Vereta jaht

(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2012)

Rohkem kui meile meeldiks sarnaneb loodusuurija armastus looduse vastu hundi armastusega seitsme kitsetalle vastu. Entomoloog tuleb metsast, purgid ja pütsikud haruldasi loomi täis, nägu naerul - päev on korda läinud! Botaanik naaseb higise, aga reipana niidult, mapi vahelt turritamas või tilpnemas terve hulk ... seda millega veel tunnike tagasi keegi süütu olevus oma igapäevast leiba hankis. Võtame või eesti loodusuurijate grand old man'i, Jaan Tatika. Esmapilgul sidus teda tema uurimisobjetki, poeet Saalomon Vesipruuliga siiras joomarisõprus, aga tema sulaliimimenetlus oleks nii mõnegi bioeetiku võtnud kukalt kratsima.

Legendaarse linnumehe Eerik Kumari üks põhilisi välitöövahendeid olevat olnud püss. Küllap tegi see oma lõhkumistööd ka meie oma kariibisaarel Kumarilaiul, mille vastu korüfee armastus oli nii suur, et võttis mõneti lausa abielu iseloomu.

Jack London kirjeldab oma kultusjutus "Armastus elu vastu" lombakat hunti, kes ühe polaar(kullavarude)uurija vastu samuti suurt armastust tundis. Too vaene mees ärkas surmaunest seepeale, kui truuks rännukaaslaseks olnud võsavillem teda häbelikult jalast sööma asus. Umbes sellise näoga, et ära nüüd pahanda, pai peremees, aga kõht, kurinahk ei anna asu. Samamoodi, veidi häbelikult, aga vastupandamatu sisemise kirega nopib bioloog oma välitööobjekte.

Pea n'd pea! hüüab nüüd iga õige loodusteadlane. Me pole mingid sadistid! Meie töö on äärmiselt väärtuslik. Iga lastud linnu või kuivatatud taime arvelt jääb kunagi tuhat tükki elusse. Siis kui meie teadustulemused kord vilja hakkavad kandma.

100% nõus. Aga instinkt jääb ikkagi instinktiks. Ja seda polegi mõtet häbeneda. Peaasi on lihtsalt aegsasti suureks saada ja suunata oma instinktid jumalale meelepärasesse roopasse.

"Vereta jaht", loodusfotoharrastus on muidugi parim näide. Jahi- ja kalamehed räägivad kui ühest suust, et saagist hoopis tähtsam on metsas müttamine, intiimne osadus loodusega. Tänu fotograafiale saab seda harrastada nüüd veretult. Fotopoodide läbimüügi arvelt võib nii mõnigi metsa- või jõekodanik vähem tina seedida, mis teatavasti pole tervisele sugugi kasulik. Piltnik Remo Savisaar tõdeb seekordses intervjuus, et iseäranis võimsa laengu saab ta loodusest siis, kui õnnestub seal ära käia nähtamatuna.

Kuid fotograafia on ainult jäämäe veepealne osa. Tuleb rõõmuga tõdeda, et nähtamatus on saamas uueks moevooluks, vaata et religiooniks. Näiteid leiab tegelikult igal sammul. Trenditeadlikud rikkurid ei kollektsioneeri enam autosid, maju ja kaatreid vaid ostavad kunsti – iluasju, mille keskkonnamõju on samahästi kui olematu ning hind puhtalt kokkuleppeline. Või trumpavad üksteist üle heategevuses, loovad koole ja spondeerivad kultuuri. Selle asemel, et lennata Bahamale golfi mängima (kunagi läheb säärane kahjurlus veel paragrahvi alla!), võetakse jalgsi ette Oandu-Ikla rada või kibeletakse Nõvale surfama. Miljonärivanamutte, kes broneerivad turistipileteid kosmosesse, ei peeta enam lihtsalt opakateks, vaid hautakse tõsimeeli, kuidas neid anakronisme elimineerida. Olgu inimloom pealegi sünnilt ahne ja edev – aga kui võrratu on ikkagi võimalus otsida sellele instinktile kahjutuid väljendusviise!

Ammu ei kahtle enam keegi, et ideaal “Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka” on ajast ja arust. “Eesti viie viisakama hulka” võiks ehk olla uus. Las arengumaalased mediteerivad ise sel teemal, kuidas oma sündivus ohjesse saada. Meie püha roll siin soojas ja päikselises läänes on jälgida, et igaüks ei pistaks päevas (otseses või kaudses mõttes) nahka kümne hindu kuupajukit.

Õunaussi loogika

(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2012)

Elas kord õun (ei tea kas õuna sobibki elusolendiks nimetada? Igaljuhul elas ta küll). Õunas elasid õunaussid. Nad armastasid oma õuna väga. Õun pakkus neile toitu ja peavarju, kuid kaugeltki mitte ainult. Õunaga seostus midagi palju enamat – siin olid nad sündinud ja kasvanud, lapsepõlves mänginud... õun oli kogu nende eneseteadvuse, identiteedi alustugi. Õuna kaudu vaatasid nad tegelikult kogu maailma, teistmoodi ei kujutanud nad ettegi. Isegi oma põhiseadusesse olid nad õuna sisse kirjutanud: õunlaste (nii nimetasid ussikesed ennast) tähtsaim eesmärk oli hoida ja kaitsta oma õuna.

Ühel päeval saabus õunale tähtis külaline: pirniuss. Kauge võõras teadis rääkida palju huvitavat sellest, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad. Ning – olgu kiidetud välismaine elutarkus – tema algatusel ja õunlaste õhinal sõlmiti ka vastastikku kasulik koostöökokkulepe. Nüüdsest hakkasid õunaussid kaevandama oma õuna kolmekordse innuga: enamik „toodangut“ pakiti nüüd vagunitesse ja veeti pirnile. Ega see pirnlastele ju süüa kõlvanud, kuid potililledele allapanuks siiski. Vastutasuks andsid pirnlased raha – ja mitte vähe! Paljud õunlased olid nimelt senini elutsenud kindla töökoha ja palgata – nüüd said mõlemad probleemid korraga lahendatud. Pealegi levis õunlaste kuulsus pirnlaste kaudu nüüd üle maailma: kiitsid kõik, et selliseid tippspetsialiste õuna kaevandamise alal ei leidu kusagil mujal. Oi, kuidas objektiivne kiitus piiri tagant südant soojendas! Fantastiline võimalus rakendada meie tipptasemel oskusteavet, kilkas õunlaste punapäine keskkonnaminister. Olgem õunlased, kuid saagem ka maailmakodanikeks, armastasid ussikesed nüüdsest peale üksteist õlale patsutada.

Pikapeale jäi õun üpris õõnsaks. Pabulakirjades kaevandusaugud olid nüüd üks teises kinni (tõsi, moodsa tehnoloogia abil sai neist lastele toredad liutunnelid). Õuna nahk tõmbus krimpsu, kollaseks ja sitkeks, paljud ei suutnud seda enam läbi hammustada ja hakkasid nälga kurtma. Kas meie õun pole mitte liiga pisike, et seda arutult laiali jagada, küsisid kõige rumalamad, õunlaste n.-ö. hall mass. Midagi pole teha, saate ju isegi aru, noh... kuskilt peab raha ju tulema, laiutas õunlaste peaminister käsi. Ja kõige targemad hallipäised õunlased manitsesid: ärge laske end pimestada emotsioonidest, nii tähtsat küsimust tuleb arutada kuivas arvude keeles! Paraku tundus ka kõige keerukamates mudelites olevat mingi rehkendusviga: kõik nad näitasid, et mida rohkem kaevandada, seda vähemaks õuna jääb. Viimases hädas püüdsid mõned õunlased kolida pirnile. Sealt saadeti nad muidugi kuu peale – tulge mõistusele, pirnil ruumi niigi vähe! Ja ega õunaussi magu tegelikult pirni seedigi.

Olgu öeldud, et loo lõpp polnud siiski kurb. Veidi enne seda kui lõplikult kärbatanud õunaviss murule sadas, muutusid ussikesed ühel ööl ühtäkki liblikateks ning lendlesid nelja tuule poole.

Ja üleüldse, mis on meil siin 21. sajandi Eestimaal selle lapsiku mõistulooga pistmist? Eestlased, ärge muretsege, meie kasum ei tule teie taskust, rahustab meid Eesti Energia elurõõmus juhataja. Põlevkiviõlist läheb enamik ekspordiks, vist tankerikütuseks. Eesti turbal kasvatavad hollandlased ilusaid punaseid tulpe, see on parim maailmas (käige kord mõnel hollandi tulbifestivalil, unustamatu elamus!). Varsti on järg fosforiidi käes. Tuleb ainult ära oodata, millal käärimine Põhja-Aafrikas hinnad lakke lööb – siis on meie ainukordne (sõna otseses mõttes) võimalus käes.

Kirjutage meile!

(Eesti Looduse toimetajaveerg, jaanuar 2012)

Uut aastat on paslik alustada oma naba vaatlusega. Ükskord kutsuti mind kooliõpilastele Eesti Loodusest rääkima. Olin üsna nõutu. Mida öelda? Tegu on Eesti prestiižseima ajakirjaga, otsetkui kõigi teiste ajakirjade vanaisaga – see on niigi teada. Ka meie teemaderingi – loodus, inimene looduses ja loodus inimeses, tegelikult kõik, mis jääb järele kui fast-food-ajakirjanduse klantspudi minema pühkida – teab iga eestlane ilmselt juba sellest ajast kui ta veel laua alt läbi kõndis.

Kuna meil ilmub tihti artikleid, mida sobib kasutada kooliõppes, siis tundsin, justkui peaksin lastele tutvustama õpikut. Kujutlege ise: tunni lõppedes käsib õpetaja lastel veel klassiruumi jääda, sisse astub üks võõras onu, teeb targa näo, joonistab tahvlile raamatu kujutise ja ütleb pühaliku häälega: kas te teate lapsed, mis asi see on? See on õpik...

Sähenduse hirmsa mõttepildi peale ei osanud teha muud, kui koostasin teooria selle kohta, mille poolest erinevad kooliõpik ja ajakiri Eesti Loodus. Seda siis lastele tutvustasingi.

Esiteks – võib olla kõige tähtsam – Eesti Loodust lugeda ei ole kohustuslik. Samahästi võib loodust tundma õppida sajal muul viisil, milleks inimene on märksa paremini kohastunud. Eesti Loodus on privileeg, mitte taak. Eks ole seda tegelikult ka õpikud, aga miskipärast tehakse tihtipeale kõik, et tõestada lastele vastupidist.

Teiseks – mis on otseselt seotud esimese punktiga – Eesti Loodus ei esita n.-ö. kindlaid „tõdesid“. Kooliõpikusse jõuab tavaliselt vaid teaduse kvintessents, teadmised, mis on alates avastajast mitme asjatundja poolt n.-ö. läbi seeditud ning nende tõesus, aga ka tähtsus mitu korda üle kaalutud. Ja hulga toimetajate poolt arusaadavamaks nämmutatud (uskuge, see on raske töö iseenesest!). Paratamatu ja üldse mitte traagiline on siinjuures see, et siis kui viimane vagun jaama jõuab (st. mingi teave õpikusse) on vedur tavaliselt juba jaamast kaugel (st. teadlaste ettekujutus sellest teemast juba suuresti muutunud). Eesti Loodus on selles rongis vast üks keskmisi vaguneid, aga tihtigi lausa eesotsas.

Ja kolmandaks: Eesti Loodust saab teha igaüks ise. Võta fotoaparaat, mine metsa (milline paljutähenduslik fraas eestlasele!) ja saada oma kõige põnevam tähelepanek meile! Või tee samasugune seiklus läbi n.-ö. virtuaalmaailmas. Eesti Loodus polegi niivõrd ajakirjandus tavapärases mõistes, kuivõrd almanahh, mida on oodatud kokku panema võimalikult paljud – nii teadlased, muidu teadjad kui ka äsjaärganud teadmishimulised.

Kui ma olin oma vaimustava kõne lõpetanud, vaatasid lapsed mind uimasevõitu kalasilmadega. Polnud võimalik välja lugeda, kas ja mida nad mu suurest teooriast olid taibanud (üldjuhul tähendab see, et mitte midagi). Eks raske päev oli seljataga ja õu oma tuhande mõtte ja toimetusega ootas kärsitult.

Aga tegelikult kah, kirjutage meile! Uurimusi, arutelusid, mõtisklusi, reportaaže, tähelepanekuid, fotolugusid – kasvõi ideid, mille kohta tahaksite Eesti Loodusest lugeda. Tehke ajalugu!

Maailmapäästjad seebiks!

(Eesti Looduse toimetajaveerg, august 2011)

Suvi on siin põhjamaal kahtlemata parim aeg, et õppida maailmakorraldust tundma Thor Heyerdahli ja Juhan Liivi meetodil: omaenda naha ja karvadega. Aeg-ajalt satub siiski pihku ka ajaleht või keerad söögi taustaks lahti raadionupu.

Ükspäev hurjutati raadios jälle jalgrattureid. Uus liiklusseadus annab selleks mõnusasti põhjust. Dialoogi osalisteks olid vagadusest nõretav saatejuht (VNS) ja dotseeriva häälega elukogenud liikluspolitseinik (DHL).

VNS: „Jalgratturid on viimasel ajal juba iseäranis nahaalseks muutunud, tükivad üha rohkem kõnniteele.” (VNS enesekindel hääletoon annab aimu, et ta ise liikleb jalgsi ja iga ratturi omast kõvem ökoindulgents on tal seega vaieldamatult taskus.)

DHL: „Jah, uus liiklusseadus lubab neil seal liigelda – juhul, kui nad teevad seda sama kiirusega kui jalakäijad.”

VNS: „See on ausalt öeldes naerukoht. Ma ei ole näinud jalgratturit, kes liiguks jalakäija kiirusega. Nägin hoopis, kuidas üks jalgrattur liikus jalakäijate vahel neist kiiremini ja liikluspolitsei patrull ei sekkunud! Ta oleks pidanud sekkuma!”

DHL: (ägiseb ja otsib sõnu)

Elul kui füüsikanähtusel on see ebamugav omadus, et paljud üle mõistuse koledad nähtused on ühtlasi ülimalt loomulikud, n.-ö. süsteemi vaikimisi olek. Keegi ei imesta, et veinipärm hüva märjukese valmides iseenda khm ... ainevahetusproduktides otsa leiab. Sama loomulik on, et selle raja valib inimkond – me oleme lihtsalt nõnda ehitatud. Elu on võrreldud keerisega entroopiajões, millesse sattunud aine võib küll hetkeks võtta suuna oma lätte poole tagasi, aga vaid selleks, et juba järgmisel sattuda taas tugevasse peavoolu.

Teadlased oleksid imestunud, kui üks veinipärmi rakk ühtäkki teisi hoiatama kukuks: mehed, ärge ahnitsege, liiga palju suhkrut on surm! Täpselt samamoodi on tegelikult põhjust imestada, et selliseid „mutante” leidub inimeste seas. Neid, kes märgivad tagasihoidlikult, et jalgrattaga liigeldes mürgitame vähem oma kaaslasi ja hoiame riigi tervishoiukulusid kokku ka iseenda pealt. Meie vaikimisi olek on, et linnavalitsused „unustavad” rattateed, kus võimalik, ja meie kõik „unustame” neile seda meelde tuletada, keskendudes selle asemel naabrist suurema kubatuuriga auto ostu plaanidele. Ning seadusi koostades „unustatakse”, et jalakäija kiirusega liigeldes kaotab jalgratas oma mõtte. Ning korralik kodanik ei unusta maailmapäästjaid jõudumööda tänitada.

Jaan Tätte on öelnud: „See, kuhu on inimesed teel, on lihtsalt nii vale koht, et käed vajuvad rüppe.” Lisaksin, et see teekond on lihtsalt niivõrd loogiline, et käed vajuvad rüppe.

Dawkins heitleb jumalaga

(Dawkinsi jumalaraamatu eestindamise puhul, Sirp, 17.06.2011)

Eks ole kummaline see kähmlus küsimuse ümber kas jumal on olemas. Üks leer väidab, et jumal on kõikvõimas, teine, et mingit jumalat üldse polegi. Kummalisel kombel pole vahepealne mõtteviis – et jumalat on, aga natukene – kuigi populaarne. Ometi näikse just see vahepealne variant kõige tõenäolisem.

Samasugune oleks olukord kui küsime kahelt õuest tulnud inimeselt, et kas täna väljas tuult kah on. Nemad aga kukuksid kirglikult vaidlema: üks väidab, et absoluutne tuulevaikus, teine, et lihtsalt meeletu torm. Kusjuures mõlemad on targad ja kogukonnas kõrgelt lugupeetud mehed! Eks oleks ju veider, kui kumbki ei tunnistaks tegelikkust: puhus puhanguti, ütleme, keskmiselt viis meetrit sekundis.

Pimesi eitamine on samasugune religioon nagu pimesi jaatamine. Sisestades Google otsingumootorisse mõiste god, saame üle miljardi vaste. Sisestades sellesama mõiste prestiižsemaisse teadusajakirjanduse andmebaasi ISI Web of Science, saame vasteid ligi 30 000. Igaüks meist tunneb vähemalt ühte toredat ja nutikat inimest, kes tõsimeeli väidab jumala olemasolu. Ometi leidub – no ma ei tea kui suur, aga väga suur – protsent inimesi, kes väidavad, et säärast loodusnähtust nagu jumal EI OLE OLEMAS. Kui see ei ole kaasaja suurim skisofreenia, siis mis see üldse on?

Palju mõistlikum kui pimesi eitada, oleks tunnistada objektiivse füüsikalise loodusnähtuse olemasolu ja üritada see kaardistada, püüda jõuda jälile selle olemusele ning vaagida seejärel, milline sellega seotud uskumustest on mõistlik ja milline pigem anakronism.

Jumala olemus

Säärasel igas maailmanurgas agaralt käibel oleval mõistel nagu jumal on tähendusi või tähendusvarjundeid mõistagi rohkem kui üks. Tundub siiski, et üks neist on n.ö tuum, algne tähendus, mille tõttu mõiste on üldse tekkinud ning peaasjalikult kasutuses, teised aga n.ö. pealiskasvud, hiljem külge siginenud lisatähendused. Jumal on justkui iidvana sammaldunud kivirahn, mis on piisavalt kindel ja püsiv, et selle turjale on aastatuhandete jooksul end mõnusasti sisse seadnud terve ökosüsteem kõiksugu eluta ja elusaid olevusi ja mutukaid.

Tuum: eluslooduse kooskõla keskkonnaga

Eeskätt tavatsetakse sõnaga jumal tähistada harmooniat, kooskõla inimese (või mõne muu „jumala looma“) ja tema keskkonna vahel. Ilmselt just see on algpõhjus, miks mõiste üldse tekkinud on. Mõiste essentsiaalne sisu, tuum. Läbi mõtleva inimese aastamiljonite pikkuse ajaloo on ärksamad pead paratamatult olnud sunnitud tõdema, et inimese ja teistegi elusolendite eest hoolitseb järjekindlalt kellegi nähtamatu käsi, mingi nähtamatu ülivõimas agent. Kes on iga viimsegi mutuka elukorralduse säädnud kaunisse harmooniasse tema keskkonnaga. Isegi sipelgas teab täpselt kuidas koostöös tuhandete kolleegidega ehitada arhitektuuriliselt laitmatu, lausa geniaalne elamu – kuigi tema kärbsemusta suurusesse peakolusse vaevalt et mingit insenerimõistust mahub. Rääkimata lugematutest muudest elukatest, või ka kaasinimestest, kogukonnakaaslastest, keda jumala mõiste leiutanud hüpoteetiline ürginimene aeg-ajalt imestusega silmitsema jäi.

Parimagi tahtmise juures ei saanud see meie eellane eirata, et keegi inimesestki mõõtmatult nutikam geenius kuskil hoolitseb elusolendite eest. Nähtamatu aedniku vaev ja hool pidid talle küll üüratud tunduma! Eks tunduvad meile tänapäevalgi, alustades lihtsast talumehest ja lõpetades osavaimate molekulaarbioloogidega.

Jumala mõiste harmoonia aspekti väljendab hulk levinud igapäevakõne väljendeid, nagu „jumal annaks et ...!“, „jumal tänatud, et ...!“, „kui jumal tahab, tulen sest supist edukalt välja ...!“, „vaid allah teab mis meile kõige parem on!“, „oleks teil sinepiivakesegi jagu usku, te käiks vee peal!“, „kes muu, kui jumal on loonud maailma nii kauniks!“. Samuti palvetamine üldiselt: eks ole ju tegu sisuliselt keskendumisprotsessiga, mille abil püütakse leida ja võimendada enda mõttetegevuse ja kogu füüsise harmooniat enda elukeskkonnaga. Kraapida kokku selle jäänused ja ehitada neist üles midagi kasulikku isegi kõige lootusetumates olukordades.

Nimetatud harmoonia eest, väljendugu see kasvõi mõnes hingematvalt kaunis suvehommikus, oleme mõistagi tänu võlgu looduslikule valikule, mis on miljardite aastate jooksul meie ümbert järjekindlalt välja „puhastanud“ vähem kohaseid genotüüpe. Inimeste puhul kasvõi näiteks sääraseid, keda päiksepaisteline suvehommik külmaks jättis.

Nagu näha,  pole universum kaugeltki kõle ja jumalatu paik, kus aatomid suvaliselt ja kiretult ringi uitavad. On täiesti olemas ja füüsikalise tõsiasjana eksisteeriv tegus jumal, kes igaüht meist isiklikult armastab ja meile kõigest südamest head soovib. Ja kuidas veel – lugematute elude hinnaga! Kunagi, kui eluslooduse ajalugu on selgemaks saanud, on võimalik nende elude hulk igaühe puhul üsna täpselt välja arvutada – leppides muidugi kokku, kas paigutame meie eest hukkunud indiviidide piiri gameedi, sügoodi vm. tasemele. Tulemused veenavad ilmselt ka kõige nõudlikumat, et ta on jumala silmis äärmiselt kõrgelt väärtustatud olend.

Jumal pole kõikvõimas

Igaüks teab enda või tuttavate seast näiteid, kuidas tõeliselt rasketel hetkedel annab säärane harmoonia-jumal inimesele lausa üleinimliku jõu. Ent peame tahes-tahtmata möönma, et hoolimata kogu oma püüdlikkusest pole see jumal kaugeltki kõikvõimas. Kui lähteasend on vilets, võib esimene tsunami, katk, purjus autojuht või lahtine tellis katusel suruda ta selili nagu kärbse. Küll suudab ta meid justkui imeväel suunata tsunamiohu ajal mäe otsa (vt. Erik Puura blogist juttu „Loomade imelikust käitumisest enne keskkonnakatastroofe“), katku ajal maapakku, ja kahtlastest ehitistest või isikutest lihtsalt kaarega mööda.

Kentsakat näidet lugesin kunagi Delfi uudistest: „Tundmatu Tai mees üritas loomaaias elavat lõvi oma usku pöörata ning tungis selleks tema puuri. Mees hüppas lõvipuuri ja /…/ hüüdis kahele puu all olevale lõvile mitu korda: “Jeesus päästab teid!”. “Tulge ja hammustage mind!” hüüdis ta, käed õhus. Suur isane lõvi tuli ja hammustaski meest paremast jalast, enne kui loomaia töötajad veekahurite ja uinutusannusega lõvi mehest lahutasid. Ajalehtede sõnul olid lõvid just hommikul söönud, seetõttu tundsid nad mehe vastu ka vähe huvi.”

Selle mehe jumal ei suutnud üle hüpata inimese ja lõvi semantilisest barjäärist. Kui mees oleks samal moel lähenenud oma liigikaaslastele, olgu või paadunud kurjategijatele, oleks tema söakus ja vankumatu usk ehk isegi imet teinud – ja ühtlasi veennud pealtvaatajaid selles, et jumala abiga võib liigutada mägesid. Nagu on suutnud Jeanne D’Arc, Mahatma Gandhi ja hulk teisi pühakuid läbi ajaloo.

Väites jumala kõikvõimsust, irvitame sisuliselt miljonite süütult kannatanute üle. Võtame või holokausti või eestlaste küüditamised. Võtame või veebruaris Haapsalus hukkunud lastekodulapsed, kelle kohta Õhtuleht avaldas nukra reportaaži pealkirjaga: „Jumal, kus sa olid, kui need lapsukesed hukkusid?“ See oleks mitte üksnes äärmiselt ebaviisakas vaid ka lihtsalt rumal! Ent sama rumal, lausa lapsik oleks mööda vaadata jumala tohutust võimekusest ja armastusest, kui ta meid kõiki alatasa kraedpidi kõikvõimaliku s... seest välja tirib.

Viimasel ajal on asjad säärase harmoonia-jumalaga veidi nirumaks kiskunud, peamiselt keskkonna kiirete muutuste tõttu, millega meie genoom ei jõua kaugeltki sammu pidada. Tulemuseks on võõrandumine ja stress koos kõikvõimalike kaasnevate psüühikahädadega. Ega teiste liikide käsi kergemini ei käi, paljud neist surevad inimese laamendamise tõttu lihtsalt välja. Võib öelda, et jumal on viimasel ajal veidi kokku kuivanud. Vast kõige tabavamalt iseloomustab seda tendentsi ühe Tartu muusiku laulusalm: „God created man – Man killed god – Man created robot – Robot killed man.“

Sisseharjunud ateist võib muidugi küsida, et miks peaksime loodusliku valiku loodud harmooniat nimetama just sõnaga ’jumal’. Mingit kohustust mõistagi olla ei tohiks. Kuid eks sama hea oleks näiteks küsida, miks peaksime tarvitama sõna „puu“, kui on olemas palju moodsamad sõnad „floeem“, „ksüleem“, „transpiratsioon“ ja „fotosüntees“. Või seda, miks kasutame endiselt mõistet „auto“, kui teadlased on ometi välja selgitanud, et auto koosneb mootorist, veermikust ja kerest. Julgen arvata, et ’jumala’ mõiste on vähemalt sama vana ja oluline kui ’puu’ mõiste, millest loobumist ometi keegi ei jutlusta.

Ajuviirus

Olles jumala kui ürgse kivirahnu läbi kombanud, vaatlen veidi ka samblakihti tema turjal. Vast kõige levinumat liiki selles mikrokoosluses võiks tähistada märksõnaga „ajuviirus“. Pean silmas meeme või programmijuppe, mille on üksikisiku mõtteilma sokutanud ühiskond, mitmesugused huvirühmad või konkreetsed kaaslased selleks, et nimetatud isik käituks nende suhtes altruistlikumalt, ennastsalgavamalt, n.ö. hoolivamalt.

Kui jumala mõiste tuum kajastub religioonides eelkõige kõiki inimesi ja muid mutukaid tingimusteta armastava olendina, siis kõnealuse sambliku puhul on tegu pigem karmi karistaja-jumalaga. Või vähemalt säärasega, kes seab oma armastusele rangeid tingimusi. „Sina ei pea mitte minu varandust ihkama,“ ütleb meile ligimene jumala suu läbi, „muidu põled põrgus!“. „Sina ei pea mitte tapma,“ ütleb meile arhailine ühiskond, mille isepäiste liikmete kõvad peakolud profaanjurisdiktsiooni kidurad argumendid veel häirimatult ühest kõrvast sisse ja teisest välja oleks lasnud, „muidu oled suures jamas ise ja on sinu järglased veel mitu põlve takkajärgi“. Sääraste manipulatsioonide jõud võib olla teinekord uskumatult tugev – aga taas, tõdegem, kaugel kõikvõimsusest.

Tabavalt on jumalat kui moraali osa kirjeldanud elukunstnik ja katoliiklane Mart Sander: „meie ajastul, mil me kõik naudime kahe tuhande aastase kristliku maailma vilju ilma kristliku maailma kohustustele allumata, on väga lihtne unustada, et kogu tänapäevane sotsiaal- ja hoolekandesüsteem (ja laiemalt, kogu inimeste võrdsuse ja isikupuutumatuse printsiip) on välja töötatud ja funktsioneerima pandud katoliku kiriku poolt. Orbudekodud (nagu ka vaestemajad, seegid jm) on kauges ajaloos asutatud kaitsmaks neid ühiskonna heidikuid, kes vana-rooma aegadel ülemklasside lõbustamiseks huntide ette oleks visatud.“  („Kirik, pedofiilia ja Harry Potter“, Eesti Eskpress, 01.04.2010)

Ilmselt pole moraal õnneks siiski midagi säärast, mis on meile kasulik üksnes naabrite puhul. Inimene on ilmselt moraalseks kohastunud (Matt Ridley on seda kaunilt ja põhjalikult kirjeldanud eesti keeleski ilmunud raamatus „Vooruse lätted“).  Üks näide on ristisõjad: vaprate meeste sõtta sundimisel oli oma roll ilmselt ühiskondlikul ajupesul – ent võimalus adra tagant kaugetesse maadesse kuulsust ja vara koguma ning geene levitama reisida ajas elevile ilmselt ka igaühe isikliku harmoonia-jumala.

Kõiksuse jumal ja teised

Jumala-rahnu päikesesoojal seljal ajab võrseid veel hulk kontseptsioone ja kontseptsioonikesi. Leidub näiteks grupp seltsimehi, kelle arvates on jumal kõikjal. Et kõiksus ongi jumal. Säärase kontseptsiooni pikemast lahkamisest päästab meid selle sisuline mõttetus. Mõistel pole just kuigi suurt kasutusväärtust, kui maailmas ei leidu midagi, mis selle mõiste alla ei käiks. Jumalal, kes ühe käega õnnistab Eesti kaitseväge, teise käega saadab juute gaasikambrisse, kolmandaga tiirutab planeete taevas ning neljandaga korraldab kvantide ja kvadronite omavahelist sahmerdamist, ei saa olla meiega mingit isiklikku sidet. Ta on küll mingil määral etteaimatav, tänu füüsikute usinusele üha rohkem, ent tema peale lootma jääda oleks enesepett. Pigem on põhjust mõelda stiilis: mis käki ta järgmisena kokku keerab? Tema kohta sobib hästi filmist Terminaator 2 mällu sööbinud Jamaika maffiamehe usutunnistus: „what i believe in, is that shit happens“.

Albert Einstein olla levinud müüdi kohaselt uskunud säärast kõik-ühes-jumalat. Täpsemalt vaatlusel ilmselt siiski mitte. Einstein on jumala kohta öelnud nii palju ja huvitavat, et tema religiooni lahkamine nõuaks eraldi artiklit. Kuid tundub, et see mida ta tegelikult jumaldas, ei olnud mitte universum iseenesest, vaid pigem inimlapse salapärane võime ja kirg seda universumit tundma õppida. Sisuliselt ikkagi seesama jumala mõiste tuum, harmoonia-jumal, keegi kes on õpetanud meid küsima, uurima, imestama, vaimustuma.

Darwin köögis

Väga levinud on jumala kontseptsioon, mille kohaselt tema vältimatu omadus on üleloomulikkus, ta peab oskama teha imesid (loe: omama võimeid, mida pole veel füüsikaseadustena modelleeritud). Tsirkusekülastaja loogika, kui järgi mõelda. Tundmatu tekitab teadagi rohkem aukartust kui tuttav: me ei tea mida hullu ta järgmisena teha võib, mis võlumõõga selja tagant haarab. Pimedus tekitab rohkem kõhedust kui valgus – inimene on päevaloom.

Säärase müstika-jumala uskujaid võib tõesti ärritada teaduse edukäik, kes nende paleust pidevalt taanduma sunnivad. Müstika jumal näib eriti tänapäeval olevat justkui kits aedikus, kelle tara ihne peremees järjest koomale tõmbab. Kuni lõpuks leiab, et vaese looma võiks üldse pannile panna.

Samas ämbris sipleb suuresti kaasaja kirik. Kirikuteed rohtuvad, sest kirik on muutunud mitte uute teadmiste kogumise vaid nende eest põgenemise paigaks. Herilaseparvena tormasid kirikutegelased kallale ka Darwinile, kel, piltlikult öeldes, õnnestus esimesena pääseda jumala kööki. Vanameister (pean silmas darwinit, mitte jumalat) võis olla tõeliselt löödud. Kujutlegem mõnda eliitrestorani, mille crème brûlée’d kiidetakse taevani. Kui nüüd ühel eriti agaral gurmaanil õnnestub näpata retsept, eks aja ju otse nutma kui kaaslastelt tänamise asemel tänitamist kuulma pead!

Loomulikult ei saa üleloomulik ealeski otsa. Mida rohkem me teada saame, seda enam suureneb selle kokkupuutepind teadmatusega, nagu on tabavalt märkinud Rein Kuresoo. Nii et kes jagab Newtoni ja Einsteini vaimustust merekaldal kivikestega mängimisest, siis – see meri on lõputu. Hoolimata pidevast taandumisest. Paanikaks, needmiseks ja kirikuvanneteks pole põhjust, kits pannile ei jõua, tara liigutamisega tema rohumaa tegelikult hoopiski suureneb.

Dawkinsi juurde

Miks ma seda kõike siin heietan, kui pealkirja järgi peaksin lahkama hoopis Richard Dawkinsi hiljuti eestindatud bestsellerit? Aga sellepärast, et just sääraste mõtetega Dawkinsi raamatu kätte võtsingi. Lootuses leida neile kinnitust.

Leidsin sammalt. Ohtralt, kaunist, lausa kunstipäraselt neljasajale herbaarlehele säetud sammalt. Vana kooli naturalisti järjepidevuse ja hoolega on Dawkins lahti harutanud jumala-rahnu pealiskasvu, mullast puhastanud ja vaatamiseks laiali sättinud kõik juurekesed ja risoomid. Lagedale tiritakse ja paljaks kistakse eelkõige karistav ja aeg-ajalt lausa verdtarretavaid kuritöid korda saatev ajuviirus-jumal, aga ka hulk teisi „isehakanud“ jumalaid ja jumalakesi. Tautoloogilisel kõiksuse jumalal kästakse esimeses peatükis („Väljateenitud lugupidamine“) lihtsalt viisakalt eest astuda, nagu tuntud anekdoodis: „Sa, vanake, hoia nurka, kohe läheb löömiseks!“ Raamatu vahe keel ja lausa niitev argument on siiralt vaimustav! Kivi, tuuma, jumala mõiste algolemuseni pole ometi jõutud.

Täpsustan. Oma raamatu alguses (eestikeelses väljaandes leheküljel 28) defineerib Dawkins nn. teistliku jumala, kelle olematuse tõestamisele kogu ülejäänud raamatu pühendab (teistel jumalakestel, nagu öeldud, paluti nurka hoida). Teistliku jumala tunnustena on loetletud järgmised: ta (1) vastab palvetele, (2) andestab ja karistab patte, (3) osaleb maapealses elus saates korda imetegusid (loe: senitundmatut), (4) premeerib heategusid, (5) teab kunas me teeme pattu või head, või isegi mõtleme neist tegudest. Eranditult kõik need omadused on olemas jumala arhetüübil nagu ta on defineeritud siinse kirjatüki alguses: jumalal, kelle all mõistame loodusliku valiku loodud kooskõla elusolendite ja nende keskkonna vahel.

Veel kaht sõna kasutab Dawkins oma teistliku sparringupartneri vastu: „üleloomulik“ ja „isikuline“, kuid jätab need targu korralikult defineerimata. Mis on tegelikult vältimatu: need mõisted ei olegi antud kontekstis loogilisel viisil defineeritavad. Sõna „üleloomulik“ kasutusvälja üle oli eelpool juba juttu, kuid kui teha katset seda loodusteadlasena tõsimeeli defineerida, kerkib silme ette agar rohutirts, kes üritab iseendast kõrgemale hüpata ­– absurd par excellence! Ega mõistega “isikuline” lihtsam ole. Sõna isik tähistab loodusteadlasele eelkõige inimest, mõningate teadustöödes ka looma, igal juhul “luust ja lihast” loodusliku valiku produkti. Samas kinnitavad ilmselt isegi kõige ortodokssemad kirikuisad, et jumal ei ole (või vähemalt ei pruugi olla) meiesugune materiaalne elukas, vaid pigem printsiip, midagi käegakatsumatut. Seega võib need kaks sõna lihtsalt arutelust kõrvale heita kui sisutud segadusekülvajad.

Väike vale

Kas tõesti olid Dawkinsi hambad liiga nürid, et koor läbi närida ja ivani jõuda? Temal, kes on loodusliku valiku teemaga sedavõrd sina peal kui vähesed siin ilmas üldse kunagi on olnud! Temal, kes on inimkonnale serveerinud hulga sedavõrd maailmapilti avardavaid kontseptsioone (isekas geen, meem, laiendatud fenotüüp, pime kellassepp – kui nimetada esimesena pähetulevad!) Ning süüvinud religiooni teemasse põhjalikult juba hulgas oma töödes enne nimetatud tähtteost.

Kindlasti mitte. Milles siis asi? Vastuse leiab tegelikult juba raamatu esimeselt leheküljelt. Tegu on nimelt eneseabiõpikuga: „...on palju neid, keda on kasvatatud ühe või teise religiooni vaimus ning kes on seetõttu õnnetud /.../ tunnevad ebamäärast ihalust oma vanemate religioonist lahti öelda /.../ kuid ei mõista, et see on tõesti tegelikult võimalik. Kui sina oled üks neist, siis on see raamat mõeldud just sulle.“

Niisiis, eneseabiõpik hädasolijatele, mille eesmärk ei saagi olla objektiivne tõde autori parima suutlikkuse järgi, vaid pigem tubli süst meelekindluse glükoosi neile, kes oma raskes võitluses alla jääma kipuvad. Veelgi enam neile, kes pole veel osanud end vabaks võitlema hakatagi. Kes ei näe tapeedikihi all ust, mida avada ei pruugigi olla keeruline ja mis võib lasta tuppa palju päikest. Inimestele, nagu kiriku kooripoiss, kes hambad ristis kannatlikult talub seksuaalset väärkohtlemist käärkambris, sest talle öeldakse, et „jumal näeb, et see hea on“. Inimestele, nagu peategelane Tanel Toomi lühifilmis „Pihtimus“, kes läbi mõrvade ja painava hingepiina on lõpuks õppinud valetama endale ja teistele, nii nagu „jumalale“ meeldib ja nagu kõik tema ümber teevad. Või ka leebemalt – inimestele, nagu mu Hollandi juhendaja, kes nutika ökoloogi ning usina kalvinistina tegi ära vaat et poole labori töö – ja pidi ometi sundima ennast mitte mõtlema loodusliku valiku teemadel. Millest tema eriala puhul on ilmselt väga koormav üle või ümber hiilida! Või inimestele nagu Dawkinsi poolt kohtu alla antud paavst, kes labast kambakraatiat näikse ekslikult pidavat jumala tahteks. Päris kindlasti ka paljudele eestlastele, kes mõelda ei viitsi vaid jätavad lihtsalt „ukse irvakile“, kobisedes midagi stiilis: „Noh, ma ei ole just usklik, aga arvan küll, et kuskil on olemas mingid kõrgemad jõud...“ Millest kõrgemad? Keskkooli füüsikaõpikust?

Tegelikult ei kutsu Dawkins üles mitte loobuma usust jumalasse – sisuliselt oma loodusest antud voorustesse – vaid jumala lugematutest pettepiltidest, mida manavad üle maailma sajad tuhanded šarlatanid, mis on raiutud tuhandetesse kaanonitesse ja mida lihtsalt teadmatusest sunnivad suurema või väiksema vägivallaga oma lastele ja õpilastele peale ka miljonid heatahtlikud täiskasvanud. Igaühel neist on oma enam või vähem piiratud jumalavalem ning oh, kui kerge ununema juba Newtoni poolt toonitatud tõdemus: me ei tohiks olla nii ülbed, et kirjutame jumalale ette milline ta peab olema.

Aga eesmärk pühendab abinõu: selleks, et meie postmodernistlikus üksteisest üleröökivas maailmas abivajajateni üldse kohale jõuda, tuli seekord koos pesuveega välja visata ka laps. Too ilmselt ei pahandanud: vaevalt, et Dawkinsi kirjanduslik liialdus kellelegi kurja teeb, kellegi maailma mõra lööb.

Võibolla ei puudunud Dawkinsi kahtlemata tänuväärse teose taga heade soovide kõrval ka kasvõi killuke lihtsalt lusti. See pole sugugi võimatu! Kuigi täiskasvanud teavad hästi, et jõuluvana on ehtne, pakub mõnele kõurikule endiselt lõbu laste nähes naabrimehel habe eest kiskuda ja laia naeruga röögatada: jõuluvana POLE OLEMAS!

Täiskasvanud inimene

(Eesti Looduse toimetajaveerg, detsember 2010)

Kes teab kui palju sõdu on sündinud sellest, et mõnel vanamehel hakkas õhtul kamina ees kahekesi oma sigariga lihtsalt igav. Proua ja kodakondsed magasid juba ammu, lapsed olid suureks kasvanud, kõrge ühiskondlik positsioon saavutatud – kas see ongi kõik? Kuidagi niru. Jõudu kontides ju veel on.

Kuid seinal on maakaart ... Miks peab riigipiir (või, miks ka mitte, gaasitoru) tingimata olema nihukene kirbukirjana kõverik, miks ei võiks ta olla sirge? Kaarti silmitsedes on tore mõtetel lennata lasta, maailm on korraga justkui peo peal – ent kui palju erinevaid maid ja rahvaid tungleb sellel pealtnäha süütul paberilapikesel. Ei noh, elu võib pakkuda veel mõndagi põnevat!

Ja kui üks kõvast puust vana juurikas on hakkamist täis, võtavad kergesti sädet ka teised oma soomätaste otsas igavlevad kännud. Ja kui juba nemad hõõgvele saadud, siis mis viga süüdata õletulena praginal lõõmama noored mehed, kes teatavasti on rumalad nagu lapsed, aga seda innukamad.

„Ainuvõimalik kaitse on rünnak, mis tähendab, et ellujäämiseks tuleb tappa naisi ja lapsi rohkem ja kiiremini kui seda teeb vaenlane,” ütles 1932. aastal Stanley Baldwin, mees, keda britid pärast peatselt alanud üleilmset veresauna rängalt süüdistasid liigses rahumeelsuses.

Seitse aastakümmet hiljem kurdab oma geniaalse ühiskondliku närvi poolest tuntud ajakirjanik Vahur Kersna, et Eesti on muutumas „ .. täissöönud inimeste mõnusaks ühiskonnaks, kus on  n i i  hea ja  n i i  igav elada. Praegu meie kõigi õnneks ei ole see aeg veel käes”.

Need sõnavõtud peegeldavad eri veeremisjärke oravarattas, milles inimkond on tallunud läbi kogu oma ajaloo. Nimetagem seda siis Maslow’ järgi eneseteostuse vajaduseks, bioloogide kombel display või show-off (võiks tõlkida kui ‘enesenäitamine’) või argikeeli lihtsalt igavuseks, kuid selle sotsiaalsetele olenditele omase loodusnähtuse liikumapanevat ja pahatihti laastavat jõudu teame kõik. Niipea, kui on õnnestunud midagigi tagumiku alla kokku kraapida, tunneme vastupandamatut vajadust laamendama hakata. Olgu näiteks siis sõjad või ajuvaba tarbimishullus. Mõlema sügav sõnum on sama: ma olen „keegi”, ma olen midagi väärt, ma olen naabrist parem.

Meie põlvkonnal (s.t. neil, kes sattunud elama inimesena planeedile Maa just praegu) on õnn ja au lõpuks ometi sellest Sisyphose nõiaringist välja astuda. Esimest korda inimkonna ajaloos on maailma telg n.-ö. paigast nihkumas. Ei, igavus kui keskne käitumistegur ei kao muidugi kuskile, võimalusi üksteisega rammu katsuda vajame ka tulevikus nagu hapnikku. Kuid ahnitsemise ja laamendamise kõrval on sellele esmakordselt tekkinud tõsiseltvõetav alternatiivne väljund. Midagi, mis on ühtäkki saanud märksa tähtsamaks kui sõjaline vägevus või raha.

Pean silmas mõistagi keskkonnahoidu. Inimest, kes selles vallas saavutab mõne elegantse läbimurde, olgu siis teaduse, tehnika või kunsti vahenditega, vaadatakse juba kümne aasta pärast hoopiski aupaklikumalt ja suurema iidolina kui mõnd väejuhti või “finantsmagnaati”.

“Et parandada suhteid Venemaaga, ei piisa kemplemisest kumma keel on parem või kes keda kunas rohkem kottis. Eelkõige vajame tõsiseltvõetavaid ühiseid eesmärke,” on öelnud meie president Toomas Ilves (või oli see keegi teine?)

“Uue aja kangelane ei ole mitte suure läikiva tsikliga narkodiiler, vaid poiss kes sõidab jalgrattaga raamatukokku” ütles ühel õhtul teleris Bogotá (sic!) linnapea Enrique Peñalosa. Ammu oli aeg!

Kollase ajakirjanduse kaitseks

(Eesti Looduse toimetajaveerg, august 2010)

Kunagi kevade poole peeti Tartu ülikoolis infopäeva, kus lasti omavahel kokku teadusajakirjanikud ja noorteadlased. Esimesed õpetasid teisi, kuidas teha teadusest uudis. Kõnelema oli kutsutud ka zooloog Raivo Mänd, üks parimaid teaduse populariseerijaid Eestis, teemal „Miks minust ei saanud teaduse populariseerijat?”.

Professor Männi jutt oli ülimalt skeptiline. Kui ta nooruses kaalus teadlase ja populariseerija (teadusajakirjaniku?) ameti vahel, veenis esimese kasuks lihtne tõdemus: tavalist inimest ei huvita teadus. Teda huvitab kolm asja: seks, raha ja tervis. Ainuke võimalus teadusuudist tavainimesele sisse sööta on siduda see ühega neist kolmest märksõnast (vt. nt. www.tartupostimees.ee/?id=220654). Just nagu lapsele kibedat ravimit söötes tuleb see segada lääge siirupiga. Säherdune mäkerdamine noort idealisti ilmselt ei paelunud.

Ülejäänud kõnelejad rahustasid heitunud noori. Näiteks raadiomees Priit Ennet kiitis, et teadlasel pole stuudiosse tulles kunagi põhjust muretseda: tema on alati positiivne kangelane. Eks see nõnda ole tõesti. Teadlasi ja teadusajakirjandust austatakse justkui India pühamehi: mida kummalisema teemaga nad tegelevad, seda vähem söandab keegi nuriseda.

Seevastu nn. kollane ajakirjandus on justkui enesestmõistetava põlu all. Iga haritud inimese kohus on rõhutada, et tema Õhtulehte ei loe ja „Reporterit” ei vaata. Õnnetuste, kuritegude ja eraelu üksikasjalikke kajastusi on hea toon pidada ebamoraalseks (vt. nt. 7. juuli Eesti Ekspressi lugu „Kiremõrv ja ränk avarii”). Miskipärast naudib kollane ajakirjandus rahva seas siiski ülisuurt menu. See skisofreenne olukord meenutab veidi kristlikku keskaega, kus elati veendumuses, et ollakse sünnist saadik patune – ja ometi suudeti nii elada kui ka ilmselt elust rõõmu tunda.

Hiljuti lugesin Õhtulehest järjekordset mahukat isikulugu noormehest, kes oli end ratastooli hüpanud. Teate ju küll: pea-ees-vettehüpe peohoos ja tundmatus kohas. Igal kevadel loeme neid lugusid üha uuesti ja ühelgi suvel ei näita arvud kahanemise märki. Alati olen neid lugusid lugedes vaevelnud näriva tunde käes: kuidas ometi saab nii rumalalt käituda?! Alles hiljuti taipasin ühtäkki hirmuga selle närimise põhjust: olen ise korduvalt täpselt samamoodi käitunud. Midagi mõtlemata. Seos enda elu ja loetu vahel oli uskumatult visa teadvusesse jõudma, selleks kulus aastaid! Küllap toimib samalaadne psüühiline tõke kas või näiteks purjuspäi ujumise või autojuhtimisega: ka nendest lugudest kubisevad kõik (kollased) lehed – ja ka nendega seotud õnnetused ei näi vaibuvat. 

Kollast ajakirjandust võib vabalt lugeda kui teaduskirjandust. Erinevus on see, et statistika ja järeldused tuleb teha lugejal endal – ja et eksperimendid, mida elu ise korraldab, on paraku märksa karmimad ja elulisemad kui need, mida tehakse laborites rottide ja äädikakärbeste peal. Küllap siit tulenebki kollase ajakirjanduse mäekõrgune populaarsus teadusajakirjanduse kõrval: õppida on küll raskem, iseseisvat tööd on rohkem, kuid aegamööda kogutud teadmine, mõni mällu pudenenud pilt või lausekatke võib kunagi päästa su elu. Mõistagi tuleb palju tühikaagutamist („Igor Mangi koeral on kirbud”, „Õnne 13 Helmi haub kättemaksu”) lihtsalt kahe silma vahele jätta – eks täpselt nõndasamuti ole see ka teadusuudiste puhul („Kohvi pähe määrimine aitab kiilaspäisuse vastu”). Häid teadusuuringuid!

Kõige õudsem liik

(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2010)

Teinekord on tore võrrelda võrreldamatut. Näiteks küsimus: milline liik eluslooduses on kõige edukam? Tegelikult absurd. Kõiki liike, kes on evolutsioonis püsima jäänud, võib pidada võrdselt edukateks: kõik nad saavad oma keskkonnas hakkama täpselt nii hästi, et ellu jääb keskmiselt üks järglane iga sigiva isendi kohta. Need, kes seda ei suutnud, on välja surnud. Samuti pole seni ükski liik seda künnist olulisel määral ületanud: vastasel korral täidaks ta elusloodusele omase eksponentsiaalse paljunemise tõttu üsna kiirelt kogu maamuna, seejärel ülejäänud universumi avarused.

Ometi on vastamatule küsimusele leitud vastuseid. Üht mu meelest ilusamat mainis kunagi bioloog Heikki Kalle: liik on seda edukam, mida laiem on tema ökonišš (www.ylikool.ee/et/13/heiki_kalle). Tõepoolest, just laia ökonišiga liigid on evolutsioonis ilmselt kõige rohkem saanud vastu päid ja jalgu, piltlikult öeldes, luuaga on neid uksest välja löödud, aga veel vintskemana on nad aknast ikka sisse roninud. See definitsioon lööb pildi klaarimaks: ilmselt võistlevad nüüd esikoha pärast ehk mõned bakterid – ja meie ise, inimene.

Seekordse numbri kaante vahelt leiab nii palju õõvastavat, et tahtmatult tuleb pähe teine mõttemäng: milline liik eluslooduses on kõige õudsem? Eks seegi küsimus ole esmapilgul absurdne. Meile võib mõni elukas tunduda hirmuäratav ja vastik, aga looduse ringmängus on igaühe askeldused omal kohal, üks sööb teist ja on omakorda toiduks kolmandale. Ent siingi leiab täitsa pasliku skaala: õudsemad on need, kes teevad kurja suuremale hulgale teistele liikidele. Selles võistluses sörgivad kõige lõpus, s.t. kaugelt kõige vähem õudsed liigid on lagundajad, näiteks raipesööjad. Neist vaid veidi ees rühivad autotroofid ja nende sümbiondid, näiteks samblikuseened, kelle õnneks on peale õhu ja päikesepaiste õige vähe vaja. Keskel võtavad suure karjana mõõtu kõikmõeldavad rohusööjad ja röövloomad, ilged parasiidid ja verdtarretavad parasitoidid. Võitja vastu – see liik on meile pagana ebamugavalt tuttav – pole neil mingit lootust.

Võib küsida veel kolmandat moodi, enesekeskselt: milline liik on kõige õudsem just meie, Eesti inimeste jaoks? Ehkki elame „õnnelikus paigas, kus aasta keskmine temperatuur on alla 16 ºC” (lk. 14) ja oleme oma looduse üsna mõnusasti näpu ümber keeranud, leidub siin jäledaid ja ohtlikke elukaid ometi veel omajagu. Ilmselt langevad juba eelvoorus välja säärased esiisades hirmu külvanud koletised nagu öökull, orav või palukärp (lk. 46–49). Hunt ja karu on õudsed veel peamiselt muinasjuttudes (lk. 18–19). Vaevalt pääseb löögile rästik (lk. 29)

Ent on ka ehtsaid surmakutsareid. Siiamaani tunnen valusat puudust lapsepõlvesõbrast, kes põnevuse pärast maitses juurikat, mis tagantjärele osutus mürkputkeks. Neid jäi kevadises metsajões aeru ette päris palju, nägid välja umbes nagu suhkrupeedid. Maitsesin isegi – oli meeldivalt maheda magusa maitsega –, aga vaistlikult sülitasin suutäie välja, imestades ja häbenedes ise oma argust. Teise sõbra päästsid üle noatera aeglane ainevahetus ja kiirabi.

Ülimürgiseid taimi ja seeni leiab teisigi, loomadest teevad tahtmatut tapatööd mesilased-herilased ja puugid, väga tõsine oht on ehhinokokk-paeluss. Ometi on konkurentsitu võidumees ilmselge ka siin võistluses. Kõik seekordsed teemajutud seab mu meelest õigesse valgusse kiirabiarst Mare Liiger: „ ..üks surmajuhtum vaablase pistest, aga sada hukkunut teedel, viiskümmend tööõnnetustel, kuuskümmend vägivallaaktides. Eestimaa loodus on leebe ja hoiab meid. Oskaksime vaid meie hoida loodust.”

Kassi teekond

(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2009)

Ühel päeval öökis kass imelikult ja ajas suust vahtu, ilmselt oli kalaluu kurku jäänud. Tõstsin ta kärmelt aknast välja. Sealt ta mulle siis otsa vaatas, tehes suuga imelikke liigutusi ning vehkides abitult käpaga. Näuguda vaeseke vist ei saanud, kuid tema pilk kõneles selget keelt. See ei olnud rahulik ega ergas nagu tavaliselt, vaid justkui kaugel eemal olev, täpselt nagu suurt-suurt valu tundval inimesel. Küllap saab ise hakkama, kassid ju läbi aegade kala söönud, hakka veel tühja tohterdama, mõtlesin murelikult.

Rohkem me teda ei näinud. Kolmanda päeva öösel läks uni ära ja vähkresin mitu tundi, kujutledes, kuivõrd piinarikas on surra kurguhaavast aegamööda üle kogu keha levivasse põletikku kõledas ja kottpimedas oktoobriöös. Miks ta ometi koju ei tule? Tundsin end peaaegu mõrvarina.

Veel 1930. aastatel kandis kassinahast rõivaid kolmandik Eesti elanikest [Põder, Carmen 2009. Karusnahk arvamuste retrospektiivis. Tartu kõrgema kunstikooli diplomitöö; lk. 6]. Toonased loomakaitsjad on maininud juhuseid, kus nahku koguvad poisikesed nülgisid kasse elusast peast (samamoodi käituti mõnel pool Eestis raugastunud hobustega, et nahk lihtsamini maha tuleks). Kui üks tattnina kassil naljaviluks mõlemad silmad peast torkas, rahustas ema tõrelejaid: „See ju ainult kassipoeg, loom!” [www.folklore.ee/tagused/nr31/looneots.pdf].

Kassi ja mõne muu kodulooma edusammud meie eetilises maailmapildis avaldavad tõepoolest muljet. Seda ei saa paraku öelda näiteks farmirebaste või -minkide kohta, kes oma intelligentsuselt kassile või koerale ju sugugi alla ei jää.

Eetika on inimeste jt. sotsiaalsete loomade seas levinud alateadlik mäng, mille evolutsiooniline eesmärk on eri oletuste järgi demonstreerida kaaslastele oma kvaliteeti ja/või koguda vastuteeneid tulevikus [vt. nt. Eesti Looduse oktoobrinumbrist]. Väga tähtsal kohal on siin empaatiavõime, oskus tunda end kaaslase nahas. Pole juhus, et loomakaitsjad ja -õiguslased on kaasanud eetikamängu (etosfääri?) esimesena just loomad: nende sarnasus inimesega teeb empaatia nende suhtes lihtsaks. Kummatigi pole kaalukat põhjust arvata, et näiteks praetaldrikul närbuv salatileht kannataks v ä h e m kui kass või inimene, küll teeb ta seda t e i s t m o o d i [vt. nt. www.hot.ee/kevadband/jimi_valu.pdf].

Nii et meie, heterotroofid, oleme pärispatused igal juhul. Meie elu rajaneb paratamatult teiste surmal. Puhtalt meie endi nutikuse küsimus on ometi see, kui palju kannatusi oma eluga põhjustame. Ma ei kutsu üles religioossusele, kuid väikest palvet taeva läinud hinge eest väärib iga vorstivõileib, rääkimata uuest T-särgist, jopest või kasukast. Sven Kivisildnik on tabavalt nentinud: „Kui te ei söanda kellelegi pussi kurku torgata, pistke pangakaart kassamasinasse. Tapmine on lihtsam, igapäevasem ja rutiinsem, kui televiisorist paistab.”

Muuseas, paari päeva pärast ilmus kass siiski koju. Naine võttis külmikust suure isuäratavalt lõhnava kassipildiga purgi ning tõstis talle minu protestist hoolimata säärase (suhtelise) hunniku liha, mis isegi paadunud grillisõbra terveks päevaks siruli võtaks. Kiisu laadis selle kõik kadestamisväärse rahuga naha vahele ja jätkas oma teekonda – küllap keeras kuskile magama.

Elu läbi roosade prillide

(Eesti Looduse toimetajaveerg, september 2009)

Kui Dawkinsi Richard tutvustas laiadele rahvahulkadele oma iseka geeni narratiivi, süüdistati teda, otsekui eitaks ta isendite ­­­– taimede, loomade, inimeste jt. – tähtsust üleüldse. Dawkins oli hämmingus ja seletas, et kaugeltki mitte. Lihtsalt mõnikord tasub kujutleda isendite tasand läbipaistvaks, nagu klaas, vaadata sellest läbi, geenide tasandile. Mõnd asja elusolendite maailmas õnnestub nii paremini mõista.

Säherdune läbinägelikkus saab üha igapäevasemaks, vähemalt bioloogide seas küll. Kuidas hinnati mägra asustustihedust Brightoni linnas Inglismaal? Hiiliti pimeduse katte all sika-saka ringi ja loeti põõsastesse putkavad tumedad varjud kokku? Palju lihtsamalt: koguti linnast mägrakarvu ja määrati nende genotüüp. Niipalju, kui oli eri genotüüpe, tegutses seal ka mäkri. Kuidas tuli ilmsiks huntide ja koerte viljakas suguelu Eestis? Loomulikult ei hiilinud nüüdki keegi oma õuepenil sabas, meeles kipitamas küsimus, et kus see Muki ometi öösiti kolab. Geneetiline analüüs, mikrosatelliitlookuste põhjal koostatud nn. passid tõid päevavalgele Taebla metsade Romeo ja Julia loo. Ka elukate toimetused kauges minevikus on tänu lihtsale neljatähelisele geeniahelale meil justkui peo peal – sealhulgas ohter geenikaubandus, kui nii võib väljenduda. Üksteiselt geene “laenates” pole risti ette löönud elupuu võra täiesti eri otstest pärit olevused.

Kui mina ülikooli tulin, oli imetajauurija ehk terioloogi oluline tööriist -20 kraadise mugavkraadiga magamiskott, millega võis talvises metsas hundijälgi ajades end sinnasamma hange ööpausile keerata. Nüüd on selle kõrval tähtsa koha sisse võtnud laboripipett, mis aitab karvad või muu kehamaterjali moondada mitmesugusteks lahusteks ja lõpuks ilusate värviliste nuleotiidjärjestustena arvutikuvarile manada. Huvitav on kujutleda, mis saab edasi. Selge see, et karustel hundiuurijatel ei tule steriilses laboriõhus marineerida kaua, vast mõned aastad veel. Siis pääsevad nad tagasi metsavärskusse, taskus mobiiltelefonisuurune geenidetektor. Lükkad ühest otsast karva sisse, jookseb teisest otsast geeniahel ja sugupuu kõvakettale.

Lähenevad kohalike omavalitsuste valimised ja elurõõmust pakatavad roosad näod bussipeatuste vitriinides veenavad, et hoolimata ajutisest ebapopulaarsusest teadusilmas on füsiognoomia inimeste argiteadvuses endiselt aukohal. Inimese nägu on meile peegel tema isiksuseomaduste (loe: geenide) kohta. Arvutigraafikud on näinud kurja vaeva, et tulevaste deputaatide nägudelt maha retušeerida väsimusevagusid ja küünilisusekortse. Õnneks veel üsna käpardlikult, ent infotehnoloogia areneb kiiresti. Varsti oleme ühest tähtsast orientiirist ilma.

Loodetavasti suudab biotehnoloogia sammu pidada. Arutust optimismist kisendavad plakatid vitriinidest kaovad tasahilju. Kandidaadi kohtumisel valijaga ei hüüta õhku ühtki hüüdlauset ega küsita ühtki küsimust. Mida poodiumil higistav saadik räägib, laulab või häälitseb, pole tähtis. Saalitäis valijaid vaatab teda vaikides läbi väikeste roosade prillide, mille siseküljel helendab vöötkood tema genoomist välja arvutatud esindusväärtuste kohta. Elutarkus 3,2 palli; usaldusväärsus 2,1 palli; karjerism 8,9 palli; enesehinnang +14,3 palli (suurushulluse hoiatus). Jne.

Sõna otseses mõttes igal sammul pudeneb meist maha keharakke, kus sisaldub ilusa digitaalse failina kogu meie genoom. Tuleviku kurjategijaid ei jälitata pealtnägijaid küsitledes, sõrmejälgi kogudes või sireeni huilgel linnaelanike eludega riskides. Tuleviku mäkri ei jälitata raadiovastuvõtjaga, läbi telefonivõrgu ega isegi mitte satelliidi vahendusel. Piisab neistsamadest roosadest prillidest.

„Teeme ära 2008” ja ühisvara tragöödia

(Eesti Loodus, juuni 2009)

Eelmise aasta esimesel maipäeval juhtus kummaline lugu. Selle asemel, et sättida rinda punane nelgiõis ning marssida tänavatele endale rohkem raha nõutama, nagu mõneski õhtumaa „vanas demokraatias” kombeks, kogunesid ühe hiljuti iseseisvunud pisiriigi kümned tuhanded inimesed ühtäkki – koristama prügi. Kusjuures mitte iseenda laokile jäetud prügi ja enamasti mitte enda kodu ümbrusest.

See viimane asjaolu teeb juhtumi huvitavaks teadusele. Praeguse evolutsioonilise psühholoogia vaate kohaselt oli toimunu üpriski ebatõenäoline. Arvatakse nimelt, et ühishüve nimel tegutsema on inimene motiveeritud vaid olukordades, kus tema isiklikku panust märgatakse ja meelde jäetakse: niiviisi tekib võimalus, et see tulevikus vääriliselt – ja mis tähtis, isiklikult – tasutud saab ning pingutus ei lähe raisku (vt. täpsemalt Eesti Loodus, 2008/2; lk. 20). Puhta ühishüve nimel ponnistamast takistab meid evolutsiooni loogikast tingitud paratamatus: ühisvara tragöödia (vt. eelmine jutt).

Tõsi, on igati ootuspärane, et inimesed (ja muud sotsiaalsed loomad) kutsuvad üles ühise hüve nimel pingutama kaaskodanikke. Nii kirjutab juba Garrett Hardin oma teetähiseks kujunenud 1968. aasta essees (vt. lk. 8), et ta ei mäleta ühtki viimase aja USA presidenti, kes poleks kutsunud ametiühinguid üles vabatahtlikult vähendama palganõudeid, või metallitööstureid piirama hindu. Hardin peab sedasorti moraalilugemist otseselt kuritegelikuks, sest see põhjustab skisofreeniat nii ühiskonnas kui ka üksikinimestes. Pisut tagasihoidlikumalt: on üpriski tõenäoline, et tegu on tüüpilise evolutsiooni käigus kinnistunud alateadliku petuskeemiga, kus üksikisik püüab suurendada ühishüve kaaskodanike arvelt, ilma omalt poolt vastu panustamata.

Sestap ei pannud loodusteadlast ilmselt imestama „Teeme ära” suurüritusele eelnenud reklaamikära. Nii need, kes olid otsustanud ise minna, kui ka need, kes lõpuks kõrvale „viilisid”, said ainult võita sellest, kui osa võtab võimalikult suur hulk teisi. Lõhe teooria ja tegelikkuse vahel tekkis hetkel, kui inimesed tõesti ka kohale tulid ja ohverdasid päikesepaistelise pühapäeva võõras seltskonnas ja võõras kohas võõrast prügi tihtipeale sõna otseses mõttes maa küljest lahti kaapides.

Teadus oleks pigem ennustanud järgmisi käitumistüüpe. Esiteks: kodanik siunab kogu kampaaniat, nimetades seda kommunismi tagasitulekuks, potjomkini külaks, või öeldes otse välja: koristagu see kes lagastas! Kirudes küll pigem omaette ja tasasel häälel, et „idealistide rõõmu mitte rikkuda”. Teine variant: kodanik kiidab kõiki tuttavaid minejaid ja kurdab, et tahaks niiväga isegi tulla, kui vaid ... ahh, just sel päeval poleks ammu lubanud ämma juures kartuleid panna, või – just nüüd poleks kätt nii pahasti välja väänanud. Tunnistagem, ettekäänet leida poleks raske. Kolmas variant: kodanik on kindel tulija veel eelmisel õhtul, helistades kõik tiimikaaslased mitu korda läbi ja innustades neid, kuid, oh õnnetust, jääb liiga pikalt linna peale tähtsaks päevaks julgust koguma. Ning – kas sa näh nüit! – ei kuule hommikul äratuskella.

Loomulikult ei pruugi need käitumisviisid kujutada endast teadlikku pettust. Vastupidi, mida vähem me oma isekat pisikelmust teadvustame, seda sujuvamalt see tõenäoliselt õnnestub. Säärased käitumismustrid on lihtsalt looduslik valik kinnistanud meie alateadvusse, sest need, kes suutsid kaaslasi karistamatult petta, on läbi aegade olnud ausameelsetest keskmiselt veidi edukamad.

Kui vastuollu satuvad teadus ja tegelikkus, tuleb vigu otsida esimesest. Mille poolest teaduslik ennustus, et „Teeme ära” on määratud nurjumisele, on liiga lihtsameelne? Võimalusi tuleb pähe mitu.

Esiteks, võibolla siiski toimis ühisüritus inimeste isiklike suhete korraldajana. Tuldi ju enamasti mõneliikmeliste meeskondadena, mille osalised signaliseerisid kohalolekuga üksteisele enda usaldusväärsust. Parafraseerides vanasõna: „Sõpra tunned töös”. See, kas töö oli otseselt kasulik kellelegi konkreetsest seltskonnast, nii nagu vanasti talgutöödel, ei olnudki ehk nii oluline, piisab, et tegutseti kogukonna ühishüve nimel. Ja muidugi, enneolematu rahvaüritus pakkus võimalust sõlmida uudses olukorras uusi sotsiaalseid sidemeid.

Teiseks, võibolla tõesti toimis kogu üritus peamiselt üleskutsena, nii nagu lootsid korraldajad. Päev värskes õhus päikese käes, olgugi ebameeldiva ja võõra prügiga maadeldes, ei ole istuva eluviisiga linnainimesele ehk liiga suur ohver, kui selle tasuks on üldise moraali nihkumine kriipsukesegi võrra kõrgemale.

On kolmaski võimalus, mille kooskõla kohta evolutsioonilise psühholoogiaga ei oska küll esialgu midagi arvata. Tuldi, tajudes selliste ürituste põhimõttelist jätkusuutmatust, paratamatut hääbumist inimeste loomuomasesse isekusse ja sellest tulenevasse ühisvara tragöödiasse. Tuldi sellest hoolimata – lihtsalt mängu ilu pärast, mõeldes nagu John Lennon ja paljud teised luuletajad: kujutlegem kasvõi päevaks, et ühisvara tragöödiat ei olegi olemas! Olgugi näilik, kuid mäng tundus piisavalt hea ja huvitav, et hetkeks kaasa minna.

Säärast hetkelist sähvatust võiks võrrelda piksega: see ilmub aeg-ajalt justkui ei-tea-kust, avaldab oma võimsusega kõigile muljet, et siis jälle pikaks ajaks kaduda. Esimesi välgu-uurijaid vaadati küllap kui veidrikke, tänapäeval aga on see nähtus – elekter – rakendatud enesestmõistetavalt igasse majapidamisse. Samamoodi tasuks teadlastel tähelepanelikult uurida „Teeme ära” taolisi ootamatuid pööriseid päevast päeva iga inimese enda naba ümber tiirlevas maailmakulus. Võibolla õnnestub needki kunagi teaduslikult ohjesse püüda ja elegantselt igapäevatööle rakendada. Võibolla kunagi saame ühisvara tragöödiat inimühiskonnas hakata pidama rauaaegseks igandiks.

Eesti Loodus ei ole piibel

(Eesti Looduse toimetajaveerg, aprill 2009)

Kui saatsime seekordse avaloo visandi Eesti looduseuurijate seltsi kriitikatule alla, oli vastukaja nii võimas, et ainuüksi selle põhjal annaks liialdamata koostada põneva Eesti Looduse erinumbri. Et torm tõuseb, oli tegelikult ette aimata. Jüri Pino on ilusti öelnud: ainult mõtteavaldused stiilis “banaan on kollane” ei tekita kelleski mingeid vastuväiteid. Sellegipoolest oli toimetuserahval äärmiselt hea meel kinnitust saada, et nõnda paljud Eesti loodusteadlased meie ajakirja loevad, oma südameasjaks peavad ja oma arvamust välja öelda ei pelga.

Kõige häälekamalt võeti sõna pealtnäha kõige ebaolulisematel teemadel, näiteks mõiste “elur” vajalikkuse kohta. Palju kirgi kütsid seened: kuidas siis ikkagi nii, et neid võiks ühtäkki hakata loomadeks nimetama? Säärane jora naerdakse ju välja ja maksumaksja võib koguni pahaseks saada! Tegelikult on siin mõtlemisainet küllaga: vanad ja väärikad alusmõisted peavad tõesti saama rahu, et meie maailmapilt päris uppi ei vajuks. Antud juhul ei tohi aga unustada, et alates molekulaarse süstemaatika esiletõusust  j u b a  o n  pöördumatult hägustunud nii seene, taime kui ka looma teaduslikud mõisted.

Arutelus selgusid ka kaks meie ajakirja sihtrühma, kelle pärast loodusteadlased kõige enam südant valutavad: bioloogiaõpetajad ja tädi Maali. Mõlema puhul kahtlustati, et nad loevad Eesti Loodust nagu piiblit, võttes kõike siin kirjutatavat puhta kullana. Ei saa salata, niisugune arvamus tekitas vähemalt minus kerge paanika.

Pisut vaiksemalt õiendati loo teaduslikku osa. See sundis ka toimetaja kaevuma süstemaatika saladustesse vähemalt eelkooli tasemel. Mõnigi revolutsiooniline sõnastus sai nüüd vaoshoitumaks kohendatud ja mõndagi olulist veelgi rõhutatud: ühesõnaga, loomulik toimetamise protsess, aitäh nõuandjaile!

Rahvusvahelistes teadusajakirjades palutakse kõik artiklid enne avaldamist üle vaadata paaril-kolmel vastava ala tippteadlasel, n.-ö. retsensendil. Kaugel sellest, et udujutt teadusest niiviisi täiesti eemal püsiks, kuid suurel määral siiski. Eesti Loodus ei ole ranges mõistes eelretsenseeritav ajakiri, enamasti tuleme toime oma toimetajate kriitikameele najal, keerukamate lugude puhul püüame saada abi kodumaistelt asjatundjatelt. Ent neid jätkub meil teatavasti igale alale umbes täpselt null kuni üks. Nii võib ikka ja jälle juhtuda, ja juhtubki, et tööd saab meie toimetuse vanim ja kohusetundlikem liige Trükiveakurat. Mida siis teha? Jätta julgemad ja keerukamad lood lihtsalt avaldamata?

Eesti võib-olla parim süstemaatika tundja Erast Parmasto märkis seekordse avaloo kohta tabavalt: “Raik Mikelsaare hüpoteesid on igati vahvad ja sedasorti arutelusid on vägagi vaja – teadus pole ju kirjelduste hiidhunnik, vaid eelkõige hüpoteesid ja teooriad. Ei maksa neid ainult liiga tõsiselt võtta; ja häda meile kõigile, kui tädi Maali neid Ülesleitud Tõeks hakkab pidama.”

Eesti Loodus ei suuda ega taha pakkuda oma lugejatele Kindlaid Tõdesid. Just vastuoksa, tahaksime lugejat nende eest kaitsta. Püüdes samas mitte libastuda postmodernismi laiale allamäeteele. Skeptilisus, kriitikameel, iseseisev mõtlemine on eestlasele lausa eluliselt vajalik oskus, mida ei tohi unarusse jätta. Eesti Loodus ei tohiks olla sumbunud klassiruum või pühakoda, vaid sellest väljapääsemine, värske kevadõhu kätte. Ka elusloodus ise areneb eelkõige vigade jõul. Selleks, et jõevool saaks põhja puhtaks uhtuda, tuleb kõigepealt muda üles keerutada.

Me kõik oleme tehtud tähtedest

(Eesti Looduse toimetajaveerg, veebruar 2009)

Teadus on religioon. Lausa kolmel eri moel. Esiteks, see lähtub uskumustest nagu teisedki religioonid. Kui mõnes religioonis usutakse, et pärast surma lähme põrgu või taeva, siis teaduses eeldatakse näiteks seda, et loogikareeglid kehtivad, et täna avastatud füüsikaseadus kehtib üpris tõenäoliselt ka homme. Seda usutakse ilma, et keegi ealeski saaks seda 100% kindlalt tõestada.

Ent teaduse omapära võrreldes muude usunditega on tohutult suurem ennustusvõime. Kui praegu maailmas valdavad tavausundid on, piltlikult öeldes, võitnud moraalikaanonite võidujooksu, siis tänapäevane teaduslik meetod on võitnud ennustusvõime võidujooksu. Selle taga on aastasadade pikkune ränk treening, koos hulga valusate kukkumiste ja taastõusmistega. Muidugi, tulemus ei ole täiuslik. Ent väita, et evolutsiooniteooria on võrdväärne näiteks nn. intelligentse disaini õpetusega on samahea, kui väita, et igaüks meist vääriks Gerd Kanteri asemel olümpiakulda: Kanter ei visanud ju sugugi staadioni lõppu, võibolla suudab seda keegi teine, kui ta vaid viitsib piisavalt trenni teha.

Teiseks, teadus eeldab kaasinimeste jutu uskumist. Loomulikult, tänapäeva teaduslik meetod püüab siit tulenevaid ohte muuta nii väheseks kui võimalik. Seda huvi teenib näiteks katsemeetodi korratavuse ja tulemuste falsifitseeritavuse nõue, samuti asjaolu, et pikas plaanis ei määra tunnustust mingile avastusele mitte niivõrd avastaja jutu ilu, kui see, kui paljudele uutele avastustele tema leid suudab aluse panna. Ent lühiplaanis tuleb lihtlabast valetamist aeg-ajalt ilmsiks ka kesksetes teadusajakirjades. Ammugi ei saa me ajalehest teadusuudist lugedes eales kindlalt teada, kuipaljuga petta saime, kasvõi reporteri hooletuse tõttu.

Kolmandaks, teadustööd tegev inimene usub, et uutest teadmistest tõuseb rohkem head kui kurja. Et Hirošima, Nagasaki, Tšernobõl ja naftaküttel rahvaautod on erandlikud õnnetused ning keskeltläbi läheb elu aegamööda siiski paremaks nii meil kui ka meie lastelastel. Einstein on hardunult maininud teadlasi kui tõeotsijate nähtamatut vennaskonda. Samas, vaid mõned aastad enne tuumapommi loomist nimetas ta seda sama tõenäoliseks, kui leida nõel heinakuhjast. Seekordses intervjuus ütleb geneetik Mart Viikmaa, et evolutsiooni tundmine ei saa inimkonnale mingit kahju teha – nentides samas, et tänapäeva biotehnoloogia suudab luua tuumarelvadest tunduvalt ohtlikumaid relvi. Teaduse kolmandat religioosset tahku võiks üldistada kui usku, et rumalusest sünnib enam kurja kui pahatahtlikkusest. Võibolla koguni, et pahatahtlikkus on vaid üks rumaluse vorme.

Vanal Darwinil on muidugi kõige otsesemad arved nii teaduse kui ka muude usunditega. Mart Viikmaa mainib intervjuus, et Darwini hüpotees “asus teaduslikul viisil kõrvaldama Loojat”. Jah, evolutsiooniteooria näitab, et elusloodusel kogu oma keerukuses ja mitmekesisuses ei pruugi olla eesmärki. Muidugi, oma südames ei usu enamik meist seda rohkem, kui jõuluõhtul kirikus lunastaja sündi. Inimene on kord juba nii ehitatud. Me ei adu, et sõnad “eesmärk” või “tahe” iseenesestki on vaid metafoorid, mis on meie mõtteis ja keeltes kanda kinnitanud pelgalt seetõttu, et teistsugused keeled ja rahvad on looduslik valik ammu kõrvaldanud. Et see pole sõnakõlks, vaid tõesti tõsi, mida üks laulja on öelnud: me kõik oleme tehtud tähtedest.