänavate ääres autode parkimine. Selle asemel loodi igasse linnaossa, igast elamust mõistlikule kaugusele avarad parkimisplatsid või -majad, kuhu autoomanikul tuli küll mõned minutid kodust jalutada/vändata ja tahes tahtmata selle käigus veidi värsket õhku hingata, aga see-eest sai oma isiklikku raudruuna hoida korraliku parklakaamera silma või koguni katuse all.

Loomulikult tohtis endiselt parkida majadevahelisel õuealal. Ja tohtis peatuda, et laadida peale või maha kaupa või inimesi. Ja liikumispuudega inimestele leiti parkimisvõimalus muidugi kodu juures - nende hulk aga hakkas linnas ühtäkki imeväärse kiirusega kahanema - kuid sellest edaspidi.

Teise etapina maaliti, hoolimata tee laiusest, kõigi tänavate äärde jalgrattateed. Jah, tõesti, kõigi. Uhked värvilised, nagu autojuhtide poolt kirutud Tartu Veski tänava kampaanialõik (Martin Pau, “Suur maalritöö”, Postimees 2. okt. 2013). Ruum selleks vabanes varasema parkimisruumi arvelt. Samuti tuli paljud kitsamad tänavad nüüd muuta autodele ühesuunaliseks, sest kaks autorida ei mahtunud kahe kõnnitee ja kahe rattarea vahele enam ära.

Muidugi oli omajagu mässamist liiklusskeemi ümberkujundamisega, aga see polnud sugugi võimatu. Teame ju hästi, et linnas on väga vähe kohti, kuhu viib vaid üks tee, mis seega peaks tingimata olema kahesuunaline. Muuseas – operatiivsõidukid said endiselt liigelda ka vastassuunalistel tänavatel, kusjuures see oli isegi märksa hõlpsam kui praegu samasuunalises autodevoolus.

Ülejäänu oli juba nipet-näpet. Põhiliselt üksikute tänava äärekivide laugemate vastu vahetamine, et jalgratas (sh inva- ja veojalgratas, talvel aga suusad ning tõukekelgud) saaks sealt mugavalt üles ja alla.

Paljud linnaelanikud muidugi vandusid tulist kurja. Tule taevas appi, sama tee, mis ma varem pidin käima bussi peale, pean nüüd käima lihtsalt selleks, et oma auto parklast kätte saada! Ning nende neetud ühesuunaliste tänavate tõttu venib ju iga sõiduteekond nüüd peaaegu sama pikaks kui jalgrattaga vändates! Tõsi, ummikud ja autojärjekorrad kadusid ning seetõttu sõiduaeg tegelikult hoopis vähenes – aga sellestki edaspidi.

Üleüldse tundus kogu see ümberkorraldus kuidagi kohatu. Mujal Euroopas ju nii ei tehta! Kas me tahame mingid imeloomad olla, keda kõik vahivad nagu vasikas uut väravat?

Ent märksa rutem kui oleks osanud oodata hakkas uus süsteem ilmutama oma hämmastavaid väärtusi.

Loomulikult ei räägi ma siin drastiliselt vähenenud naftakulust ega süsihappegaasiheitest. Naftatipust, kliimasoojenemisest ega maailma ajaloo suurimast liikide väljasuremise lainest. Isegi mitte meie oma Maarjamaa paekivimaardlatest, mille avamine aeg-ajalt ühiskonnas paanilisi võbelusi tekitab (meenutagem Nabala juhtumit), aga mida vääramatult nagu muinasjutulohe neelab lõputu teede ja tänavate remont kõikjal Eestis. Need kõik on toredad sõnakõlksud küll, aga olgem ausad, keskmine linnakodanik haigutab niisuguse roheudu peale oma lõualuud paigast.

Räägin hoopis linlaste endi elukvaliteedist, igaühe isiklikust, käegakatsutavast heaolust n-ö siin ja praegu.

Eelkõige pole muidugi midagi imestada, et linnas ringi sõitvate autode hulk hakkas kahanema. Pisimugavuste vähenemisest oli juba juttu – autoni jõudmiseks tuli paar tänavahet jalutada, ühesuunalised tänavad tingisid mõne kvartali võrra pikema sõiduteekonna. Aga see kõik polnud kaugeltki peamine. Kummalisel kombel sai visalt ja justkui vastu tahtmist alanud protsess aina hoogu juurde. Käivitus salapärane ahelreaktsioon – mida rohkem kõikjal lärmav ja laiutav automass kokku kuivas, seda rohkem … see kokku kuivas.

Põhjusi võib vaid aimata. Esiteks, autode vähenedes muutus omal jõul liiklemine üha tervislikumaks – õhusaastet, müra ja liiklusohtu jäi üha vähemaks. Anakronistlik väljend “liikumine värskes õhus” muutus linnaruumi kohta pisitasa tõepoolest taas kohaseks. Enam ei hoiatanud arstid, et parem üldse kodus istuda, kui linnatänaval tervisejooksu teha.

Vähegi arukam linnakodanik ruttas seda võimalust ära kasutama ja hakkas oma käike tegema sihipäraselt jalgrattal või lausa jalgsi. Esmase värske õhu “haisu” said paljud ninna just hommikul kodust eemal asuvasse parklasse jalutades. Nii muutus inimeste rutiinne tööle-kooli-lasteaeda-koju liiklemine endise närvilise-saastase autotoolipooltunni asemel otsekui tervisespordiks. Kukalt kratsisid nii närvi- südame- kui ka vähiarstid: kuhu kaovad patsiendid? Rääkimata kaalu- ja seljavaevuste hüppelisest leevenemisest.

Täpsemalt oskavad kommenteerida vast semiootikud ja psühholoogid, aga küllap mängis rolli ka teine, märksa peenem mehhanism. Ilma-asjata-autosõitjate peale hakati tasapisi vaatama viltu. Kas sul oma jalgu all polegi, et pead tööle kaasa vedama mürgiselt tossavat rauakolakat – kontorikoridoris suudad justkui püsti seista ja isegi kõndida? Kas sul oma laste tulevikust kahju pole, et aheldad nad lasteaaeda minekuks umbsesse plekkkasti jäiga plastraami külge? Hea küll, et sul on enda tervisest ükskõik, aga kas teiste tervis sulle midagi ei maksa? Hea küll, et sul on teiste tervisest ükskõik, aga kas su enda tervis sulle midagi ei maksa? Meile maksab küll – haigekassa on niigi üle koormatud. Seda ei öeldud otse välja – aga inimesed haaravad üksteise mõtteid ja hinnanguid ju õhust.

Linnakodanike silmilt langes justkui mingi kae. Imiku enesestmõistetavusega olime siiani pidanud olulisemaks ühiskonnaliikmeks seda, kel suurem ja läikivam tõld, ja püüelnud vaid ise nende sarnaseks. Nagu muiste, feodaalajastul, lihtsalt seetõttu, et nende võimuses on teha rohkem haiget. Nüüd oli kõik teisiti, ja seda tajusid ka autojuhid ise. Hoolimata sellest, kas tegu oli vöötraja, õueala või linna peamagistraaliga, hakkasid nad vabatahtlikult andma eesõigust jalakäijatele ja selles ei nähtud midagi kummalist.

Kui tänapäeva linnatänavatel ringi vaadata on lihtne veenduda, et kümnest autost üheksas istub vaid üks-kaks inimest ilma mingi olulise pagasita. Ja viiekümnest autost neljakümne üheksas istub inimene, kel poleks mitte üksnes võimalik vaid ka isikliku tervise huvides väga soovitav liigelda pigem kondiauru jõul. Kõik need mõttetud autod kadusid mu unenäos ajapikku linnapildist. Autosid sai ühtäkki viiskümmend korda vähem!

Mingi seltskond kolis linnast sootuks minema. Siin ei saa ju “bisnist” teha! Ei saa aru, on need inimesed või ufonaudid siin kolkas – millest me üldse räägime, mingi kummaline väärtussüsteem – kuhu jäävad kiirus, kiirendus, kubatuur, üksteisest ülesõitmine kui lahja elusupi ainukesed vürtsid?

Kõige ettearvamatum oli aga kõikjal laiutava ja lärmava autodemassi järsu vähenemisega kaasnenud mõju inimsuhetele linna avalikus ruumis, n-ö vaimsele miljööle. Tasapisi hakkasid tänaval kõndijad jälle nina kapuutsi seest välja pistma ja isegi kõrvaklapid unustati üha sagedamini taskusse. Kivistunud pilguga, enda ette põrnitsevaid kühmus ruttajaid tabas justkui mingi vabanemine - vaadati vastu tulijatele otsa, linnatänaval oli võimalik rahulikult, pooltoonidega vestelda ja isegi kõige aremad julgesid üha sagedamini tuttavatele tere öelda ning paar sõna juttu puhuda. Tõesõna, isegi koosolekuid sai pidada otse oma kontori eest tänaval, kui umbne toaõhk ära tüütas. Kevadeti võis otse kesklinnas endise üdini painava autodemüha asemel kuulda hoopis linnulaulu.

Linn muutus justkui üleni pargiks. Heli kõrval lisandusid senisele räpasele hallile pildile ka värvid. Näiteks selgus, et lumi pole mitte pruunikasmust vaid hoopis valge (sic!), majafassaadid mitte hallid vaid värvilised, puulehed mitte rohekashallid vaid rohelised jne. Akendele ilmusid lille- ja maitseainepotid, majade vahele peenrad, tänavatele (sic!) kolmerattaliste jalgratastega mudilased – kelle vanemad ei sattunudki seepeale enam paanikasse.

Muuseas, linnakodanike algne kartus, et muu Euroopa hakkab neid vaatama kui mingit imelooma sai ühtäkki meeldivat kinnitust. Kuigi geograafiliselt ääreala, muutusime vaimseks, n-ö elustiili keskuseks. Meist hakkasid eeskuju võtma omavalitsused lähedalt ja kaugelt. “Kui uskumatult rumal oli ise mitte selle peale tulla!” kõlasid ikka ja jälle omal ajal Thomas Huxley poolt kuulsaks öeldud sõnad.

Unenäo lõpp oli vähem helge, muutus üsna painavaks. Neli ulmelist aastat said läbi, tulid uued kohalikud valimised, nupust nikastanud linnavalitsus muidugi kõrvaldati ametist. Mitte küll ühehäälselt, aga veenvalt. Paljud moraalsesse kahvlisse aetud (inimeste tervise ja keskkonna heaks peab ju ometi tegutsema – aga miks peab seda tegema just meie linnas?) linnakodanikud lihtsalt sülitasid valimissedeli vahele.

Jäägem endaks! Me oleme Euroopa, Õhtumaa progressikultuuri ajalooline häll, kus ennem surrakse, kui lubatakse linnatossu lahjendama liitergi värsket õhku. Tegelikult surraksegi – südame-veresoonkonna haigused ja kasvajad rebivad tänapäeval surmapõhjustena esikoha pärast, ülejäänud on kaugel taga, liiklussurmad nende seas ometi väga esinduslikul kohal. Tuuakse ennast ebatervisliku keskkonna nimel sõna otseses mõttes ohvriks.

Uutel valimistel sai kõige rohkem hääli valimisliit “Kõigil on hea”. Nende loosung kõlas umbes nii: me armastame palavalt jalgrattaid ja tervislikku liikumist, kuid see armastus ei saa tulla autojuhtide mugavuse arvelt! Autost loobumise peab muutma nii mõnusaks, et inimesed teevad seda vabatahtlikult, rõõmuga, ilma, et miski neid häiriks (mine tea, ehk riivame muidu mõnda inimõigust, näiteks mürgitamisvabadust?). Jätkem autojuhtidele nende endised õigused, kuid muutkem rattaliiklus lihtsalt ahvatlevamaks. Kuna seda muudmoodi teha ei saa (pole vahendeid!) siis riputagem näiteks üles plakatid "Rattaliiklus on popp ja noortepärane!" Korra aastas võiks mõni abilinnapea ka panna pähe jalgrattakiivri ja teha Raekoja platsi ümber üks mehine tiir.

See olekski artiklile paslik lõpp – lootusetu, nagu heale realistlikule ilukirjandusele kohane. Aga tegelikult võiks valimisliidu "Jalgratas" ellu kutsuda küll. Parimaid unenäo traditsioone järgides – juba mitu aastat enne järgmisi valimisi. Öeldakse ju, et isegi kaotusseisus tasub teha piiril vähemalt üks püssipauk.

Kas rohelised on kommunistid?

(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2013) 

Nüüd, kui järjekordne valimiste mudamaadlus on seljataga ja kenasti unustuse hõlmagi vajunud, võib seda teemat arutada küll. Ilma et keegi kahtlustaks Eesti Loodust poliitilises erapoolikuses (jumal hoidku!) või isegi mingis järjekordses erakonnaturunduslikus kübaratrikis.

Avalikult, otsesõnu ja oma õige nime all esinedes keegi muidugi rohelist ilmavaadet kahtluse alla ei sea. Meie kõigi ühine pärispatt oma ilmapalli elukeskkonna üha hoogsamal nässukeeramisel on selleks liiga ilmne.

Seda enam aga sajatatakse ja lajatatakse tagaselja. Kõige selgemat keelt kõnelevad muidugi valimistulemused, aga kuraasikamad peanupud julgevad ka kaaskodanike kuuldes-nähes suu lahti teha, kas või anonüümsetes meediakommentaarides. „Kommunistid“ on neis manamistes üks sagedamini korduvaid, ent kaugeltki mitte ainus diagnoos. Mingi jama nende rohelistega on, tunnistagem, oma sisimas teame seda kõik.

Kirjanik Kadri Kõusaar on lasknud käibele eestlasele paljuütleva mõiste „rohepapid” („Laula, laula, pappi!“ Henriku Liivimaa kroonikas jne). Kommunistid või papid – ühed silmakirjateenrid kõik, eks ole, nii ütleb sajandites karastunud eluterve eesti talupojamõistus.

Tõepoolest, mõelgem veidi, rohelised on tegelikult kommunistidest veel palju hullemad! Kommunistid tahtsid korjata kõigilt kokku isikliku varanduse ja anda see ühiskasutusse. Rohelised sellega ei piirdu: meie kõigi varandus (maavarad, puhas õhk ja vesi ja kogu muu n-ö looduskapital) tahetakse anda üle järgmistele põlvkondadele. Nii jäävad pikad näpud meile kõigile – nii rikastele kui ka vaestele, nii töökatele kui ka logarditele.

Seesugust pühakumaski tõrgub terve mõistus uskumast: küllap tahavad nad tegelikult lihtsalt endale rasvast suutäit, täpselt nagu omal ajal kommarid; ülejäänu on õõnes retoorika. Ja õigesti teeb, see terve mõistus. Ükski inimene, olgu ta või roheliste peasekretär (ma ei tea, kas selline ametipost on olemas) pole kohastunud omakasule läbi sõrmede vaatama. Geenid on meil kõigil samad, oma kolme miljardi aastase kvaliteediprooviga.

Eriti saatanlik on muidugi rohepropaganda („rohepesu” on vist veidi teine mõiste). Pole parata, siia lahtrisse käib ka meie oma ajakiri. Kui roheline seadusandlus vähemalt sätiks ühisohverdusest kõrvalehiilijaid nuhtlema politsei, siis rohepropaganda kanalid kutsuvad üles oma suutäiest ühispirukas loobuma vabatahtlikult: sõitma auto asemel jalgrattaga, ostma kokku vähem plasträmpsu, mitte lendama igal võimalusel troopikasaare randa päikest võtma – lihtsalt keskkonnahoiu nimel, moraalsetel kaalutlustel! Aga nii jääb ju teistele rohkem! Kadri Kõusaar oletab ilmselt õigesti: pidu kestab nagunii seni, kuni alkoholi jagub.

Niisiis võib pealkirjas esitatud küsimusele vastuse pidulikult välja kuulutada: rohelised pole mitte lihtsalt kommunistid, vaid kommunistid ruudus. Ja kommunistid kuubis on nad siis, kui nad julgevad kutsuda üles rohelisele eluviisile ka kaaskodanikke. Puhh, tõesti – kohe kergem hakkab, kui nimetada asju õigete nimedega.

Ainult et ... mis siis saab?

Üritan sukelduda poliitikasse

2013 aasta kohalike omavalitsuste valimiste eel kisti mindki poliitikakeerisesse, pooljuhuslikult sain jutuotsale Tartu sotsidega ning valimisliiduga, mis hiljem sai nimeks Vabakund, aga millele ma arutelu käigus söandasin pakkuda nime Tervislik Tartu.

Mõlemale seltskonnale visandasin oma visiooni, mis paraku langes viljatusse pinnasesse ... öelgem otse, mind saadeti kuu peale! Kes tahaks peletada valijat?! Nii katkes mu poliitikutee paraku juba eos. Olgu need kohutavad ajaloolised dokumendid siinkohal ära toodud. 

Sotsidele, soovitatav täiendus valimisprogrammi: 

Autoliiklus kontrolli alla

99% protsenti linnas liiklevatest autodest veab vaid ühte inimest ilma olulise pagasita. Kogu maailma linnu painab üleliigne autoliiklus, mis kahjustab nii autosõitjate endi kui ka kaaslinlaste tervist, rääkimata hukatuslikkusest maailma ökosüsteemile tervikuna. Meie eesmärk on muuta Tartu autovaba kultuuri musterlinnaks. Ehkki valglinnastumine käib meie kodulinnas täie hooga, on praegu viimane võimalus see ratas seisma panna, et hoida ära autoliikluse pöördumatu kasv koos sellega kaasnevate probleemidega (ummikud jms). Anname endale aru, et linna teedevõrgu sujuvamaks muutmine ei ole siin lahendus, vaid vastupidi, võib probleemi hoopis süvendada.

- Keelame autoliikluse vanalinnas (v.a. kohalikud elanikud ja teenindav transport)

- Asume välja töötama meetmeid, et piirata inimeste võimalusi linnas ilma mõjuva põhjuseta autoga liigelda. Esialgse meetmena näeme pistelist trahvimist.

- Peatame valglinnastumise: maksustame linna sissesõidu.

- Korraldame bussiliikluse ERM-i jt. samalaadsete äärelinnas asuvate kultuuriobjektide juurde ning keelustame selle lähedal külastajate parkimise.

- Piirame otsustavalt vaba autoliiklust koolide jm laste ning tervishoiuga seotud asutuste lähedustel tipptundide ajal (näiteks kooli alguskellaajal).

Tulevasele Vabakunnale, minu kui toetajaliikme isikututvustus:

Ühel talveõhtul kesklinna väsimatu autodevoo vahel endale putukana teed otsides tekkis mul unistus: võiks olla nii, et Turu-Riia ristmikul saaksid mängida lapsed. Ilma kartmata! Sellest ajast saadik, juba paar aastat olen jälginud linnas liikuvaid autosid: ja tõepoolest, 90% autodes istub sees vaid üks inimene. 90% neist on selline nägu, et nad tõesti lihtsalt EI TEA, millist kurja nad teevad nii iseenda kui ka kaaslinlaste tervisele, nii vaimsele (mürareostus, närvipinge!) kui ka füüsilisele. Samas on laialt levinud ettekujutus meie linna elanikest kui silmapaistvalt mõtlemisvõimelistest inimestest - küllap siis ka õppimisvõimelistest - tegelikult teeb see ju sama välja. Sain aru, et mu unistusel on lootust täituda!
Töötan Tartu Ülikoolis bioloogina ja ajakirja Eesti Loodus zooloogiatoimetajana. Sooviksin Tartut juhtima neid, kel kõige rohkem vaimujõudu astuda välja kahjurliku autosõidu vastu. Tundub, et valimisliit "Tervislik Tartu" vastab sellele kriteeriumile :)

Mis tunne on olla aerjalgne?

(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2013)

1974. aastal avaldas Thomas Nagel oma kuulsa essee "Mis tunne on olla nahkhiir?", aga kuna seekordse numbri põhilugu räägib aerjalgsetest, siis miks mitte küsimus veidi ümber sõnastada.

Nagel jõuab järeldusele, et teaduslike meetoditega pole ilmselt niipea võimalik teada saada, mis tunne on olla keegi teine. Aga teaduslik uurimismeetod on teatavasti sisuliselt seesama, mis igasugune inimtunnetus – lihtsalt vabastatud mõnest paremini tuntud illusioonist ja matemaatika abil veidi äkilisemaks tembitud. Nii võime teha nukra järelduse, et me keegi ei saa ealeski teada, mis tunne on olla naabrimees, ammugi aerjalgne.

Tegelikult on vastusele siiski lootust jälile pääseda. Evolutsiooniteooria ütleb, et elusolendite tunnused on kohastunud eesmärgipäraseks. Näiteks veeloomadel on kujunenud uimed, lestad ja mitmesugused muud "aerud", et vees ringi liikuda (või vett enda suhtes liigutada). Kujutleme nüüd, et kuskil ookeanisüvikus elutseb veel üks tundmatu loomaliik – suure tõenäosusega võime eeldada, et temalgi mingid samalaadsed ihuliikmed keha küljes ripuvad.

Sama loogikaga võib läheneda tunnetele. Kui teaksime, mis on meie endi tunnete eesmärk, siis võiksime huviga ringi vaadata: ehk leidub meie ümber teisigi olendeid, kasvõi kaasinimesi, kes tegutsevad samasuguse eesmärgi nimel. Nende tunded võiksid siis olla midagi sarnast meie tunnetele. Vastus küsimusele "Mis tunne on olla aerjalgne?" võtaks ilmet. Ent on üks "pisike" probleem. Hoolimata aatompommist, internetist, tüvirakuteraapiast ja tuhandest muust teadusimest ei ole meil praegu, 21. sajandi koidikul, tunnete eesmärgist veel õrna aimugi.

Seekordse numbri intervjuu on maailma ühe teenekaima tunnetusteadlase Risto Näätäneniga. Paraku tunnistas ta, et tundeid ta oma teadustöös uurinud ei ole. Küsisin siiski hea õnne peale tunnete eesmärgi kohta. Küllap ajendavad need meid kasulikult käituma, oletas professorihärra – näiteks kui me lõvi ei kardaks, ei taipaks me tema eest plehku panna.

Niisugune mõttekäik ei aita meid vastusele paraku karvavõrragi lähemale. Lõvi eest põgeneda saab ju ka ilma tunneteta! Miks ei võiks inimene lõvi eest põgeneda sama emotsioonitult – ja ometi sama vääramatult – nagu kuulike veereb mäest alla. Evolutsiooniteooria loogika kohaselt oleme kõik justnimelt sellised kuulikesed. Looduslik valik käsikäes mutageneesiga on lihtsalt välja kujundanud veidi vilkamad ja nutikamad veerejad kui elutus maailmas. Aga tunnetel ei ole ahelas ohusignaal–närvisüsteem–põgenemine endiselt mitte mingit vähegi vettpidavat kohta.

Tegelikult polegi see teadmatus niiväga nukker midagi (ütles rebane viinapuu all). See on ikkagi neetult inspireeriv. Jääb endiselt võimalus, et emase lõhnajälje leidnud isane aerjalgne tunneb oma rõõmutantsu tantsides (lk. 11) täpselt sama, mida õhetav koolipoiss oma esimesel tantsupeol. Või midagi veel sootuks sootuks rikkalikumat! Mida tunneb arvuti, olles andnud vastuse meie esitatud tehtele. Rõõmu ja rahuldust? Me ei tea!

Ärge mürgitage lapsi!

(Postimees, 23.01.2013)

Kui see poleks nii masendav, siis see oleks naljakas. See autode trügimine ja nügelemine igal hommikul linnakoolimajade ees. Käiks nagu mingi omalaadne kurjuse võistlus – kes pääseb koolimaja uksele lähemale.  Kes suudab kaaskodanikele ja nende lastele rohkem heitgaasi näkku paisata. Mida lühem jüts, seda lähemal liigub tema kopsukene autode summutitorude sfäärile, eksole. Tõmmake ninaga õhku mõne tarkusetempli ees viis minutit enne tundide algust – talvepakases hõljub kogu Mendelejevi tabel oma kurjakuulutavuses.

Mõnes mõttes on õnnistatud need koolimajad, mille vahetus ümbruses pole korralikke parkimisvõimalusi: kindlasti on autosid seal vähem. Mida mugavam parkida, seda rohkem leiab lapsevanem teadlikke või alateadlikke põhjendusi tarida oma võsuke kooli plekist kuudis. Teisalt aga võtab just sääraste koolide juures nügelemine eriti groteskse mõõtme, ja kahtlemata mitmekordistub ka ühe auto poolt õhku paisatav heitgaaside hulk, teame ju hästi, et iga gaasipedaalile vajutus mitmekordistab kütusekulu – ja iga käiguvahetus ning pidurdus toob kaasa gaasilevajutuse.

Eriti nukraks teevad need raudruunad, mis on ennast sättinud otse koolivärava või –ukse ette ja hoiavad ka seistes mootori töös, kuni teelesaadetav õppur on oma kodinad kokku kogunud, kuni emme on ta riidehoidu saatnud, või pagan veel teab mis loogika alusel. Jah, käreda pakasega on see automootorile kindlasti soodsam lahendus. Kuidas aga on nende kümnete pisikeste mootoritega, mis selle kolme minuti jooksul ennast tossupilvest läbi peavad suruma, et õigeks ajaks tundi jõuda? Per aspera ad astra.

Paljud lapsed tulevad kooli siiski jala või bussiga. Nende vanemad on püha viha täis – miks minu kallike peab kogu selle talimotospordi jäätme oma kopsus läbi loputama. Teised, kes elavad kaugemal, või kellel on lihtsalt Kiirem, osatavad: mis teil viga, aga kui meie laps hakkaks igal hommikul busse ootama või jalgsi tulema, siis peaks pere üles ärkama juba poolest ööst.

Nii ei kutsugi ma üles autoga kooli tulekust loobuma. See lahing on ammu kaotatud. Argument, et loobudes autoga vaid iseenda tagumikku linna vedamast teeksime hindamatu teene nii plekkkuudis sees- kui ka sellest väljas olijate tervisele, ei veena enam kedagi. Et meie vanaisadel on tihtipeale just tänu sellele raudne tervis, et nad nooruses igal hommikul mitu kilomeetrit värskes õhus kooli rühkisid. Linnaõhk ei ole ammu enam värske. Proovige mõni hommik tööle jalutada. Lihtsalt nuusutage – ja veendute. Sest neid tagumikuvedajaid on juba lootusetult liiga palju saanud. Seda jõge enam vastassuunas voolama ei pane.

Minu üleskutsed on tegelikult väga lihtsad:

- Kallid lapsevanemad! Parkige oma auto koolimajast vähemalt 300 meetri kaugusele. Sealt jalgsi koolimajani jõuab vaid paari minutiga, ent lihtne arvutus näitab, et nii venitame parkimisjoone ligi kahe kilomeetri pikkuseks, vastavalt ka hõredamaks, eksole. Sellest läbi murdmine ei tapa enam tervist. Hea küll, kui teil oma tervisest on ükskõik, siis vähemalt oma lapse tervisele võiksite mõelda. Hea küll, kui teil oma lapse tervisest on ükskõik, siis vähemalt teiste laste vastu võiksite olla viisakas – hea küll, see viimane oli nüüd mõistagi liialdus.

- Kallid kooli- ja linnajuhid. Palun tehke mis võimalik, et lapsi toovad autod ei pääseks koolimajale lähemale kui 300 meetrit. See pole tegelikult keeruline. Eelkõige võiks keelata autodega sissesõitmise kooliõue (pole just raketiteadus, eksole! Loodan väga, et paljud koolid on selle peale juba tulnud – kes ei ole, palun, ärgake üles!) . Teiseks võiks keelustada mootorsõidukite liikumise koolimaja ümbruses koolitundide algamise kellaajal (v.a. kohalikud elanikud). Kõigest pool tunnikest, piisab tegelikult 20 minutistki! Sellegi lahenduse tööle saamine pole mingi raketiteadus, ehkki mõne sammaldunud ametniku võib esiti ohkima ajada küll.

Vereta jaht

(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2012)

Rohkem kui meile meeldiks sarnaneb loodusuurija armastus looduse vastu hundi armastusega seitsme kitsetalle vastu. Entomoloog tuleb metsast, purgid ja pütsikud haruldasi loomi täis, nägu naerul - päev on korda läinud! Botaanik naaseb higise, aga reipana niidult, mapi vahelt turritamas või tilpnemas terve hulk ... seda millega veel tunnike tagasi keegi süütu olevus oma igapäevast leiba hankis. Võtame või eesti loodusuurijate grand old man'i, Jaan Tatika. Esmapilgul sidus teda tema uurimisobjetki, poeet Saalomon Vesipruuliga siiras joomarisõprus, aga tema sulaliimimenetlus oleks nii mõnegi bioeetiku võtnud kukalt kratsima.

Legendaarse linnumehe Eerik Kumari üks põhilisi välitöövahendeid olevat olnud püss. Küllap tegi see oma lõhkumistööd ka meie oma kariibisaarel Kumarilaiul, mille vastu korüfee armastus oli nii suur, et võttis mõneti lausa abielu iseloomu.

Jack London kirjeldab oma kultusjutus "Armastus elu vastu" lombakat hunti, kes ühe polaar(kullavarude)uurija vastu samuti suurt armastust tundis. Too vaene mees ärkas surmaunest seepeale, kui truuks rännukaaslaseks olnud võsavillem teda häbelikult jalast sööma asus. Umbes sellise näoga, et ära nüüd pahanda, pai peremees, aga kõht, kurinahk ei anna asu. Samamoodi, veidi häbelikult, aga vastupandamatu sisemise kirega nopib bioloog oma välitööobjekte.

Pea n'd pea! hüüab nüüd iga õige loodusteadlane. Me pole mingid sadistid! Meie töö on äärmiselt väärtuslik. Iga lastud linnu või kuivatatud taime arvelt jääb kunagi tuhat tükki elusse. Siis kui meie teadustulemused kord vilja hakkavad kandma.

100% nõus. Aga instinkt jääb ikkagi instinktiks. Ja seda polegi mõtet häbeneda. Peaasi on lihtsalt aegsasti suureks saada ja suunata oma instinktid jumalale meelepärasesse roopasse.

"Vereta jaht", loodusfotoharrastus on muidugi parim näide. Jahi- ja kalamehed räägivad kui ühest suust, et saagist hoopis tähtsam on metsas müttamine, intiimne osadus loodusega. Tänu fotograafiale saab seda harrastada nüüd veretult. Fotopoodide läbimüügi arvelt võib nii mõnigi metsa- või jõekodanik vähem tina seedida, mis teatavasti pole tervisele sugugi kasulik. Piltnik Remo Savisaar tõdeb seekordses intervjuus, et iseäranis võimsa laengu saab ta loodusest siis, kui õnnestub seal ära käia nähtamatuna.

Kuid fotograafia on ainult jäämäe veepealne osa. Tuleb rõõmuga tõdeda, et nähtamatus on saamas uueks moevooluks, vaata et religiooniks. Näiteid leiab tegelikult igal sammul. Trenditeadlikud rikkurid ei kollektsioneeri enam autosid, maju ja kaatreid vaid ostavad kunsti – iluasju, mille keskkonnamõju on samahästi kui olematu ning hind puhtalt kokkuleppeline. Või trumpavad üksteist üle heategevuses, loovad koole ja spondeerivad kultuuri. Selle asemel, et lennata Bahamale golfi mängima (kunagi läheb säärane kahjurlus veel paragrahvi alla!), võetakse jalgsi ette Oandu-Ikla rada või kibeletakse Nõvale surfama. Miljonärivanamutte, kes broneerivad turistipileteid kosmosesse, ei peeta enam lihtsalt opakateks, vaid hautakse tõsimeeli, kuidas neid anakronisme elimineerida. Olgu inimloom pealegi sünnilt ahne ja edev – aga kui võrratu on ikkagi võimalus otsida sellele instinktile kahjutuid väljendusviise!

Ammu ei kahtle enam keegi, et ideaal “Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka” on ajast ja arust. “Eesti viie viisakama hulka” võiks ehk olla uus. Las arengumaalased mediteerivad ise sel teemal, kuidas oma sündivus ohjesse saada. Meie püha roll siin soojas ja päikselises läänes on jälgida, et igaüks ei pistaks päevas (otseses või kaudses mõttes) nahka kümne hindu kuupajukit.

Õunaussi loogika

(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2012)

Elas kord õun (ei tea kas õuna sobibki elusolendiks nimetada? Igaljuhul elas ta küll). Õunas elasid õunaussid. Nad armastasid oma õuna väga. Õun pakkus neile toitu ja peavarju, kuid kaugeltki mitte ainult. Õunaga seostus midagi palju enamat – siin olid nad sündinud ja kasvanud, lapsepõlves mänginud... õun oli kogu nende eneseteadvuse, identiteedi alustugi. Õuna kaudu vaatasid nad tegelikult kogu maailma, teistmoodi ei kujutanud nad ettegi. Isegi oma põhiseadusesse olid nad õuna sisse kirjutanud: õunlaste (nii nimetasid ussikesed ennast) tähtsaim eesmärk oli hoida ja kaitsta oma õuna.

Ühel päeval saabus õunale tähtis külaline: pirniuss. Kauge võõras teadis rääkida palju huvitavat sellest, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad. Ning – olgu kiidetud välismaine elutarkus – tema algatusel ja õunlaste õhinal sõlmiti ka vastastikku kasulik koostöökokkulepe. Nüüdsest hakkasid õunaussid kaevandama oma õuna kolmekordse innuga: enamik „toodangut“ pakiti nüüd vagunitesse ja veeti pirnile. Ega see pirnlastele ju süüa kõlvanud, kuid potililledele allapanuks siiski. Vastutasuks andsid pirnlased raha – ja mitte vähe! Paljud õunlased olid nimelt senini elutsenud kindla töökoha ja palgata – nüüd said mõlemad probleemid korraga lahendatud. Pealegi levis õunlaste kuulsus pirnlaste kaudu nüüd üle maailma: kiitsid kõik, et selliseid tippspetsialiste õuna kaevandamise alal ei leidu kusagil mujal. Oi, kuidas objektiivne kiitus piiri tagant südant soojendas! Fantastiline võimalus rakendada meie tipptasemel oskusteavet, kilkas õunlaste punapäine keskkonnaminister. Olgem õunlased, kuid saagem ka maailmakodanikeks, armastasid ussikesed nüüdsest peale üksteist õlale patsutada.

Pikapeale jäi õun üpris õõnsaks. Pabulakirjades kaevandusaugud olid nüüd üks teises kinni (tõsi, moodsa tehnoloogia abil sai neist lastele toredad liutunnelid). Õuna nahk tõmbus krimpsu, kollaseks ja sitkeks, paljud ei suutnud seda enam läbi hammustada ja hakkasid nälga kurtma. Kas meie õun pole mitte liiga pisike, et seda arutult laiali jagada, küsisid kõige rumalamad, õunlaste n.-ö. hall mass. Midagi pole teha, saate ju isegi aru, noh... kuskilt peab raha ju tulema, laiutas õunlaste peaminister käsi. Ja kõige targemad hallipäised õunlased manitsesid: ärge laske end pimestada emotsioonidest, nii tähtsat küsimust tuleb arutada kuivas arvude keeles! Paraku tundus ka kõige keerukamates mudelites olevat mingi rehkendusviga: kõik nad näitasid, et mida rohkem kaevandada, seda vähemaks õuna jääb. Viimases hädas püüdsid mõned õunlased kolida pirnile. Sealt saadeti nad muidugi kuu peale – tulge mõistusele, pirnil ruumi niigi vähe! Ja ega õunaussi magu tegelikult pirni seedigi.

Olgu öeldud, et loo lõpp polnud siiski kurb. Veidi enne seda kui lõplikult kärbatanud õunaviss murule sadas, muutusid ussikesed ühel ööl ühtäkki liblikateks ning lendlesid nelja tuule poole.

Ja üleüldse, mis on meil siin 21. sajandi Eestimaal selle lapsiku mõistulooga pistmist? Eestlased, ärge muretsege, meie kasum ei tule teie taskust, rahustab meid Eesti Energia elurõõmus juhataja. Põlevkiviõlist läheb enamik ekspordiks, vist tankerikütuseks. Eesti turbal kasvatavad hollandlased ilusaid punaseid tulpe, see on parim maailmas (käige kord mõnel hollandi tulbifestivalil, unustamatu elamus!). Varsti on järg fosforiidi käes. Tuleb ainult ära oodata, millal käärimine Põhja-Aafrikas hinnad lakke lööb – siis on meie ainukordne (sõna otseses mõttes) võimalus käes.

Kirjutage meile!

(Eesti Looduse toimetajaveerg, jaanuar 2012)

Uut aastat on paslik alustada oma naba vaatlusega. Ükskord kutsuti mind kooliõpilastele Eesti Loodusest rääkima. Olin üsna nõutu. Mida öelda? Tegu on Eesti prestiižseima ajakirjaga, otsetkui kõigi teiste ajakirjade vanaisaga – see on niigi teada. Ka meie teemaderingi – loodus, inimene looduses ja loodus inimeses, tegelikult kõik, mis jääb järele kui fast-food-ajakirjanduse klantspudi minema pühkida – teab iga eestlane ilmselt juba sellest ajast kui ta veel laua alt läbi kõndis.

Kuna meil ilmub tihti artikleid, mida sobib kasutada kooliõppes, siis tundsin, justkui peaksin lastele tutvustama õpikut. Kujutlege ise: tunni lõppedes käsib õpetaja lastel veel klassiruumi jääda, sisse astub üks võõras onu, teeb targa näo, joonistab tahvlile raamatu kujutise ja ütleb pühaliku häälega: kas te teate lapsed, mis asi see on? See on õpik...

Sähenduse hirmsa mõttepildi peale ei osanud teha muud, kui koostasin teooria selle kohta, mille poolest erinevad kooliõpik ja ajakiri Eesti Loodus. Seda siis lastele tutvustasingi.

Esiteks – võib olla kõige tähtsam – Eesti Loodust lugeda ei ole kohustuslik. Samahästi võib loodust tundma õppida sajal muul viisil, milleks inimene on märksa paremini kohastunud. Eesti Loodus on privileeg, mitte taak. Eks ole seda tegelikult ka õpikud, aga miskipärast tehakse tihtipeale kõik, et tõestada lastele vastupidist.

Teiseks – mis on otseselt seotud esimese punktiga – Eesti Loodus ei esita n.-ö. kindlaid „tõdesid“. Kooliõpikusse jõuab tavaliselt vaid teaduse kvintessents, teadmised, mis on alates avastajast mitme asjatundja poolt n.-ö. läbi seeditud ning nende tõesus, aga ka tähtsus mitu korda üle kaalutud. Ja hulga toimetajate poolt arusaadavamaks nämmutatud (uskuge, see on raske töö iseenesest!). Paratamatu ja üldse mitte traagiline on siinjuures see, et siis kui viimane vagun jaama jõuab (st. mingi teave õpikusse) on vedur tavaliselt juba jaamast kaugel (st. teadlaste ettekujutus sellest teemast juba suuresti muutunud). Eesti Loodus on selles rongis vast üks keskmisi vaguneid, aga tihtigi lausa eesotsas.

Ja kolmandaks: Eesti Loodust saab teha igaüks ise. Võta fotoaparaat, mine metsa (milline paljutähenduslik fraas eestlasele!) ja saada oma kõige põnevam tähelepanek meile! Või tee samasugune seiklus läbi n.-ö. virtuaalmaailmas. Eesti Loodus polegi niivõrd ajakirjandus tavapärases mõistes, kuivõrd almanahh, mida on oodatud kokku panema võimalikult paljud – nii teadlased, muidu teadjad kui ka äsjaärganud teadmishimulised.

Kui ma olin oma vaimustava kõne lõpetanud, vaatasid lapsed mind uimasevõitu kalasilmadega. Polnud võimalik välja lugeda, kas ja mida nad mu suurest teooriast olid taibanud (üldjuhul tähendab see, et mitte midagi). Eks raske päev oli seljataga ja õu oma tuhande mõtte ja toimetusega ootas kärsitult.

Aga tegelikult kah, kirjutage meile! Uurimusi, arutelusid, mõtisklusi, reportaaže, tähelepanekuid, fotolugusid – kasvõi ideid, mille kohta tahaksite Eesti Loodusest lugeda. Tehke ajalugu!

Maailmapäästjad seebiks!

(Eesti Looduse toimetajaveerg, august 2011)

Suvi on siin põhjamaal kahtlemata parim aeg, et õppida maailmakorraldust tundma Thor Heyerdahli ja Juhan Liivi meetodil: omaenda naha ja karvadega. Aeg-ajalt satub siiski pihku ka ajaleht või keerad söögi taustaks lahti raadionupu.

Ükspäev hurjutati raadios jälle jalgrattureid. Uus liiklusseadus annab selleks mõnusasti põhjust. Dialoogi osalisteks olid vagadusest nõretav saatejuht (VNS) ja dotseeriva häälega elukogenud liikluspolitseinik (DHL).

VNS: „Jalgratturid on viimasel ajal juba iseäranis nahaalseks muutunud, tükivad üha rohkem kõnniteele.” (VNS enesekindel hääletoon annab aimu, et ta ise liikleb jalgsi ja iga ratturi omast kõvem ökoindulgents on tal seega vaieldamatult taskus.)

DHL: „Jah, uus liiklusseadus lubab neil seal liigelda – juhul, kui nad teevad seda sama kiirusega kui jalakäijad.”

VNS: „See on ausalt öeldes naerukoht. Ma ei ole näinud jalgratturit, kes liiguks jalakäija kiirusega. Nägin hoopis, kuidas üks jalgrattur liikus jalakäijate vahel neist kiiremini ja liikluspolitsei patrull ei sekkunud! Ta oleks pidanud sekkuma!”

DHL: (ägiseb ja otsib sõnu)

Elul kui füüsikanähtusel on see ebamugav omadus, et paljud üle mõistuse koledad nähtused on ühtlasi ülimalt loomulikud, n.-ö. süsteemi vaikimisi olek. Keegi ei imesta, et veinipärm hüva märjukese valmides iseenda khm ... ainevahetusproduktides otsa leiab. Sama loomulik on, et selle raja valib inimkond – me oleme lihtsalt nõnda ehitatud. Elu on võrreldud keerisega entroopiajões, millesse sattunud aine võib küll hetkeks võtta suuna oma lätte poole tagasi, aga vaid selleks, et juba järgmisel sattuda taas tugevasse peavoolu.

Teadlased oleksid imestunud, kui üks veinipärmi rakk ühtäkki teisi hoiatama kukuks: mehed, ärge ahnitsege, liiga palju suhkrut on surm! Täpselt samamoodi on tegelikult põhjust imestada, et selliseid „mutante” leidub inimeste seas. Neid, kes märgivad tagasihoidlikult, et jalgrattaga liigeldes mürgitame vähem oma kaaslasi ja hoiame riigi tervishoiukulusid kokku ka iseenda pealt. Meie vaikimisi olek on, et linnavalitsused „unustavad” rattateed, kus võimalik, ja meie kõik „unustame” neile seda meelde tuletada, keskendudes selle asemel naabrist suurema kubatuuriga auto ostu plaanidele. Ning seadusi koostades „unustatakse”, et jalakäija kiirusega liigeldes kaotab jalgratas oma mõtte. Ning korralik kodanik ei unusta maailmapäästjaid jõudumööda tänitada.

Jaan Tätte on öelnud: „See, kuhu on inimesed teel, on lihtsalt nii vale koht, et käed vajuvad rüppe.” Lisaksin, et see teekond on lihtsalt niivõrd loogiline, et käed vajuvad rüppe.

Dawkins heitleb jumalaga

(Dawkinsi jumalaraamatu eestindamise puhul, Sirp, 17.06.2011)

Eks ole kummaline see kähmlus küsimuse ümber kas jumal on olemas. Üks leer väidab, et jumal on kõikvõimas, teine, et mingit jumalat üldse polegi. Kummalisel kombel pole vahepealne mõtteviis – et jumalat on, aga natukene – kuigi populaarne. Ometi näikse just see vahepealne variant kõige tõenäolisem.

Samasugune oleks olukord kui küsime kahelt õuest tulnud inimeselt, et kas täna väljas tuult kah on. Nemad aga kukuksid kirglikult vaidlema: üks väidab, et absoluutne tuulevaikus, teine, et lihtsalt meeletu torm. Kusjuures mõlemad on targad ja kogukonnas kõrgelt lugupeetud mehed! Eks oleks ju veider, kui kumbki ei tunnistaks tegelikkust: puhus puhanguti, ütleme, keskmiselt viis meetrit sekundis.

Pimesi eitamine on samasugune religioon nagu pimesi jaatamine. Sisestades Google otsingumootorisse mõiste god, saame üle miljardi vaste. Sisestades sellesama mõiste prestiižsemaisse teadusajakirjanduse andmebaasi ISI Web of Science, saame vasteid ligi 30 000. Igaüks meist tunneb vähemalt ühte toredat ja nutikat inimest, kes tõsimeeli väidab jumala olemasolu. Ometi leidub – no ma ei tea kui suur, aga väga suur – protsent inimesi, kes väidavad, et säärast loodusnähtust nagu jumal EI OLE OLEMAS. Kui see ei ole kaasaja suurim skisofreenia, siis mis see üldse on?

Palju mõistlikum kui pimesi eitada, oleks tunnistada objektiivse füüsikalise loodusnähtuse olemasolu ja üritada see kaardistada, püüda jõuda jälile selle olemusele ning vaagida seejärel, milline sellega seotud uskumustest on mõistlik ja milline pigem anakronism.

Jumala olemus

Säärasel igas maailmanurgas agaralt käibel oleval mõistel nagu jumal on tähendusi või tähendusvarjundeid mõistagi rohkem kui üks. Tundub siiski, et üks neist on n.ö tuum, algne tähendus, mille tõttu mõiste on üldse tekkinud ning peaasjalikult kasutuses, teised aga n.ö. pealiskasvud, hiljem külge siginenud lisatähendused. Jumal on justkui iidvana sammaldunud kivirahn, mis on piisavalt kindel ja püsiv, et selle turjale on aastatuhandete jooksul end mõnusasti sisse seadnud terve ökosüsteem kõiksugu eluta ja elusaid olevusi ja mutukaid.

Tuum: eluslooduse kooskõla keskkonnaga

Eeskätt tavatsetakse sõnaga jumal tähistada harmooniat, kooskõla inimese (või mõne muu „jumala looma“) ja tema keskkonna vahel. Ilmselt just see on algpõhjus, miks mõiste üldse tekkinud on. Mõiste essentsiaalne sisu, tuum. Läbi mõtleva inimese aastamiljonite pikkuse ajaloo on ärksamad pead paratamatult olnud sunnitud tõdema, et inimese ja teistegi elusolendite eest hoolitseb järjekindlalt kellegi nähtamatu käsi, mingi nähtamatu ülivõimas agent. Kes on iga viimsegi mutuka elukorralduse säädnud kaunisse harmooniasse tema keskkonnaga. Isegi sipelgas teab täpselt kuidas koostöös tuhandete kolleegidega ehitada arhitektuuriliselt laitmatu, lausa geniaalne elamu – kuigi tema kärbsemusta suurusesse peakolusse vaevalt et mingit insenerimõistust mahub. Rääkimata lugematutest muudest elukatest, või ka kaasinimestest, kogukonnakaaslastest, keda jumala mõiste leiutanud hüpoteetiline ürginimene aeg-ajalt imestusega silmitsema jäi.

Parimagi tahtmise juures ei saanud see meie eellane eirata, et keegi inimesestki mõõtmatult nutikam geenius kuskil hoolitseb elusolendite eest. Nähtamatu aedniku vaev ja hool pidid talle küll üüratud tunduma! Eks tunduvad meile tänapäevalgi, alustades lihtsast talumehest ja lõpetades osavaimate molekulaarbioloogidega.

Jumala mõiste harmoonia aspekti väljendab hulk levinud igapäevakõne väljendeid, nagu „jumal annaks et ...!“, „jumal tänatud, et ...!“, „kui jumal tahab, tulen sest supist edukalt välja ...!“, „vaid allah teab mis meile kõige parem on!“, „oleks teil sinepiivakesegi jagu usku, te käiks vee peal!“, „kes muu, kui jumal on loonud maailma nii kauniks!“. Samuti palvetamine üldiselt: eks ole ju tegu sisuliselt keskendumisprotsessiga, mille abil püütakse leida ja võimendada enda mõttetegevuse ja kogu füüsise harmooniat enda elukeskkonnaga. Kraapida kokku selle jäänused ja ehitada neist üles midagi kasulikku isegi kõige lootusetumates olukordades.

Nimetatud harmoonia eest, väljendugu see kasvõi mõnes hingematvalt kaunis suvehommikus, oleme mõistagi tänu võlgu looduslikule valikule, mis on miljardite aastate jooksul meie ümbert järjekindlalt välja „puhastanud“ vähem kohaseid genotüüpe. Inimeste puhul kasvõi näiteks sääraseid, keda päiksepaisteline suvehommik külmaks jättis.

Nagu näha,  pole universum kaugeltki kõle ja jumalatu paik, kus aatomid suvaliselt ja kiretult ringi uitavad. On täiesti olemas ja füüsikalise tõsiasjana eksisteeriv tegus jumal, kes igaüht meist isiklikult armastab ja meile kõigest südamest head soovib. Ja kuidas veel – lugematute elude hinnaga! Kunagi, kui eluslooduse ajalugu on selgemaks saanud, on võimalik nende elude hulk igaühe puhul üsna täpselt välja arvutada – leppides muidugi kokku, kas paigutame meie eest hukkunud indiviidide piiri gameedi, sügoodi vm. tasemele. Tulemused veenavad ilmselt ka kõige nõudlikumat, et ta on jumala silmis äärmiselt kõrgelt väärtustatud olend.

Jumal pole kõikvõimas

Igaüks teab enda või tuttavate seast näiteid, kuidas tõeliselt rasketel hetkedel annab säärane harmoonia-jumal inimesele lausa üleinimliku jõu. Ent peame tahes-tahtmata möönma, et hoolimata kogu oma püüdlikkusest pole see jumal kaugeltki kõikvõimas. Kui lähteasend on vilets, võib esimene tsunami, katk, purjus autojuht või lahtine tellis katusel suruda ta selili nagu kärbse. Küll suudab ta meid justkui imeväel suunata tsunamiohu ajal mäe otsa (vt. Erik Puura blogist juttu „Loomade imelikust käitumisest enne keskkonnakatastroofe“), katku ajal maapakku, ja kahtlastest ehitistest või isikutest lihtsalt kaarega mööda.

Kentsakat näidet lugesin kunagi Delfi uudistest: „Tundmatu Tai mees üritas loomaaias elavat lõvi oma usku pöörata ning tungis selleks tema puuri. Mees hüppas lõvipuuri ja /…/ hüüdis kahele puu all olevale lõvile mitu korda: “Jeesus päästab teid!”. “Tulge ja hammustage mind!” hüüdis ta, käed õhus. Suur isane lõvi tuli ja hammustaski meest paremast jalast, enne kui loomaia töötajad veekahurite ja uinutusannusega lõvi mehest lahutasid. Ajalehtede sõnul olid lõvid just hommikul söönud, seetõttu tundsid nad mehe vastu ka vähe huvi.”

Selle mehe jumal ei suutnud üle hüpata inimese ja lõvi semantilisest barjäärist. Kui mees oleks samal moel lähenenud oma liigikaaslastele, olgu või paadunud kurjategijatele, oleks tema söakus ja vankumatu usk ehk isegi imet teinud – ja ühtlasi veennud pealtvaatajaid selles, et jumala abiga võib liigutada mägesid. Nagu on suutnud Jeanne D’Arc, Mahatma Gandhi ja hulk teisi pühakuid läbi ajaloo.

Väites jumala kõikvõimsust, irvitame sisuliselt miljonite süütult kannatanute üle. Võtame või holokausti või eestlaste küüditamised. Võtame või veebruaris Haapsalus hukkunud lastekodulapsed, kelle kohta Õhtuleht avaldas nukra reportaaži pealkirjaga: „Jumal, kus sa olid, kui need lapsukesed hukkusid?“ See oleks mitte üksnes äärmiselt ebaviisakas vaid ka lihtsalt rumal! Ent sama rumal, lausa lapsik oleks mööda vaadata jumala tohutust võimekusest ja armastusest, kui ta meid kõiki alatasa kraedpidi kõikvõimaliku s... seest välja tirib.

Viimasel ajal on asjad säärase harmoonia-jumalaga veidi nirumaks kiskunud, peamiselt keskkonna kiirete muutuste tõttu, millega meie genoom ei jõua kaugeltki sammu pidada. Tulemuseks on võõrandumine ja stress koos kõikvõimalike kaasnevate psüühikahädadega. Ega teiste liikide käsi kergemini ei käi, paljud neist surevad inimese laamendamise tõttu lihtsalt välja. Võib öelda, et jumal on viimasel ajal veidi kokku kuivanud. Vast kõige tabavamalt iseloomustab seda tendentsi ühe Tartu muusiku laulusalm: „God created man – Man killed god – Man created robot – Robot killed man.“

Sisseharjunud ateist võib muidugi küsida, et miks peaksime loodusliku valiku loodud harmooniat nimetama just sõnaga ’jumal’. Mingit kohustust mõistagi olla ei tohiks. Kuid eks sama hea oleks näiteks küsida, miks peaksime tarvitama sõna „puu“, kui on olemas palju moodsamad sõnad „floeem“, „ksüleem“, „transpiratsioon“ ja „fotosüntees“. Või seda, miks kasutame endiselt mõistet „auto“, kui teadlased on ometi välja selgitanud, et auto koosneb mootorist, veermikust ja kerest. Julgen arvata, et ’jumala’ mõiste on vähemalt sama vana ja oluline kui ’puu’ mõiste, millest loobumist ometi keegi ei jutlusta.

Ajuviirus

Olles jumala kui ürgse kivirahnu läbi kombanud, vaatlen veidi ka samblakihti tema turjal. Vast kõige levinumat liiki selles mikrokoosluses võiks tähistada märksõnaga „ajuviirus“. Pean silmas meeme või programmijuppe, mille on üksikisiku mõtteilma sokutanud ühiskond, mitmesugused huvirühmad või konkreetsed kaaslased selleks, et nimetatud isik käituks nende suhtes altruistlikumalt, ennastsalgavamalt, n.ö. hoolivamalt.

Kui jumala mõiste tuum kajastub religioonides eelkõige kõiki inimesi ja muid mutukaid tingimusteta armastava olendina, siis kõnealuse sambliku puhul on tegu pigem karmi karistaja-jumalaga. Või vähemalt säärasega, kes seab oma armastusele rangeid tingimusi. „Sina ei pea mitte minu varandust ihkama,“ ütleb meile ligimene jumala suu läbi, „muidu põled põrgus!“. „Sina ei pea mitte tapma,“ ütleb meile arhailine ühiskond, mille isepäiste liikmete kõvad peakolud profaanjurisdiktsiooni kidurad argumendid veel häirimatult ühest kõrvast sisse ja teisest välja oleks lasnud, „muidu oled suures jamas ise ja on sinu järglased veel mitu põlve takkajärgi“. Sääraste manipulatsioonide jõud võib olla teinekord uskumatult tugev – aga taas, tõdegem, kaugel kõikvõimsusest.

Tabavalt on jumalat kui moraali osa kirjeldanud elukunstnik ja katoliiklane Mart Sander: „meie ajastul, mil me kõik naudime kahe tuhande aastase kristliku maailma vilju ilma kristliku maailma kohustustele allumata, on väga lihtne unustada, et kogu tänapäevane sotsiaal- ja hoolekandesüsteem (ja laiemalt, kogu inimeste võrdsuse ja isikupuutumatuse printsiip) on välja töötatud ja funktsioneerima pandud katoliku kiriku poolt. Orbudekodud (nagu ka vaestemajad, seegid jm) on kauges ajaloos asutatud kaitsmaks neid ühiskonna heidikuid, kes vana-rooma aegadel ülemklasside lõbustamiseks huntide ette oleks visatud.“  („Kirik, pedofiilia ja Harry Potter“, Eesti Eskpress, 01.04.2010)

Ilmselt pole moraal õnneks siiski midagi säärast, mis on meile kasulik üksnes naabrite puhul. Inimene on ilmselt moraalseks kohastunud (Matt Ridley on seda kaunilt ja põhjalikult kirjeldanud eesti keeleski ilmunud raamatus „Vooruse lätted“).  Üks näide on ristisõjad: vaprate meeste sõtta sundimisel oli oma roll ilmselt ühiskondlikul ajupesul – ent võimalus adra tagant kaugetesse maadesse kuulsust ja vara koguma ning geene levitama reisida ajas elevile ilmselt ka igaühe isikliku harmoonia-jumala.

Kõiksuse jumal ja teised

Jumala-rahnu päikesesoojal seljal ajab võrseid veel hulk kontseptsioone ja kontseptsioonikesi. Leidub näiteks grupp seltsimehi, kelle arvates on jumal kõikjal. Et kõiksus ongi jumal. Säärase kontseptsiooni pikemast lahkamisest päästab meid selle sisuline mõttetus. Mõistel pole just kuigi suurt kasutusväärtust, kui maailmas ei leidu midagi, mis selle mõiste alla ei käiks. Jumalal, kes ühe käega õnnistab Eesti kaitseväge, teise käega saadab juute gaasikambrisse, kolmandaga tiirutab planeete taevas ning neljandaga korraldab kvantide ja kvadronite omavahelist sahmerdamist, ei saa olla meiega mingit isiklikku sidet. Ta on küll mingil määral etteaimatav, tänu füüsikute usinusele üha rohkem, ent tema peale lootma jääda oleks enesepett. Pigem on põhjust mõelda stiilis: mis käki ta järgmisena kokku keerab? Tema kohta sobib hästi filmist Terminaator 2 mällu sööbinud Jamaika maffiamehe usutunnistus: „what i believe in, is that shit happens“.

Albert Einstein olla levinud müüdi kohaselt uskunud säärast kõik-ühes-jumalat. Täpsemalt vaatlusel ilmselt siiski mitte. Einstein on jumala kohta öelnud nii palju ja huvitavat, et tema religiooni lahkamine nõuaks eraldi artiklit. Kuid tundub, et see mida ta tegelikult jumaldas, ei olnud mitte universum iseenesest, vaid pigem inimlapse salapärane võime ja kirg seda universumit tundma õppida. Sisuliselt ikkagi seesama jumala mõiste tuum, harmoonia-jumal, keegi kes on õpetanud meid küsima, uurima, imestama, vaimustuma.

Darwin köögis

Väga levinud on jumala kontseptsioon, mille kohaselt tema vältimatu omadus on üleloomulikkus, ta peab oskama teha imesid (loe: omama võimeid, mida pole veel füüsikaseadustena modelleeritud). Tsirkusekülastaja loogika, kui järgi mõelda. Tundmatu tekitab teadagi rohkem aukartust kui tuttav: me ei tea mida hullu ta järgmisena teha võib, mis võlumõõga selja tagant haarab. Pimedus tekitab rohkem kõhedust kui valgus – inimene on päevaloom.

Säärase müstika-jumala uskujaid võib tõesti ärritada teaduse edukäik, kes nende paleust pidevalt taanduma sunnivad. Müstika jumal näib eriti tänapäeval olevat justkui kits aedikus, kelle tara ihne peremees järjest koomale tõmbab. Kuni lõpuks leiab, et vaese looma võiks üldse pannile panna.

Samas ämbris sipleb suuresti kaasaja kirik. Kirikuteed rohtuvad, sest kirik on muutunud mitte uute teadmiste kogumise vaid nende eest põgenemise paigaks. Herilaseparvena tormasid kirikutegelased kallale ka Darwinile, kel, piltlikult öeldes, õnnestus esimesena pääseda jumala kööki. Vanameister (pean silmas darwinit, mitte jumalat) võis olla tõeliselt löödud. Kujutlegem mõnda eliitrestorani, mille crème brûlée’d kiidetakse taevani. Kui nüüd ühel eriti agaral gurmaanil õnnestub näpata retsept, eks aja ju otse nutma kui kaaslastelt tänamise asemel tänitamist kuulma pead!

Loomulikult ei saa üleloomulik ealeski otsa. Mida rohkem me teada saame, seda enam suureneb selle kokkupuutepind teadmatusega, nagu on tabavalt märkinud Rein Kuresoo. Nii et kes jagab Newtoni ja Einsteini vaimustust merekaldal kivikestega mängimisest, siis – see meri on lõputu. Hoolimata pidevast taandumisest. Paanikaks, needmiseks ja kirikuvanneteks pole põhjust, kits pannile ei jõua, tara liigutamisega tema rohumaa tegelikult hoopiski suureneb.

Dawkinsi juurde

Miks ma seda kõike siin heietan, kui pealkirja järgi peaksin lahkama hoopis Richard Dawkinsi hiljuti eestindatud bestsellerit? Aga sellepärast, et just sääraste mõtetega Dawkinsi raamatu kätte võtsingi. Lootuses leida neile kinnitust.

Leidsin sammalt. Ohtralt, kaunist, lausa kunstipäraselt neljasajale herbaarlehele säetud sammalt. Vana kooli naturalisti järjepidevuse ja hoolega on Dawkins lahti harutanud jumala-rahnu pealiskasvu, mullast puhastanud ja vaatamiseks laiali sättinud kõik juurekesed ja risoomid. Lagedale tiritakse ja paljaks kistakse eelkõige karistav ja aeg-ajalt lausa verdtarretavaid kuritöid korda saatev ajuviirus-jumal, aga ka hulk teisi „isehakanud“ jumalaid ja jumalakesi. Tautoloogilisel kõiksuse jumalal kästakse esimeses peatükis („Väljateenitud lugupidamine“) lihtsalt viisakalt eest astuda, nagu tuntud anekdoodis: „Sa, vanake, hoia nurka, kohe läheb löömiseks!“ Raamatu vahe keel ja lausa niitev argument on siiralt vaimustav! Kivi, tuuma, jumala mõiste algolemuseni pole ometi jõutud.

Täpsustan. Oma raamatu alguses (eestikeelses väljaandes leheküljel 28) defineerib Dawkins nn. teistliku jumala, kelle olematuse tõestamisele kogu ülejäänud raamatu pühendab (teistel jumalakestel, nagu öeldud, paluti nurka hoida). Teistliku jumala tunnustena on loetletud järgmised: ta (1) vastab palvetele, (2) andestab ja karistab patte, (3) osaleb maapealses elus saates korda imetegusid (loe: senitundmatut), (4) premeerib heategusid, (5) teab kunas me teeme pattu või head, või isegi mõtleme neist tegudest. Eranditult kõik need omadused on olemas jumala arhetüübil nagu ta on defineeritud siinse kirjatüki alguses: jumalal, kelle all mõistame loodusliku valiku loodud kooskõla elusolendite ja nende keskkonna vahel.

Veel kaht sõna kasutab Dawkins oma teistliku sparringupartneri vastu: „üleloomulik“ ja „isikuline“, kuid jätab need targu korralikult defineerimata. Mis on tegelikult vältimatu: need mõisted ei olegi antud kontekstis loogilisel viisil defineeritavad. Sõna „üleloomulik“ kasutusvälja üle oli eelpool juba juttu, kuid kui teha katset seda loodusteadlasena tõsimeeli defineerida, kerkib silme ette agar rohutirts, kes üritab iseendast kõrgemale hüpata ­– absurd par excellence! Ega mõistega “isikuline” lihtsam ole. Sõna isik tähistab loodusteadlasele eelkõige inimest, mõningate teadustöödes ka looma, igal juhul “luust ja lihast” loodusliku valiku produkti. Samas kinnitavad ilmselt isegi kõige ortodokssemad kirikuisad, et jumal ei ole (või vähemalt ei pruugi olla) meiesugune materiaalne elukas, vaid pigem printsiip, midagi käegakatsumatut. Seega võib need kaks sõna lihtsalt arutelust kõrvale heita kui sisutud segadusekülvajad.

Väike vale

Kas tõesti olid Dawkinsi hambad liiga nürid, et koor läbi närida ja ivani jõuda? Temal, kes on loodusliku valiku teemaga sedavõrd sina peal kui vähesed siin ilmas üldse kunagi on olnud! Temal, kes on inimkonnale serveerinud hulga sedavõrd maailmapilti avardavaid kontseptsioone (isekas geen, meem, laiendatud fenotüüp, pime kellassepp – kui nimetada esimesena pähetulevad!) Ning süüvinud religiooni teemasse põhjalikult juba hulgas oma töödes enne nimetatud tähtteost.

Kindlasti mitte. Milles siis asi? Vastuse leiab tegelikult juba raamatu esimeselt leheküljelt. Tegu on nimelt eneseabiõpikuga: „...on palju neid, keda on kasvatatud ühe või teise religiooni vaimus ning kes on seetõttu õnnetud /.../ tunnevad ebamäärast ihalust oma vanemate religioonist lahti öelda /.../ kuid ei mõista, et see on tõesti tegelikult võimalik. Kui sina oled üks neist, siis on see raamat mõeldud just sulle.“

Niisiis, eneseabiõpik hädasolijatele, mille eesmärk ei saagi olla objektiivne tõde autori parima suutlikkuse järgi, vaid pigem tubli süst meelekindluse glükoosi neile, kes oma raskes võitluses alla jääma kipuvad. Veelgi enam neile, kes pole veel osanud end vabaks võitlema hakatagi. Kes ei näe tapeedikihi all ust, mida avada ei pruugigi olla keeruline ja mis võib lasta tuppa palju päikest. Inimestele, nagu kiriku kooripoiss, kes hambad ristis kannatlikult talub seksuaalset väärkohtlemist käärkambris, sest talle öeldakse, et „jumal näeb, et see hea on“. Inimestele, nagu peategelane Tanel Toomi lühifilmis „Pihtimus“, kes läbi mõrvade ja painava hingepiina on lõpuks õppinud valetama endale ja teistele, nii nagu „jumalale“ meeldib ja nagu kõik tema ümber teevad. Või ka leebemalt – inimestele, nagu mu Hollandi juhendaja, kes nutika ökoloogi ning usina kalvinistina tegi ära vaat et poole labori töö – ja pidi ometi sundima ennast mitte mõtlema loodusliku valiku teemadel. Millest tema eriala puhul on ilmselt väga koormav üle või ümber hiilida! Või inimestele nagu Dawkinsi poolt kohtu alla antud paavst, kes labast kambakraatiat näikse ekslikult pidavat jumala tahteks. Päris kindlasti ka paljudele eestlastele, kes mõelda ei viitsi vaid jätavad lihtsalt „ukse irvakile“, kobisedes midagi stiilis: „Noh, ma ei ole just usklik, aga arvan küll, et kuskil on olemas mingid kõrgemad jõud...“ Millest kõrgemad? Keskkooli füüsikaõpikust?

Tegelikult ei kutsu Dawkins üles mitte loobuma usust jumalasse – sisuliselt oma loodusest antud voorustesse – vaid jumala lugematutest pettepiltidest, mida manavad üle maailma sajad tuhanded šarlatanid, mis on raiutud tuhandetesse kaanonitesse ja mida lihtsalt teadmatusest sunnivad suurema või väiksema vägivallaga oma lastele ja õpilastele peale ka miljonid heatahtlikud täiskasvanud. Igaühel neist on oma enam või vähem piiratud jumalavalem ning oh, kui kerge ununema juba Newtoni poolt toonitatud tõdemus: me ei tohiks olla nii ülbed, et kirjutame jumalale ette milline ta peab olema.

Aga eesmärk pühendab abinõu: selleks, et meie postmodernistlikus üksteisest üleröökivas maailmas abivajajateni üldse kohale jõuda, tuli seekord koos pesuveega välja visata ka laps. Too ilmselt ei pahandanud: vaevalt, et Dawkinsi kirjanduslik liialdus kellelegi kurja teeb, kellegi maailma mõra lööb.

Võibolla ei puudunud Dawkinsi kahtlemata tänuväärse teose taga heade soovide kõrval ka kasvõi killuke lihtsalt lusti. See pole sugugi võimatu! Kuigi täiskasvanud teavad hästi, et jõuluvana on ehtne, pakub mõnele kõurikule endiselt lõbu laste nähes naabrimehel habe eest kiskuda ja laia naeruga röögatada: jõuluvana POLE OLEMAS!