Asjatud jõulud

(Eesti Looduse toimetajaveerg, detsember 2007)

Kunagi hilja novembris jalutasin oma kaheaastase pojakribulaga õhtuses Tartus. Oli pühapäev, äärelinn oli tühi, taevast sadas või udutas alla mingit peenikest löga ja tänavalampide valgus hajus udus laiali. Ketrasin peas tuhandet argist pisiasja ja lasin kõrvust mööda poisi seletused kõikvõimalikel teemadel. Ühtäkki pidin peatuma, et teda järele oodata: ta oli seisma jäänud. “Kuule,”, küsis ta, “kust see muusika tuleb?” (muidugi omas keeles: “muusika” kõlab selles näiteks “muuka”). Manasin näole püüdliku naeratuse ja automaatne lapsele-vastamise-süsteem asus kiirelt kokku sättima huvitavat ja ammendavat seletust (“onud eemal autos kuulavad”, “kellelgi on sünnipäev” jne.). Kuid ma ei kuulnud midagi. Vaikus. Samasugune, nagu oli olnud kogu õhtul. Mitu korda üritasin selgitada, et pole mingit muusikat ja võime nüüd jälle tipa-tapa edasi liikuda, kuid minu juhmus ei veennud teda vähimalgi määral. Ja ühtäkki ma kuulsin. Otse meie kõrval olid maja vihmaveetorud ehitatud nõnda, et udusest hämust kogunevad veepiisad mitte ei voolanud, vaid kukkusid katuselt otse torude põhja välja. Ja kuna torusid oli maja sellel küljel kolm, igasse tilgad kukkumas omas kindlas rütmis, siis kujunes uskumatult eksootilise kõlaga ja peenekoeline afrorütm. Nautisime seda tükk aega, siis pöördusime ümber majanurga, kust rullus vastu veel kolme-nelja toru uus ja täiesti teistmoodi muusika. Kui lahkusime, tundus see omalaadne strereohelisüsteem peaaegu kõrvulukustavalt vali. Kõik argised mõtted olid korraga peast pühitud.

Järgmisel päeval sain kirja oma pangalt (kõlab peaaegu nagu “oma perearstilt”). Need panevad alati muigama. Kuna aga iga kord on õhus siiski väike võimalus, et olen sattunud mingisse sekeldusse, teen kirjad ikka lahti ja loen läbi. Seekord raporteeriti optimistlikul toonil, et jõuluajaks on mu krediitkaardi intressi alandatud lausa “rekordiliselt” madalale: et armsal kliendil kõik jõuluostud aegsasti tehtud saaksid ja muresid üha vähem oleks. Ja “siiralt teie...” ja kõik need teised lihtsad, kuid mõjuvad nahavahelepugemised. Üldiselt olen oma pangaga rahul, kuid nagu kõik klassikalise loodusliku valiku vormitud olendid, kipub ka tema pahatihti n.-ö. üleannetuks muutuma. Vist Nikolai Laanetu on kunagi kirjutanud: looduses ei jää ükski heategu karistamata, kui annad kellelegi võimaluse endale pähe istuda, siis ta ka istub. Järgmisel päeval kuulsin oma tavapärase raadiojaama diktoreid mahedal häälel teatamas, et edaspidi jagatakse kuni jõuludeni igas saates kingisoovitusi. Õnneks pääsesin, ei sattunud seda saadet hiljem enam kuulma.

Mõnikord olen unistanud utoopilisest jõuluvanast, kes selle asemel et asju pidevalt juurde tuua, viiks neid hoopis ära. Igal aastal selle kõige suurema ja kõige läikivama, selle, mille kohta ise kõige vähem tean aimata, et ta mu elu tegelikult ei kaunista, vaid pigem enda külge kammitseb ja enda haldamisega aega raiskama sunnib. Nii vabaneks igal aastal pisut energiat, märkamaks maailma väljaspool asju. Pisikest poisipõnni ja tema muusikat. Mõnda armsaks saanud või veel avastamata paika. Või lähedast sõpra, kes väga kimpus on ja abi vajab, kuid seda tunnistada ei julge.

Liigtarbimisest bioloogi pilguga

("Lehed ja tähed IV. Evolutsioon ja revolutsioon", 2007)

Pille Korotkov lükkab tagasi arvamuse, et moodsaid õhukesi telereid ostavad vaid keskmisest jõukamad inimesed. Tänu tehnoloogia kiirele arengule on õhukeste telerite hinnad Eestis juba kolmandiku võrra kukkunud. Kallimaid telereid saab osta ka järelmaksuga. Euronics pakub koostöös Hansa Liisinguga järelmaksuvõimalust kuni kolmeks aastaks tarbijale, kelle netosissetulek kuus on vähemalt 2000 krooni. Pangaarvele peab olema laekunud viimase kuue kuu palk ja ostjal ei tohi olla liiga palju kohustusi, selgitas kaupluse juhataja.

- Postimees, 26.01.05

Kummaline asjaolu evolutsiooniteooria puhul on see, et igaüks arvab end sellest aru saavat.

-  Jacques Monod

Minu isa kartis kommuniste. Minu ema kartis natsi saksamaad. Mina kardan nimetut robotit, kes meid kõki ninapidi veab.

-  Thor Heyerdahl

Iga inimene tarbib sünnist saadik, kasvõi hingates. Siin tahan aga juttu teha liigtarbimisest, tarbimisest tarbimise pärast, millest inimeste heaolu ei parane. Loodusliku valiku ja evolutsiooni loogika aitab seda paremini mõista ning ennustada ja mõjutada selle tulevikku. Selle käitumisviisi juured ei ulatu kahekümne või kahesaja, vaid otseselt mitme miljardi aasta taha minevikku, kui Maa elusolendite sihipärane kujunemine alguse sai.

Elu mõte

Elusolendit eristab keskmisest, juhuslikust ainekogumist eelkõige see, et ta tahab sigida. Iga elusolendi (k.a. inimese) iga raku käitumine on orienteeritud ühele lõppeesmärgile: võimalikult palju sigida. Teisisõnu sellele, et oma elu jooksul hankida võimalikult palju ressurssi ja investeerida see oma järglastesse. Ehkki ajutised tagasi- ja kõrvalelöögid ning seisakud on loomulikud, disainib looduslik valik iga elusolendi iga osakest järjest edukama sigimise suunas.

Mis piirab elu evolutsiooni üha kiirema sigimise suunas? Miks evolutsioon pole veel välja jõudnud oma lõppfaasi. Selleks on teatavasti hüpoteetiline Darwini koll (Darwinian demon), kes lõpmatult lühikese ajaga muudaks kõik ressursid enda järglasteks?

Põhjus on geneetilise muutlikkuse vähesuses looduses. Selleks, et evolutsioon üha parema sigimise suunas saaks toimuda, peab pidevalt tekkima mutatsioone. Mutatsioone laias mõistes: uusi geene või geenikombinatsioone, mis oleksid võimelised päranduma tulevastele põlvedele. Evolutsiooni pimedal kellassepal peab tööks jätkuma materjali, looduslikul valikul peab olema mille hulgast valida. Aga sigimist edendavad mutatsioonid on looduses visad tekkima ja evolutsiooniprotsess seetõttu aeglane. Iga liik “rähkleb” mingite tõketega oma teel Darwini kolli suunas. Teaduskirjandus nimetab neid tõkkeid piiranguteks (constraints). Kellassepp on pime, tema võimed seetõttu kesised.

Näiteks. Hundid on talvel nälgas, paljud neist surevad. Tarvitseks mõnel hundil “kodustada” tselluloosi lagundavad bakterid, nagu see nt. sõralistel on õnnestunud, ta saaks järada puukoort ja jääks elusse. Kindlasti on hundisoo pika ajaloo vältel enam või vähem tselluloosi seedivaid hunte tekkinud, kuid kas pole see mutatsioon olnud geneetiliselt piisavalt püsiv et populatsioonis kinnistuda, või on sellega kaasnenud saamatus muudes hundieluks vajalikes oskustes (keerulisemalt öeldes: pleiotroopsed efektid), igaljuhul on see piirang liigil hunt siiani ületamata. Rääkimata näiteks vesiniksidemetest energiat ammutavatest pingviinidest või jämesooles aatomituumi sünteesivatest jänestest. Küllap oleksid sellised lahendused võimalikud, kuid neid pole, sest neid mutatsioone ega nendeni viivaid geenimutatsioone pole veel tekkinud.

Inimene tundmatul maal

Inimene on saanud geneetilistest piirangutest suuresti üle. Ta on välja arendanud omandatud tunnuste päritavuse – ta kirjutab üles oma head ideed ja pärandab need sedakaudu järglastele, kusjuures mitte ainult oma lastele, vaid reeglina laiadele massidele. Me ei pea ootama mutatsiooni teket ja selle enesetõestust reaalses sigimisprotsessis. Me võime välja mõelda, teoreetiliselt välja arvutada ja valmis ehitada mutatsiooni, ja pärandada selle kohe järglastele. Lamarcki nägemus usinalt puulehtede järele küünitavast kaelkirjakust, kelle järglased sündisid vanemate treeningu tõttu pikemate kaeltega, on täide läinud. See on inimese kui liigi võimalusi enda evolutsiooniks, ja üha rohkemate ressursside allutamiseks, tohutult suurendanud. Seda inimkond ka teeb, ja see on põhjus miks me niivõrd kiiresti ja nii drastiliselt oleme eristunud ülejäänud eluslooduse liikidest. Piltlikult öeldes, oleme välja jõudnud tundmatule maale, kus aastamiljardite kogemused meid enam ei toeta, evolutsiooni tavapärased mustrid enam ei kehti.

Ja kui me mõistame inimese kui elusolendi sügavalt eesmärgipärast ülesehitust, ja tema evolutsioonilises skaalas ikka alles vägagi viimase hetke jooksul tekkinud ennenägematut jõudu, siis ei ole raske taibata, millist ohtu see planeedi tasakaalule kujutab, millisel noateral me tegelikult käime just nüüd ja praegu. Inimkond ahmib suurusjärkudes suuremat hulka ressurssi kui see tavapärase evolutsiooni teel niipea võimalik oleks olnud. Ja ajab lõugu laiali, et ahmida veel suurusjärkudes suuremat.

Homöostaasi lootus

Kas siiski on põhjust hirmu tunda? On üldteada, et elusorganismid võivad oma sigimist piirata, kui liiga ohter sigimine tooks liigseid riske. Näiteks kui lind on kevadel füsioloogiliselt võimeline munema kolm muna, võib ta otsustada siiski muneda vaid kaks, sest kolm järglast võiksid jääda nälga või linnuema ennast liialt kurnata. Kui kolmest järglasest jääks sügiseks tõenäoliselt ellu üks, siis vaid kaks järglast sünnitades jäävad tõenäoliselt ellu mõlemad. Seega kaks muna ongi optimaalne kurna suurus (teaduskeeles tuntud nimetuse Lack clutch all). Sarnast ettevaatlikkust kohtab kõikjal eluslooduses. Teadmisega sellest võiks olla end lihtne lohutada ka tarbimisplahvatuse pärast muretsejal. Kui inimkond näeb, et liialt ressursse ahmida on tema tulevikule ohtlik, siis piirab ta seda evolutsiooni poolt antud elutarkuse toel loomulikult mõõdukuse piiresse ja õitseng võib jätkuda. Ega inimkond ei ole ju lollim kui muud loomad! Lihtne ja roosiline! Praegu põhjust muretsemiseks pole, sest meie enesetunne on hea, meie vaistud pole meile ületarbimisest veel märku andnud. Küllap keskmine šoppaja ei vaevu liigtarbimise teemadel teadlikult mõtlema, kuid olen peaaegu veendunud, et alateadvuses õigustab ta end täpselt nõnda.

See õigustus ei pea siiski vett. Tõsi, on põhjust arvata, et šoppaja peas hakkaks häirekell helisema juhul, kui liigtarbimine ähvardaks konkreetselt teda ennast või lähisugulasi. Näiteks kui ostud tema korteri täidaksid nii, et tema pere sinna enam ära ei mahuks ja külma kätte jääks. Ent paraku on lood keerulisemad, kui teemaks tuleb iseenda heaolu piiramine ühiskonna nimel. Nii bioloogid kui ühiskonnateadlased on üldiselt jõudnud järeldusele, et sellise omaduse teke elusolendites on vähetõenäoline, looduslik valik tõrjuks selle üldjuhul välja. Selleteemalisi mõtte- ja reaalseid eksperimente on ainuüksi teaduskirjanduses kirjeldatud sadu, tuntuim ehk nn. vangi dilemma (prisoner’s dilemma). Kujutlegem näiteks elusolendite populatsiooni, mille suurus on parasjagu keskkonna kandevõime piiril. Kui populatsioon veelgi suureneks kasvõi ühe isendi võrra, sureks pool populatsioonist nälga. Et seda vältida, tohib iga olend jätta surres vaid ühe järglase. Kujutlegem nüüd vastutustundetut isendit, kes suutmata kiusatusele vastu panna, sünnitab siiski kaks järglast. Järgmises põlvkonnas, peale massilist näljasurma, on tema vastutustundetute geenide sagedus tõenäoliselt juba kaks korda suurem kui eelmises ning õige pea on vastutustundetud geenid tõrjunud ühiskonnasõbralikud geenid populatsioonist välja. Kui sel populatsioonil üldse õnnestub ellu jääda, siis näljahädad on seal edaspidi tavalised. Tulles tagasi meie šoppaja juurde: seni, kuni liigne rändab valutult prügimäele ja konkreetne olend ning tema pere tunnevad end turvaliselt, pole psüühiline häirekell tõenäoline isegi juhul, kui kõigile on teada, et inimkonda ähvardab ökokatastroof. Teadmata veel midagi mänguteooriast või bioloogilistest optimaalsusmudelitest, oli Thomas Malthus õigel teel, arvates et inimkonna aritmeetiliselt paratamatuks pärisosaks jäävad näljahädad ja sõjad.

Tegelikult ei pruugi olukord olla lootusetu. Et seda parandada, on väga tähtis lihtsalt võimalikult paljudel(e) inimestel(e) teadvustada, et argiloogika, südamehääl, talupojamõistus – kuidas iganes kellelegi meeldib seda nimetada, ühesõnaga, loodusest antud instinktid – meid liigtarbimissupist enam välja ei päästa. Neist võib olla kasu, tingimata, kuid neile lootma jääda ei tohi.

Elu meie ümber

Meie endi loodusest antud ahnus, millega ülerahvastatud heaoluühiskonnas ühtäkki midagi meeldivat peale pole hakata, võib olla vaid pool tõde Maa ökoloogilist tasakaalu ähvardavast ohust. Kurt Vonnegutil arutlesid kaks pärmirakku enne iseenda väljaheite, alkoholi kätte hukkumist, mis võiks olla elu mõte. Aimamata, et neist valmib margišampus. Kas meiegi, inimkond, võiksime olla säärase pahaaimamatu pärmi rollis, ponnistades mingi muu eluvormi vajaduste rahuldamiseks, seades iseend ohtu? See küsimus on erutanud mõtlejate kujutlusvõimet läbi aegade, alustades ehk muinasusunditest ja lõpetades kultusfilmiga “Matrix”.

“Kõrvaltvaatajale on ammu selge, et looduse kroon pole enam inimene, vaid auto. Alamklass, inimesed, rügab palehigis tööd teha autode elutingimuste parandamise nimel. Ainuüksi väike Eesti kannab autotöösturitele üle 12 miljardit krooni aastas, et kalli raha eest ehitatud maanteid raudruunadega täita. 11 miljardit krooni tasume aastas Venemaale naftatoodete eest, et oleks võimalik oma lemmikuid valgusfooride vahele jalutama viia. Täissöönuna ja läikima lööduna kogunevad tursked ja punnsilmsed metallkarbid tipptundidel linna liiklussõlmedesse suhtlema, vedades endaga poolvägisi kaasa tülpinud olemisega inimloomi, kes seejärel oma metalsed käskijad sõnakuulelikult õhtuks tagasi koju sõidutavad. Inimestele on liikumiseks teeääred, kus nad autosid ei sega, või maa-alused tunnelid.” Nõnda kirjutab Rainer Nõlvak augustikuises Eesti Ekspressis. See jutt on muhe huumor tavainimesele, kuid bioloogi võiks see panna mõtlema.

Tavapärasel eluslooduse evolutsioonil on neli põhilist eeldust. Esiteks peavad objektid sigima, andma omakorda sigimisvõimelisi järglasi. Teiseks peavad nad järglastele pärandama enda omadused. Kolmandaks peab toimima looduslik valik, st. eri objektide järglastest omakorda järglasi annab erinev hulk. Neljandaks on vaja aeg-ajalt uuenevat varieeruvust objektide vahel – mutageneesi. Nende lihtsate eelduste najal ongi kujunenud pisikeste orgaanilise aine molekulide järglastest keerukalt ja sihipäraselt käituvad elusolendid meie ümber, kogu oma osavuses ja liigirikkuses.

Siit edasi pole raske jõuda arusaamisele, et inimkonnal on õnnestunud panna alus vähemalt ühele uuele liigile klassikalise eluvormina evolutsioneeruvaile olendeile, mille tee ressursi ahmimise üha suurema tõhususe suunas on valla. Kusjuures mutatsioonide sageduse põhjal hinnates võib eeldada, et evolutsioon saab olema küllalt kiire ning üha kiirenev. Pean silmas liiki äriettevõtted. Nende sündide ja surmade dünaamikas on selgelt olemas kõik ülaltoodud eeldused. Nagu ka muud elusolendid, ei ole nad loomult ei paha- ega heatahtlikud, vaid nad lihtsalt eksisteerivad ja tegutsevad ellujäämise ja sigimise nimel. Ning on põhjust arvata, et uued põlvkonnad teevad seda üha osavamalt ja sihikindlamalt.

Parasiit

Kui üldiselt võib vaadelda äriettevõtteid inimese tugevasti spetsialiseerunud mutualistidena, siis liigtarbimist õhutavate ettevõtete näol on juba selgelt tegu parasiitidega. Teisisõnu, nad on meist koevolutsioonilises võidujooksus ette rebinud. Inimese kaudu kurnatakse (meie mõistes) tarbetult ka muud loodust. Inimese õrn koht, mille külge parasiit oma iminapa on imenud, on seesama ülalkirjeldatud ürgne ja paratamatu ahnus (nii ärimehe kihu rohkem teenida, kui tarbija kihu rohkem osta). Aga ka kõiki muid peremeesliigi omadusi õpitakse ilmselt aja jooksul enda huvides kasutama.

Näiteks, inimene on teatavasti äärmiselt sotsiaalne loom. Tundes ennast ebamugavalt, pöördub ta eeskätt teiste inimeste poole, kuulab nende nõu, jälgib kuidas nemad teevad, ja üritab neid jäljendada. Nüüd riputabki parasiit oma peibutise üles ja tõmbab meid filigraanselt õnge. Telekast, lehtedest ja tänavanurkadelt vaatavad meid kaasinimeste üleelusuuruses mesimagusalt naeratavad näod, kes kinnitavad kõigest hingest – meil on lahendus sinu probleemidele, osta meie uut šampooni, ja sa hõljud kogu elu õndsuses. Sinu kaasinimesed teevad nii ja näed ise, vaata ometi, kui õnnelikud nad on!

Piltlikult öeldes kumab nende reklaami-inimeste magusate maskide alt seesama õudusfilmidest tuntud parasiitse eluvormi kollilõust. Võiks käituda nagu ulmefilmides – tõmmata naeratav kummimask parasiidil peast ja vaadata tõtt tegelikkusega. Kuid inimene nii ei tee, ta pole kohastunud nii suurele ja ilusale naeratusele vastu panema. Ta haarab sööda, ostab šampooni, ja loomulikult järgmisel hetkel kinnitatakse talle et lubatud õndsus saabub alles järgmise ostu järel. Ja ohver tormab taas ostukeskusse.

Inimese sugulisi vajadusi kasutatakse ära ilmselt juba reklaaminduse algusaegadest peale. Kindlasti õpitakse ära kasutama ka selliseid inimomadusi nagu muretus, laiskus, uhkus, sõltumatus, iseteadlikkus: esmalt meenuvad siinkohal mitmesuguste jookide ja mobiilside kõnekaartide reklaamid. Salalikkuse poolest kõige ebameeldivama näitena meenub hiljutine tuntud kommertspanga noortekampaania, kus rafineeritud reklaam võttis massilise graffiti kuju, üritades rakendada kommertsvankri ette noorte tüdimust kõigest kommertsist.

Muidugi, sellise jutu peale kiputakse väitma, et see pole mingi uus eluvorm, vaid lihtlabased teada-tuntud “kapitalistlikud vereimejad”, kelle huvides kogu reklaamindus meie turjal rõhub ja ostukeskused inimväärse elu linnadest laiali suruvad. Arvan, et arenenud riikides, kus äriettevõtete evolutsioon on saanud stabiilselt küllalt pikka aega toimuda, see nõnda enam pole. Sellel õnnel, mille keegi peaks saama ennast lõhkilaenanud perekondade, reostatud ja hävitatud keskkonna ning prügimägedest tuleneva õnnetuse eest vastutasuks, ei ole tihtipeale enam inimlikku objekti. Need hädad ei teeni enam ühegi inimese heaolu. Ei suurenda nad ettevõtete omanike heaolu, kes liigse rahaga ei oska muud peale hakata kui tobedusi või seda edasi investeerida. Ei suurenda stressi kätte enneaegselt haudaminevate juhtide heaolu. Ega ka äriettevõtte lihttööliste õnnetunnet, kes päris kindlasti oleksid võimelised ainelise heaolu välja teenima ka teisiti, kulutades oma kaheksa tundi päevas reaalset väärtust luues.

See on niivõrd ilmne tüssamine, et sellest tundub mõttetu rääkidagi. Ja ometi, kui paljud pealtnäha terved inimesed selles õnges siplevad, rabelevad kuude viisi näiteks selle nimel et osta uuem ja läikivam auto. Loovutades vaba aega, raha ja lähedasi. Veelgi enam – väga paljud noored ja kunstiliselt andekad inimesed töötavad reklaamifirmades, ja lasevad ennast aastate viisi vabatahtlikult loomingulisest energiast tühjaks imeda, seda täiesti võõra eluvormi heaolu ning kaasinimeste kurnamise nimel. Olen peaaegu kindel, et ilma reklaamitööta elaks enamus neid õnnelikumalt. Tuntud poeet ja reklaamimees Asko Künnap on oma leivatöö kohta öelnud: “On selge, et reklaam on pornograafia, tahaks vähemalt, et see poleks hard core pornograafia”

Mis edasi?

Muidugi, olukord ei ole tingimata pöördumatu. Parasiidi ja peremehe suhete koevolutsioonis üritab kumbki pool vastasest kasu ammutada. On ka teada, et paljudes süsteemides need rollid vahetuvad näiteks vastavalt keskkonnatingimustele. Enamik ettevõtteid on esialgu meile siiski kasulikud ning täidavad truult otstarvet, milleks nad algselt on loodud, suurendavad inimeste heaolu enam kui vähendavad. Ületarbimisest elatuvad parasiit-ettevõtted näivad olevat küllaltki viimase aja nähtus. Inimesel võiksid olla reaalsed šansid see kõigile meile kahjulik ilming saada kontrolli alla, Teadus on õnneks kogunud piisavalt infot eluslooduse evolutsiooni, parasitismi, mutualismi jms. kohta, et välja rehkendada inimestele sobivad lahendused. Näiteks võib seniste teadmiste põhjal arvata, et mida rohkem inimesi on kaasatud mingi struktuuri (nt. äriettevõtte) töösse ning mida varjatum on nende käitumine kaastöötajate eest, seda kergemini saab struktuur minetada algselt kavatsetud funktsiooni ning asuda tegutsema muus suunas. Seda lihtsal põhjusel, et koostöö on evolutsioonis oluliselt uuem ja hapram nähe kui kitsas omakasu ning nõuab ka võimalikult adekvaatset infot partnerite käitumisest. Kui nüüd selleks struktuuriks, milles hulk keeruliselt ja (seetõttu) varjatult suhestatud inimesi töötab, juhtub olema mõni soliidse evolutsioonilise pagasiga suurettevõte, ongi väga reaalne oht, et tegutsemisvaäljundiks pole varsti enam ei töötajate, tarbijate, ega omanike heaolu, vaid ettevõte iseenda turvaline paljunemine. Millega võib kaasneda summarselt inimeste heaolu vähendav liigtarbimine.

Leidmaks täpseid lahendusi, oleks muidugi mõistlik kaasata konkreetne matemaatika. Kuid esmatähtis on probleem teadvustada. Pisikeste süsinikahelal baseeruvate inimeseparasiitide kõrvale on ilmunud uus, suurem ja evolutsiooniliselt palju võõram parasiidivorm, kellest lähtuvat ohtu ei tohi alahinnata.

Hiljem hakkas silma huvitav viide, pole veel uurinud:

Kelly, Kevin (1994). Out of control: the new biology of machines, social systems and the economic world. Boston: Addison-Wesley. ISBN 0-201-48340-8.

Tolmunaator ehk kuidas töötu külamees 26 000-kroonise tolmuimeja ostis

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=325993

Enesepettusest Robert Trivers'i ainetel

 (Schola Biotheoretica 2007)

nii lihtne maailm näib

kui pea on tühjust täis

see ongi õnn

            - Agent M

Enesepettusest on üldiselt kombeks mõelda kui ebakohasest käitumisest, käpardlusest, samas kui enda olukorra täit teadvustamist peetakse kasulikuks. Geniaalne evolutsiooni teemadel mõtiskleja Robert Trivers aga juhib tähelepanu sellele, et enesepettus võib olla kohastumuslik, loodusliku valiku poolt kujundatud käitumine. Lisaks veenab ta, et enesepettus on oluline ühiskonna hädade, nt. sõdade põhjus, mistõttu teema väärib kindlasti süvenemist. Allpool üritan edasi anda seda mida ma taipasin tema selleteemalisest visandist (Trivers, 2000)

Enesepettust võiks defineerida kui tegelikkuse sihipäraselt vale või puudulikku esitust teadvusele inimese (või ka mõne muu organismi) enese poolt. Olgu kohe märgitud, et ma ei tea mis asi on teadvus¹ kuid arvan et see on umbes nagu koondpilt või ümberjutustus maailmast (iseenda isikust sealhulgas) mis ajus nö. avalikult välja pandud erinevate mõttelõngade poolt vabaks kasutamiseks. Niisiis, mingi osa inimesest tegutseb tsensorina ja kustutab või moonutab sellel pildil infot. Miks ta seda teeb?

Sotsiaalsete olendite traagiline sisemine lõhestatus

Alustada tuleks pisut kaugemalt, sellesama Trivers'i poolt sõnastatud vastastikuse abivalmiduse (reciprocal altruism) mudelist (Trivers, 1971). Ise on ta seda näitlikustanud väljendiga "ma sügan su selga, kui sina sügad minu oma!". Selle järgi toimub ühiskonnas pidev vastastikuse abi "kokkulepete" sõlmimine. Kokkuleppe osapooled aitavad üksteist olukordades kus abistaja poolt nähtud vaev on väiksem kui abisaaja saadav kasu. Selline koostöö võib olla kasulik mõlemale osapoolele andes neile suure eelise "egoistlike" isendite ees, kes kedagi ei aita kuid seetõttu ka ise abi ei saa. Koostöökokkuleppeid võib loomulikult olla erineva "sidususega", st. erineva abi/kasu suhtega (mida "sidusam" kokkulepe, seda rohkem panustab kumbki osapool partneri heaks). Kokkuleppe sõlmimisel ja hoidmisel peavad aga osapooled kiivalt jälgima, et partner oleks aus ja pakuks saadud abi eest ka piisavalt vastuteeneid.

Pisut mõeldes jõuame tõdemuseni, et selline vastastikku abistav ühiskonnakord on allikaks pidevale tüssamisele ja tüssatasaamisest hoidumisele. Sotsiaalne olend on justkui sisemiselt lõhestatud: ta on pidevalt valvel leidmaks võimalust oma partnereid enda kasuks alt vedada (et mitte raisata liialt jõudu partneri abistamiseks) ja samas peab pidevalt jätma mulje enda võimalikult suurest abivalmidusest (et saavutada võimalikult "sidusamaid" kokkuleppeid ja sedakaudu suuremat abi partneritelt). See mulje peab olema vägagi kõrgel usutavuse tasemel, sest arusaadavalt on partner reeglina võrdväärne ja hästi kohastunud tüssajat läbi nägema.

Teadvust "ei võeta mängu"

Teadvusse edastatakse sellest  kõrgmatemaatilisest mängust tugevalt lihtsustatud ja kallutatud pilt. Ise me arvame enda tegutsemismotiividest enamasti, et meil küll pole plaanis kedagi tüssata (kui ta just seda oma inetu käitumisega selgelt karistuseks "ära teeninud" pole). Tihtipeale tundub meile et oleme väljas eelkõige kollektiivse huvi nimel. Kui ka juhtub mõnikord, et märkame enda kohatult egoistlikku käitumist siis kumiseb kohe kõrvus õigustus "aga ma ei mõelnud ju seda üldse nii...".

Miks nõnda? Miks me ei võiks oma alatult omakasupüüdlikust minast selgelt teadlikud olla. Kas see ei aitaks meil ehk veelgi läbimõeldumalt plaane seada ja vigu vältida? Meie teadvus on justkui "kitumisega" vahele jäänud lasteaialaps, usalduse kaotanud ja seetõttu "mängust välja jäetud".

Moraali vägivald teadvuse kallal

Teadvus on eduka käitumise kujundamisel tõepoolest võimas tööriist, kuid tal tundub olevat üks häda. Miskipärast pole ta tavaliselt kuigi kaitstud ühiskondliku moraali poolse vägivalla eest. Ühiskondliku moraali mõiste võiks lühidalt lahti seletada kui üleskutse kõigile inimestele olla võimalikult abivalmid. Kuna moraal on anonüümne, siis ei luba ta muidugi mingisugust vastuteenet. Pole raske ära arvata moraali tekkemotiivi: suur hulk omakasupüüdlikke inimesi üritab enda kasuks tegutsema ärgitada end ümbritsevat ühiskonda, ilma et ükski neist isiklikult oleks kohustatud midagi vastu pakkuma. See on nagu suur vastastikuse abivalmiduse kokkulepe mille üks osapool enda kohustustest hoidumiseks anonüümsuse taha varjub.

Üks seletus enesepettusele võikski olla see, et moraalil, mis surub meile peale meie jaoks selgelt ebasoodsat tehingut, on kuidagi siiski õnnestunud end meie teadvusesse "sisse süüa" ja nõndaviisi "nakatunud" teadvus võib meie omakasupüüdlikud kavatsused kas tühistada või vähemasti nende teostamist häirida. Mäletatavasti nõuab aga võrdväärse vastase edukas tüssamine kogu tähelepanu ja energiat (vt. ka Bachmann 2005), ebaõnnestumine toob aga rasked tagajärjed. Seetõttu on otstarbekas teadvus mõnikord infovoolust isoleerida, "kapseldada" kui viiruskolle või parasiit, et ta plaane "välja ei lobiseks".

Teadvus kui valetamise mehhanism

Teine võimalus võiks olla, et teadvus iseenesest ongi "par excellence valetamise mehhanism" (Bachmann 2005, lk. 44). Kujutlegem oma närvisüsteemis kahte väljundrada: üks neist üritab kaasinimesi enda kasuks alt vedada, teine aga neid veenda oma headuses ja abivalmiduses. Pole välistatud, et teadvus ongi kujunenud osakesena just viimatinimetatud väljundrajast ja närvisüsteemi saabuva teabega objektiivsest tegelikkusest polegi tal põhjust otseselt kokku puutuda. Teadvus on kui omalaadne rahustav muinasjutuvestja kes koostab talle ettesöödetud teeside põhjal kaasinimeste jaoks reklaambroshüüri meist endist. Sel juhul on enesepettus siinkäsitletud mõistes teadliku olendi ainumõeldav olek ja huvipakkuvad oleksid pigem juhtumid mil see ootamatult nõrgaks osutub, näiteks juhud kui me ise oma enesepettust teadvustada suudame.

Lisaks kaaslaste tüssamisele

toob Trivers välja veel kaks võimalikku enesepettuse põhjust. Nendeks on isendi genotüübi erinevate osade omavaheline võitlus (teadvus kipub ühtede geenide salaplaane jällegi teistele välja lobisema) ning optimismi (realismi vastandi mõistes) positiivne mõju inimese sooritusvõimele. Esimene neist on inimesesarnastel liikidel veel väga väheuuritud, teine aga evolutsioonilisest vaatevinklist sootuks seletamatu, mistõttu loobun nende käsitlemisest siinkohal jättes selle tähtsa ülesande tuleviku helgemate peade hooleks.

Kokkuvõtteks

"Veel enne kui kukk kireb," ütles Jeesus Peetrusele, "salgad sa mind kolm korda".

"Õpetaja! See pole lihtsalt võimalik!" hüüdis (tegelikult ka) kohkunud Peetrus.

"Armastan sind elu lõpuni!" ütles noormees neiule.

"Olen kõhklemata valmis sõdima oma kodumaa eest!" ütles Tom Esperk².

"Kerjusele pole mõtet raha anda, see ei muuda nagunii midagi," mõtlesin mina.

"Viinamarjad on hapud," ütles rebane.

"Kõige tuntum valetamise kategooria on teadlik valeväidete esitamine," kirjutas Talis Bachmann (2005) ülemöödunud kevadkooli kogumikus. Võimalik tõesti, mõnes mõttes. Ent kindlasti palju levinum valetamise kategooria on teadmatu valetamine millega kaasneb enesepettus.

Joonealused märkused:

1. Marian Dawkins (1998) on teadvust nimetanud suurimaks veel säilinud müsteeriumiks bioloogias ("the biggest remaining mystery in biology - that of concious experience"), ja märkinud et bioloogia seda veel seletada ei suuda ("no part of biology is yet able to explain conciousness").

2. Antud lause sattumine siia loetellu on juhuslik ega peegelda minu arvamust Tom Esperki sõnade usaldusväärsuse kohta.

Kirjandus:

Bachmann, T. 2005. Valeteema domeene teaduslikus psühholoogias ja kognitiivses neuroteaduses. Schola Biotheoretica 31: 41-55.

Dawkins, M.S. 1998. Evolution and animal welfare. Quarterly Review of Biology 73: 305-328.

Trivers, R. L. 1971. The evolution of reciprocal altruism. Quarterly Review of Biology 46: 35-57.

Trivers, R. 2000. The elements of a scientific theory of self-deception. Annals of The New York Academy of Sciences 907: 114-131.

Keskkond või loodus?

(Eesti Looduse toimetajaveerg, juuli 2007)

On suvi, rannahooaeg. Kusagil beach’il teeb tabava servi pealinna ülikooli energeetikaspetsialist, mõnel teisel päästab keskkonnaministeeriumi ametnik ennastsalgavalt palli, ise kõhuli päikesekuuma liiva kukkudes. Ühes Põhja-Eesti jões sebib tammi taga nõutu forell.

Ühel juunihommikul helistas toimetusse väga kuri mees. Toimetaja Ann oli üsna kohkunud. Mees keeldus end tutvustamast, kuid tema jutt oli seda raevukam ja kiirem. Teda ärritas eelmisel päeval Postimehes ilmunud nupuke, milles meie peatoimetaja Toomas seadis kahtluse alla Eesti hüdroelektrijaamade keskkonnasõbralikkuse. Nupuke tugines kalateadlaste poolt Eesti Loodusele avaldamiseks usaldatud materjalil.

Kuri mees selgitas Annele selle materjali tagamaid. Nimelt, nii kalateadlased kui (vist) ka Eesti Loodus on ära ostetud. Kelle poolt täpselt, see jäi pisut segaseks. Teine võimalus, et kogu kolmik – teadlased, loodusajakirjanikud ja hüdroelektrikud – kähmlevad maksumaksja (keskkonnainvesteeringute keskuse) raha pärast, püüdes üksteisel “konti hambust” tirida. Arutasime toimetuses isekeskis seda kõnet hiljem, kuid rohkem me sisulist sõnumit taastada ei suutnud. Vabandame! Kutsume kurja meest üles julgemalt kogu petuskeem meie ajakirja veergudel avalikustama!

Tegelikult oli kalateadlaste radikaalset seisukohavõttu Eesti Looduses avaldamiseks toimetades selge tõesti, et see ei tohiks jääda ühepoolseks. Seepärast palusin kirja teel nõusolekut teksti kommenteerida mitmelt inimeselt kes kas vaieldamatult on ala asjatundjad, või vähemalt peaksid seda olema oma ameti tõttu. Nendeks olid pealinna ülikooli professor ja hüdroenergeetika vast suurim spetsialist Eestis; Eesti hüdroelektrijaamade taastamise üks peamisi ja staažikamaid eestvedajaid; Eesti Energia keskkonnajuht ning keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond. Rõõmuga võin teatada, et üks neist juba soostus pakkumisega ning tema nägemuse olukorrast leiate käesolevast ajakirjanumbrist koos algteksti, kalateadlaste looga. Eesti Energiast saime küll nõusoleku, kuid pole veel saanud kommentaari ennast. Teistele soovime päikselist puhkuse jätku, siiski lootes et nad oma postkasti sügisepoole taasavades Eesti Looduse kirja hoolimatult kõrvale ei heida.

Mulle, õndsale kõrvaltvaatajale, kes küll väga usinalt elektri lutti imeb, kuid seda enam ehmub ja üllatub, kui jutuks tulevad selle tootmise keskkonnamõjud, kangastub kolm pilti võmalikust TEGELIKUST olukorrast. Esiteks, ehk tõesti on “kurjal mehel” õigus: hüdroenergia tootmine pole loodusele kahjulik, või siis pole looduse kahjustamine kahjulik meie ühiskonnale. Kogu kalateadlaste hala tuleneb hoopis murest oma kõhnukese kroonupajuki pärast, mida ohustavad sama meepoti kallale asunud taastuvenergeetikud.

Teiseks, ehk on hüdroenergeetikud tõesti paadunud kurjategijad? Maksumaksja rumalusest õngitsevad suuri kasumeid, esinevad looduse sõpradena, sisimas sellest vähimatki hoolimata. Parafraseerides tuntud laulusalmi: “lilledele ja loomadele sosistavad kõrvu / et neid kõiki armastavad, tegelt käigu põrgu!” Kus vaja, näiteks Aasta Veesäästu auhinna saamisel (AS Eesti Veejõud, aastal 2002) taovad rusikaga vastu rinda, et siis ebamugaval hetkel varjuda (kummalisel kombel ei leidnud ma internetist mainitud äriühingu kontakte). Kui need silmamoondajad kaoks, saaksime vabamalt hingata!

Kolmas pilt on kõige kurvem. Inimesed on taastumatu elektri nõela otsa juba nõnda kõvasti kinni jäänud, et sellest supist loodussõbralikku teed välja ei olegi. Üritame hüdroelektriga – hävib jõeelustik, püstitame tuulikud – hakkavad linnuteadlased hirmunult sädistama, põletame taimi – aga kuhu läheb süsihappegaas? Pilvisesevõitu on ka helge tulevik, mida meile tõotab Soome lahe põhjagraniiti kaevatud tuumajaam. Nagu eelmises Eesti Looduses ennustas filantroop Jakob von Uexküll: selginema hakkab piir keskkonnakaitsjate ja looduskaitsjate vahel. Nende, kes muretsevad eelkõige inimkonna tulevase heaolu pärast ja nende, kes nõuavad, et ka muudele elusolenditele väga liiga ei tehtaks, vahel. Nii tore oleks mõelda, et need eesmärgid on sügavalt sisult üks ja seesama, kuid kas siiski on? Meie paljuimetletud lemmikloomad – Majanduskasv ja Elukvaliteet – on sirgunud planeedi kaasasukaid lömaks tallavaiks peletisteks.

Tegelikult, lugedes tänaseid kahte ekspertarvamust, millest mõlemast aimub nõutus ja mure mitte ainult iseenda tuleviku pärast, jääb mulje, et pall on riigi väravas.

Kas taim tunneb vähem valu kui loom? Elusolendite väärtustamine vastavalt nende sarnasusele inimesega

(Keskkonnaeetika konverents "Väärtused ja konfliktid" Tartus, 28.10.2005)

Oma ettekandes räägin sellest, et inimesed väärtustavad erinevaid elusolendeid vastavalt nende sarnasusele inimesega. Seejärel püüan leida vastust et kas ja kui õigustatud selline lahterdamine on. Kolmandaks otsin inimesest lähtuva väärtustamise juuri inimese evolutsioonilisest ajaloost. Neljandaks püüan välja pakkuda alternatiivseid elusolendite väärtustamise ja kohtlemise skeeme.

Tõepoolest, inimesed ei väärtusta teisi elusolendeid üksnes pragmaatiliselt, selle põhjal kuidas üks või teine olend inimesele endale otseselt kasulik on (näited). Näib, et vähemalt mingil määral väärtustab valdav osa inimesi teisi olendeid ka "iseenesest", ja üritab vältida nende valu ja kannatusi. Sealjuures ei väärtustata aga erinevaid olendeid võrdselt, vaid kõrgemalt väärtustakse neid olendeid, kes meile endile sarnasemad. See on tegelikult meile kõigile nii iseenesestmõistetav, et pisut naljakas on seda siin ettekande vormis välja öeldagi. Loomulikult oleme nukrad eelkõige kui kannatab mõni kaasinimene, pisut vähem oleme nukrad kui kannatab mõni loom, taimede kannatused tekitavad meis vaid üsna mõõdukat kaasaelamist, ja mingi muu eluvorm kui traditsiooniline süsinikul baseeruv "elu" ei pälvi reeglina vähimatki empaatiat.

Kuna alati tundub jutt usutavam kui see toetub mingile selgele ja soliidsele kirjasõnale, siis toon ka paar näidet. Esiteks Eesti Vabariigi seadusandlus. Siit leiame looduskaitseseaduse, mis hõlmab erinevaid eluvorme, aga loomade tervis ja heaolu on lisaks võetud erilise kaitse alla loomakaitseseadusega (1). Säte "Katseloomade kaitse" kaitseb loomi loomkatsete käigus toimuva piinamise eest, ent piirdub juba üksnes selgroogsete loomadega. Katsetes kasutatavate koerte kasside ja ahvide üle on kohustsulik pidada juba individuaalset arvestust. Muuhulgas tuleb nad märgistada, mis aga pole lubatud inimahvlaste puhul, kelle märgistamist peetakse ilmselt ebaeetiliseks

Teise näitena toon ajakirjas Nature 1992 avaldatud skeemi loomkatsete õigustatuse hindamiseks (2). Erinevatele loomarühmadele on antud erinevad skoorid, kusjuures mida väiksem on skoor seda õigustatumaks peetakse loomade piinamist katsete käigus:

Species of animal

1. Low sensibility/conciousness (molluscs)

2. Some sensibility (cephalopods, fish, amphibia)

3. Sentient but possibly limited conciousness (reptiles)

4. Sentient and concious (mammals - except group 5)

5. Sentient, highly intelligent and precognitive (primates*, carnivores, cetaceans)

*Primates are not all as sentient as the anthropoid apes /.../

Sellest skeemist selgub veelgi täpsemalt nõ fülogeneetiline väärtusskaala, ehk inimesesarnasusest lähtuv väärtustamine. Teiseks aga hakkab siit selguma ka põhjendus, miks eri loomi erinevalt väärtustatakse: nimelt, inimesest erinevamaid olendeid peetakse vähem "tundlikeks", "teadlikeks" ja "prekognitiivseteks" (0. No sensibility - Plants; >>5. Highly sentient - Humans).

Sellised hinnangud on üsna naljakad, arvestades, et tegelikult pole ülaltoodud mõistete teaduslikku definitsiooni minu teada olemaski, ammugi pole need parameetrid mõõdetavad. Näiteks professor Marian Dawkins Oxfordi Ülikoolist kirjutab teadlikkuse kohta 1998 aastal ajakirjas Quarterly Review of Biology (3): "no part of biology is yet able to explain conciousness" ja nimetas: "the biggest remaining mystery in biology - that of concious experience"

Siiski on tehtud katseid fülogeneetilist väärtusskaalat kuidagi sisuliselt õigustada. Näiteks on hiljuti jooksis Delfi teadusrubriigist läbi teade pealkirjaga "Ussikesed ei tunne valu". Norra valitsus kaalus kas tuleks eetilistel kaalutlustel keelustada elussöödaga kalapüük, ja tellis uuringu, mis väidetavalt selgitas välja, et selgrootud ei ole võimelised tundma valu, ebamugavust või stressi. Mul ei õnnestunud uuringu tulemusi internetist leida (väidetavalt oli tegu kirjanduse metaanalüüsiga) ent tööd juhtinud Oslo Ülikooli professori Wenche Farstad'i kommentaar oli järgmine: "It seems to be only reflex curling when [a worm is] put on the hook. They might sense something but it is not painful and does not compromise their well-being. The common earthworm has a very simple nervous system. It can be cut in two and continue with its business."

Sarnaseid uuringuid on tehtud veelgi. Lühidalt kirjeldab sedalaadi uuringute sisu väga hästi ühe tudengi väljend kes uuris vähkide tundeid kui neid elusast peast keeta: "No brain - no pain" (4). Patrick Bateson, Cambridge Ülikooli professor kommenteerib 2003 aasta uuringut milles leiti, et kalad tunnevad valu: It is of course impossible to really know whether another person is feeling pain, let alone another species. But the next best thing is to look for behavioural responses that resemble those exhibited by a human in pain.(5)

Teisisõnu, kuna inimesest erinevate elukate tundlikkusmehhanismid on teistsugused kui inimesel, siis järeldatakse, et nad on vähem tundlikud.

Selline arutluskäik põhineb antropotsentristlikul ettekujutusel, et evolutsioon on inimese välja kujunemisele suunatud progress, ja kõik muud elusolendid justkui oleksid vaheetapid "muda" ja inimese vahel, ja seetõttu inimesest primitiivsema ülesehitusega. Mida fülogeneetiliselt kaugem mingi liik inimesest on, seda "primitiivsem" ta on. Tänaseks on alust arvata et selline arusaam on vale. Evolutsiooni iseenesest võib küll laias laastus nimetada progressiks, sest selle käigus ilmuvad välja üha üha edukamalt sigivad liigid, ja vähem edukad surevad välja. Ent kõik liigid kes on siiani suutnud püsima jääda on laias laastus võrdselt edukad, st. võrdselt võimelised oma keskkonnas ellu jääma ja järglasi andma.

Siit lähtudes ja edasi evolutsiooni loogikale toetudes on hõlpus juba selgitada välja erinevate olendite võime valu või ebameeldivust tunda: Pain evolved because, by being unpleasant, it keeps us away from the larger evolutionary disaster of death. Pain is part of a mechanism for helping us to avoid immediate sources of injury, and also to refrain from repeating actions that have resulted in damage (Dawkins 98) (3,6) Valu on evolutsiooni käigus kujunenud signaal, mis märgib ohtlikku olukorda, olukorda millest tuleks pääseda või hoiduda, selleks et tagada edukam sigimine. Genotüübid mille koosseisu kuulus mutatsioon mis võimaldas tunda valu vältisid ohtlike tegurite mõju ja jäid loodusliku valiku käigus püsima, "valutundetud" genotüübid aga surid välja. Sellisena defineerituna, saame valu tajumise võime omistada laias laastus kõigile ekstantsetele eluvormidele. Pole tõenäoline, et eksisteerib liik kellel puudub võime mõnelegi kahjulikule tegurile adaptiivselt reageerida ja sellise võimega kaasnev signaalsüsteem (võibolla viirustel ja prionitel seda pole aga ma poleks sugugi kindel). Samuti pole vähimatki põhjust arvata, et kahjulike tegurite ja adaptiivsete vastuste esinemine oleks kuidagi seotud organismide fülogeneetilise kaugusega inimese suhtes, teisisõnu, pole põhjust arvata et valutundmine oleks miskipärast eelkõige omane inimesele ja inimesesarnastele organismidele. NÄIDE TAIM VS LOOM KAITSEMEHHANISMID

taime vastus patogeenile:

- barjääride tugevdamine

- vaenlase ensüümide deaktiveerimine

- antibiootikumide eritamine

- "hüpersensitiivne" reaktsioon

- omandatud kaitsevõime (nt. hs reaktsioon): mälu

- rakkude vaheline infovahetus

3) Olles tõdenud niivõrd selget lahknemist inimestele valdavalt omase, otsapidi isegi teaduskirjanduses kajastuva arusaama ja tõenäolise tegelikkuse vahel, tekib küsimus sellise arusaama lätete kohta. Ilmselt on siin tegemist nö. vaatleja positsioonist tingitud hinnangunihkega. Valu ja kannatust omistatakse ise kogetu põhjal: kõike mis tundub sarnane sellele mis on olnud vaatleja enda organismile füsioloogiliselt ebameeldiv, väärtustatakse enam, see aga mille tajumist vaatleja endale ette ei suuda kujutada, jätab ta suhteliselt ükskõikseks.

Teisisõnu võiks öelda, et olendite tundlikkuse seostamine inimesesarnasusega, ja nende sellele vastav väärtustamine ei tulene mitte ratsionaalsest loogikast, vaid nagu muudelgi eetilistel tõekspidamistel on selle lätted pigem meie intuitsioonis, "kõhutundes", ja sel teemal kirjutatu otsib (üsnagi abitult) sellele kõhutundele verbaalset õigustust.

Nt. juba ülalmainitud Marian Dawkinsil lipsab ühe artikli abstrakti lause: "Since plants can show surprisingly sophisticated "choice" and "decision-making" mechanisms and yet we would not wish to imply that they are conscious, attribution of emotions to animals has to be done with care"(7). Ehk: kuna me EI TAHAKS taimedele teadvust omistada, siis pole meil võimalik seda omistada ka loomadele.

Ng aga ütleb (9):

“...why is the clear existence of objective reinforcing and aversive stimuli not enough to justify concern for animal well-being ... why muddy waters with talks of subjective feelings, mental suffering? The answer is simple, objective responses as such have no moral significance in my and most people’s moral systems.”

Intuitsiooni ja instinktiivsete tunnete põhjuseid, või juuri ei tule muidugi otsida loogikast või eksperimentidest, vaid hoopis sügavamalt - inimese evolutsioonilisest ajaloost. Bioloogidele on tuntud nn. hõimuvaliku (kin-selection) teooria, mille kohaselt paljud organismid on kohastunud eelistama endasarnaseid liigikaaslasi endast erinevaile, kuna esimesenamainitud kannavad tõenäolisemalt organismi enda geenidele identseid geene. Tõenäoliselt kuulub selliste organismide hulka ka inimene, kel üsna ilmselt esineb altruism oma pereliikmete suhtes. Näiteks pole inimeste hulgas, nagu mitmete teistegi loomade hulgas, haruldased juhtumid kus üks pereliige ohverdab oma elu või heaolu teise heaks.

Arvatavasti kõne ja sellega seotud inimmõtlemise üldistusvõime arenedes on selline sarnasusel põhinev väärtustamine hakanud "siirdeid ajama" ka kaugemate eluvormide suhtes: ja oma solidaarsuse ringi on paljud inimesed ja moraalisüsteemid ajapikku kaasanud lisaks lähisugulastele ka rahvuskaaslased, religioonikaaslased, rassikaaslased, ligimesed (st. kaasinimesed), loomad, nähtavad olendid, süsinikul baseeruv elu üldiselt. Selline üldistamine võib olla inimese ajaloos alles üsna hiljutine nähtus. Näiteks Albert Schweitzer, kes ise propageeris ka inimesest erinevate elusolendite eetilist väärtustamist, kirjeldab enda kogemusi Aafrika traditsioonilise kultuuri esindajatega, kelle juures arstina ta suure osa oma elust veetis

"Primitiivinimese solidaarsuse valdkond on kitsas. See piirdub veresugulastega sõna laiemas tähenduses, niisiis oma suguharu liikmetega, kes kujutavad endast tema jaoks suurt perekonda. Ma räägin oma kogemustest. Minu haiglas on niisuguseid primitiivinimesi. Kui ma kohustan mõnd omal jalal käivat patsienti  nende hulgast osutama väikest teenet teisele haigele, kes voodis lamab, siis teeb ta seda üksnes juhul, kui teine on samast suguharust. Kui ei ole, siis vastab ta mulle puhtsüdamlikult: "Tema ei ole minu vend." Tasu ega ähvardusedki ei pane teda võõrast aitama."(8)

4) Kuna vaadeldav fülogeneetiline väärtusskaala pole primaarselt mitte teaduslike uuringute või ratsionaalse seadusandluse vili, vaid meisse ajalooliselt (ja tõenäoliselt geneetiliselt) juurdunud, siis selle muutmine oleks kas võimatu või küllaltki vaevanõudev. Oma jääb omaks ja võõras võõraks, ja endasarnastest hoolime paratamtult rohkem. Arvan siiski, et mingil tasemel on paljud inimesed võimelised endale teadvustama inimesesarnasusest lähtuva tundlikkusskaala illusoorsust, ja küsima adekvaatsema skeemi järele mille põhjal elusolendeid väärtustada ja kohelda. Siin mina kui põhiliselt teadusega tegelev inimene olen üsnagi abitu, kuna, nagu Albert Einstein ütles: teadus saab kirjeldada üksnes seda kuidas asjad on, aga kuidas me peame toimima, sellele küsimusele vastuse leidmiseks tuleb paratamatult lähtuda religioonist (teisisõnu - intuitsioonist).

Aga üritan sel teemal siiski pisut edasi mõtiskleda, lähtudes (religioossest või intuitiivsest) eesmärgist toimida nii, et kaasnevad valu ja kannatused oleksid minimaalsed.

1. Esiteks tuleks võimalusel (st. kui saadav kasu on piisavalt väike) vältida, või vähemalt minimiseerida MISIGANES eluvormi tapmist või piinamist (ebalooduslikku olukorda seadmist), sõltumata selle fülogeneetilsest kaugusest inimese suhtes.

2. Teiseks tuleks elukaid tappa või piinata võimalikult kiiresti, et tajutav kannatus oleks minimaalne. Seda juhist jälgitakse inimeste tapmise puhul, ja kaldutakse jälgima ka imetajate tapmise puhul, aga näiteks juba kalade puhul kaugeltki ei pöörata sellele tähelepanu, ja samas käib praegu juhtivates teadusajakirjades kõva debatt teemal kas kalad on üldse valu tundma võimelised (5,6). Kuidas ja kui kiiresti surevad näiteks taimed mida me söögiks tapame, see huvitab õige väheseid.

2. Siiski pole eluvormid ilmselt võrdselt tundlikud kõigi neile ohtlike tegurite suhtes. Iga eluvorm suudab eelkõige valu tunda talle evolutsioonilisest ajaloost juba "tuttavate" või nende sarnaste tegurite suhtes. Seega, kolmandaks, misiganes elusolendeid tuleks surmata võimalikult ebalooduslikul teel, seega vähendades nende võimalust evolutsiooniliselt väljakujunenud vastureaktsioonide kasutamiseks (ja sealjuures valu/kannatuse tundmiseks). Näiteks võiks siin olla inimeste hukkamine poomise asemel mürgisüstiga, mis küll on ehk pikemaajlise mõjuga, ent põhjustab ohvrile vähem piina, kuna pole evolutsiooniliselt "tuttav" suremise viis. Teiste organismide kui meie endi liigikaaslaste kohtlemisest mul linnainimesena näiteid pähe ei tule, võibolla maainimesed teaksid sel teemal midagi rääkida.

Millised tegurid just on evolutsiooniliselt "tuttavad" ja millised nende sarnased (mõistes: kutsuvad esile analoogilise reaktsiooni), seda küsimust tuleb lahendada iga eluvormi puhul eraldi. Selleks pole tingimata vaja teaduslikke uuringuid, abi võib olla ka tavamõistusest. Arvata võib, et valu tekitavate tegurite ring on laiem plastilisema käitumisega olenditel (nt. umbrohi, toakärbes, rändrott, inimene), samas võib oletada ka nende tõhusamat võimet valu tekitavaid tegureid elimineerida. Elusolendite pikaajalisel kohtlemisel ei tohi unustada ka õppimisvõimet (tingitud reflekside moodustamise võimet), mis võib laiendada valu tekitavate tegurite ringi, ja samas jällegi edendada nende elimineerimist.

Viited:

1. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=752892

2. Nature 356: 101-102

3. Quarterly Review of Biology 73: 305-328

4. http://www.blue-crab.org/forum/index.php?PHPSESSID=86f11b804028eca2899fce7858e3132e&topic=3648.msg37626#msg37626

5. http://www.newscientist.com/article.ns?id=dn3673

6. http://www.vet.ed.ac.uk/animalwelfare/Fish%20pain/Pain.htm (vt. veel lõpus!: our current body of knowledge about the neuro-physiology of fish is inadequate for either argument to be entirely convincing. Therefore it is particularly relevant in this case to remember that "absence of evidence is not evidence of absence" (Sherwin, 2001). We must remain open-minded and recognize that our ability to answer the question "do fish feel pain?" with confidence is limited by the constraints of our own perception.)

7. American Zoologist 40 (6): 883-888 Dec 2000

8. Scweitzer A. Aukartus elu ees. LR 46; 1972 "Perioodika" Tallinn; lk. 17

9. Ng Yk 1995 Towards welfare biology - Evolutionary economics of animal consciousness and suffering. Biology & Philosophy 10 (3): 255-285 jul

vt. ka:

Sherwin, CM. 2001. Can invertebrates suffer? Or, how robust is argument–by analogy? Animal Welfare. 10: S103-118.

Kas lemmikloomade pidamine on õigustatud?

(seminar "Inimesed ja lemmikloomad" 26. – 27. oktoobril 2004 Eesti Kirjandusmuuseumis; Mäetagused nr. 31, 2006)

Olen ise palju erinevaid lemmikloomi pidanud. Peamiselt just metsikuid, see tähendab vabast loodusest püütud loomi. Seetõttu arvan end olevat adekvaatne sellel teemal sõna võtma, seda enam, et tõsiseid lemmikloomateadlasi on vähe. Juba sõna “lemmikloom” defineerimine on raske ülesanne. Siinses jutukeses defineeriksin lemmikloomana inimese psüühiliste vajaduste rahuldamise otstarbel inimese juures peetavat looma. 

            Selles mõttes vastandan lemmiklooma teistele koduloomadele, kes rahuldavad otsesemaid vajadusi nagu toit, materjalid, teenindus (jaht, valvamine, hiirte püüdmine) jms. Nõnda defineerituna võib öelda et lemmikloomade pidamine on muutunud massiliseks alles üsna viimasel ajal. Näiteks Suurbritannias on tänaseks lemmikloomi juba rohkem kui pooltes peredes (1). Kuna ka looduskaitselised ja eetilised küsimused hakkavad viimasel ajal üha enam tähtsustuma, siis vajab lemmikloomapidamise nähtus selgeksmõtlemist ja -rääkimist. Kas ja kust jookseb siin piir loomaarmastuse ja loomapiinamise vahel?

            Järgnevas kirjutises vaatlen esmalt lemmikloomade pidamist inimlikust vaatenurgast, seejärel üritan seda teha looma seisukohalt, vaagin looma ja inimese vahelise arusaamatuse põhjusi ning lõpuks annan paar asjakohast soovitust.

Miks me neid peame?

"Hamlyni lemmikloomade hooldamise entsüklopeedia" (1) väidab olevat “väljaspool kahtlust”, et inimesed kes peavad lemmikloomi on keskmisest tervemad, taastuvad kiiremini haigustest ning nende eluiga on keskmisest pikem. Lemmikloomi kasutatakse pikaajaliste voodihaiguste, autismi, Alzheimeri tõve, õpiraskuste jpm. raviks või leevendamiseks. Lapsed kes kasvavad koos lemmikloomadega olla enesekindlamad, vähem enesekesksed ja aktiivsemad. Muuhulgas on mainitud, et lemmikloomad aitavad koolis huvitavaks teha muidu "surmigavad" õppeained, näiteks bioloogia.

            Tõepoolest on ilmne, et teatud tüüpi inimesed, eelkõige lapsed, tunnevad lausa vastupandamatut rõõmu lähedusest mõne loomaga, ja instinktiivset vajadust neid kinni püüda ja sundida endaga koos elama. Tuntuim näide on muidugi maailmakuulus loomaaednik Gerald Durrell, kes selliseid kihkusid ka värvikalt oma raamatutes kirjeldab (nt. 2). Täiskasvanuks saades leidis ta oma tegevusele ka ettekäände: ohustatud liikide kaitse. Aga on selge, et tegu on ettekäändega, kuna ta alustas selle harrastusega ammu enne kui tal looduskaitsest aimugi oli. Teise äärmusliku näitena meenub hiljuti "Pealtnägijas" (3) nähtud tädike, keda tutvustati Šveijk'i äriidee maaletoojana. Vanaproua maja sõna otsese mõttes kubises kõikmõeldavaist elukaist, kes lausa üksteise turjal tallusid. Ise ta aga kurtis et ilma nendeta küll elada ei suudaks.

            Võtab tõsiselt mõtlema, kust küll pärineb lemmikloomade pidamise vajadus. Olles oma õpingutes evolutsiooniteooriaga väga tõsiselt tegelenud, olen veendunud, et peame seletust otsima inimese evolutsioonilisest ajaloost, loodusliku valiku käigus välja kujunenud instinktidest ehk tungidest. Realistlikke hüpoteese tuleb pähe päris mitu. Üsna ilmselt domineerivad erinevate loomaliikide ja erinevate inimeste puhul täiesti erinevad põhjused. Eristaksin neist järgmisi.

            Rudimentne loomapidamise tung. Ilmsesti on oma ajaloos enamus ühiskondi olnud rohkem või vähem koduloomade pidajad. Hea läbisaamine loomadega, nauding loomadega tegelemisest, on otseselt määranud inimese edukuse neis ühiskondades. Sedakaudu on looduslik valik kujundanud inimesest loomapidaja. Tänapäeval pole enamusel inimestel vajadust ega võimalust koduloomi pidada, aga tung on säilinud, ja seda kompenseeritakse lemmikloomade hooldamisega. Mitte just harva kuuleme ka traditsiooniliste koduloomade, näiteks veiste pidajailt, et loom tegelikult mingit tulu ei too, või toodab lausa kahjumit. Tšõngõz Ajtmatov (4) kirjeldab, kuidas nõukogude võim sundis traditsioonilisi karjakasvatajaid kortermajadesse elama. Psüühilise tasakaalu säilitamiseks üritasid nad korterites kitsi ja lambaid pidada - ja kui see ei õnnestunud, leidsid väljapääsu enesetapus. Kõneldes aga paadunud linnainimestest - kes iganes meist on tundnud naudingut näiteks akvaariumi puhastamisest või uuest avaramast hamstripuurist - tõenäoliselt kihutab meid takka eeskätt ürgne karjapidaja.

            Vanemlik tung. Esmalt vast Konrad Lorenz on tabavalt välja toonud (vt. 5), et kõik mis meile sarnaneb, aga on meist pisem ja ümaram, meenutab meile meie lapsi ja tekitab vajadust selle eest hoolitseda. Kui sellise tungi tagajärjel hoitakse enda juures vabast loodusest püütud loomi, siis sarnaneb tulemus nö. Münchauseni sündroomiga (6), ohtliku käitumishäirega, mille puhul vanemad tekitavad lapsele kannatusi, võimaldamaks endale rohkem hoolitsemist. Sellise juhtumi põhjalikku kirjeldust soovitan lugeda bioloog Eno Raua lasteraamatust "Jälle need Naksitrallid" (7).

            Miks inimesed tihti eelistavad lemmikloomi, isegi kui neil on võimalus suunata kulutatav energia oma tõelistele järglastele? Ühe võimaliku põhjusena rõhutaksin, et lemmikloomade pidamine on laste pidamisest mitmeti mugavam: loom on reeglina palju lihtsama ja ettearvatavama käitumisega kui laps, võib alluda tunduvalt kergemini kontrollile ja - last but not least - loom on piisavalt võõras olend, et põhjustada vähem muret või südamevalu kui laps.

            Tung looduse läheduse järele. Inimeste elukeskkond ja eluviis on just viimastel kümnenditel väga kiiresti muutunud. Kõik meie ümber on muutunud tehislikuks ehk antropogeenseks, alustades linnapildist ja lõpetades teleseriaalidega. Inimene pole jõudnud puhttehisliku keskkonnaga veel kohastuda. Seetõttu tunneb ta end ebamugavalt, ja vajab toetuspunktideks märke endisest keskkonnast, mitteantropogeenset informatsiooni. Seda võivad pakkuda naturaalsed sisustusmaterjalid, toataimed, loodusekskursioonid, aga muidugi ka lemmikloomad. Sellised toetuspunktid aitavad mitmete psüühikahädade vastu, näiteks autistlikud lapsed suhtlevad tihti lemmikloomadega parema meelega kui pereliikmetega (1). Pangem tähele, et lemmikloomade pidamine on eelkõige levinud just linnaelanike seas, maaelanikes võib see mõnikord lausa võõristust ja nalja tekitada!

            Allutajalik tung. Läbi oma ajaloo on inimese evolutsioon kulgenud suunas "me ei tohi oodata looduselt armuande, me peame neid temalt võtma". Vast eelkõige meeste edu järglaste soetamisel on ajalooliselt sõltunud sellest, kui paljut enda ümber nad allutada suudavad, alustades sookaaslastega ja lõpetades kasvõi puude langetamisega majaehituseks. Inimese allutajalikust loomusest tuleks otsida põhjust, miks otsitakse võimalikult eksootilisi ja kummalisi lemmikloomi, selle asemel et rahulduda näiteks lihtsa kodukassiga. See on ilmselt ka põhjus, miks valitakse võimalikult suuri ja kurje koeratõuge, miks muistsed ülikud pidasid puurides kiskjaid, või miks rõngast läbi hüppav lõvi erutab meid palju enam kui näiteks rõngast läbi hüppav lammas.

            Eelkirjeldatud tungiga tihedalt seotud on seiklustung. Mitmed loomatüübid on loodusliku valiku käigus muutunud inimesele eemaletõukavateks, kuna tegu võib olla mürgiste (lülijalgsed, roomajad) või ajalooliselt ohtlikke haigusi kandvate (närilised) liikidega. Lähedusest sellise loomaga võib kujuneda inimesele "seiklushormooni" adrenaliini ja seega lõbutunde allikas, sarnaselt näiteks õudusfilmidele või benji-hüpetele. Eelkõige seiklustungiga näib seletuvat mürgiste lemmikloomade valik, nagu skorpionid, ämblikud, piraajad, maod. Aga mingil määral kindlasti ka hiirte, rottide, prussakate ja kõiksugu sisalike pidamine. 

            Sotsiaalsed vajadused. Inimene on äärmiselt sotsiaalne loom, ta vajab oma käitumisele tagasisidet, tunnustust ja eeskuju kaaslastelt. Suhtluspartnerina võib loom olla palju usaldusväärsem kui inimene - näiteks koera tunded on lihtsad ja läbinähtavad, ja kuna ta üldse eriti ei mõtle, võib olla kindel et ta ei mõtle halvasti. Ta käitub oluliselt loomulikumalt ja sundimatumalt enamusest tänapäeva inimestest - ja annab meile sellega tihti väga vajalikku eeskuju. Lemmikloom võib olla ka väljund kaasinimestega suhtlemiseks. Näiteks ühes uuringus leiti, et koera omavaid lapsi hakkasid eakaaslased sagedamini külastama (8). Hinnaline või haruldane lemmikloomatõug võib ka olla staatusesümboliks.

           

Mida nemad tunnevad?

Rahuldame lemmikloomi pidades omi tunge, suurendame nende abil oma heaolu. Intuitiivselt arvame, et meie loomade suhtega on kõik korras kui vaid ise ennast hästi tunneme. Kui tüdineme akvaariumikaladest suuname nad vetsupotist alla, kui koerast, viime ta varjupaika, kui kass kuseb tuppa - kastreerime, papagoid aga peame puuris, sest nii on lihtsam tema tagant koristada. Selline silmaklapitatud puhtegoislik lähenemine on eluslooduses loomulik. Kas aga tegelikult lemmikloomade heaolu suureneb või väheneb kooselust inimesega? Kust läheb piir loomaarmastuse ja loomapiinamise vahel? Sellele küsimusele vastamiseks ei piisa "kõhutundest"!

            Kui järele mõelda, siis juba looma heaolu kriteeriume on väga raske määratleda. Me võime teha katseid, selgitamaks milliseid tingimusi loom mingis olukorras eelistab. Aga alati sellest ei piisa - me ei tohi unustada et looma eelistused on kujunenud väga pika ajaloo vältel toimimaks üksnes ajaloolises keskkonnas, ja võivad vaese eluka võõras olukorras (mida inimese seltskond enamasti pakub) viia ummikusse (näiteid toon allpool). Nii ebaaus kui see demokraatlikus ühiskonnas kasvanud inimesele ka ei tundu, me ei saa looma heaolu määratledes lähtuda üksnes looma enda hetketahtest.

            Lähenedes evolutsiooniteooria vaatenurgast - iga elusolendi iga tegevuse ultimatiivne eesmärk on anda võimalikult palju ja häid järglasi. Kas järglaste arv kõlbaks heaolu kriteeriumiks? Mõtleme. Väidetavalt piisaks inimese ühe ejakulatsiooni käigus väljastatavatest seemnerakkudest, et viljastada kõik Ameerika Ühendriikide naised. Kui see mõnega meist tõesti teostuks ning seejärel sunnitaks teda kogu elu mungaelu elama, kas tema heaolutunne sellest kasvaks? Vaevalt! Ehkki ultimatiivselt on kõik meie mitmesugused tegevused suunatud järglaste arvu suurendamisele, ei tähenda see, et nendest tegevustest endist saadav rahuldus oleks meie heaolutundele vähem tähtis kui lõppeesmärk ise. Selleks et saavutada lõppeesmärki, on meil läbi aegade olnud tarvilik tunda naudingut ka kõigist selleni viivatest toimingutest. Ja tunda ebamugavust (ärevust, valu, hirmu) kui meil nende tegemist ei võimaldata. Sellisest arutlusest lähtudes määratleksin, et looma heaolu taset näitab see, kuivõrd kõik tema geneetilised eeldused leiavad rakendust tema keskkonnas. 

            Konkreetsest määratlusest võib juba järeldada, millistel tingimustel tunnevad lemmikloomad end paremini ja millistel halvemini. Esimene järeldus on selgelt: mida pikem on vaadeldava loomaliigi või -sordi evolutsiooniline ajalugu inimese seltskonnas, seda paremini on ta selleks kohastunud, seda kõrgem saab olla lemmikloomana tema heaolu. Bioloogia arenedes saab üha selgemaks, kuivõrd täpselt on organismid oma keskkonnale kohastunud. Pika ajalooga koduloomad - koer, kass, veis jt. - võivad end inimese juures tunda hästi, paremini kui kusiganes mujal. Lühikese ajalooga koduloomad - rott, kuldkala, küülik jt. - tunnetavad tõenäoliselt konflikte oma ürgsemate geenide ja inimkeskkonna vahel. Paljud sünantroopsed ehk inimkaaslejad loomad - tuvi, kärbes, prussakas - võivad oskusliku pidamise korral tunda end sama mõnusalt nii siin- kui sealpool terraariumiseina. Kuid otse metsikust loodusest pärinevate (nimetagem neid edaspidi lühiduse huvides sõnaga "looduslikud") loomaliikide pidamine lemmikloomadena surub nende heaolu räigelt alla, nende geneetilised eeldused on suunatud hoopis teistsugusele keskkonnale.

            Dokumentaalfilmis "The Beast Within" (9) küsitakse lõvitaltsutajalt, kas tema arvates on lõvid oma eluga vangistuses rahul. "Nad ei tea looduslikust keskkonnast mitte midagi. Nad on vangistuses sündinud. Nad ei oskagi mujale tahta!" vastab taltsutaja tähtsa eksperdihäälega. Varustatuna ülaltoodud loogikaga võib ära tunda sarnased juhud, kui isegi loomadega lähedalt tegelevad inimesed ajavad antropotsentristlikku jama. Lõvi poleks lõvi, kui ta tunneks end puuris sama mõnusalt kui savannis. Kurb on jalutada loomaaias, kus täpselt sama disainiga aedikutes vaevlevad totaalselt erinevad sõralised ja kiskjad, standardsetes terraariumides molutavad kõige fantastilisemad roomajad jne. Iga loomaliiki eristavad teistest miljonid omadused, alustades raku biokeemiast ja lõpetades lihaste paigutuse, naha paksuse ja omadustega. Samamoodi on igal neist loomaliikidest miljoneid just neile vajalikke keskkonnategureid, mille puudumine neid end halvasti tundma paneb.

            Loomade heaolu näitlikustamiseks võib vabalt rakendada üldtuntud Maslow vajaduste püramiidi (10). Kui looduslikku looma lemmikloomana pidada, siis reeglina saab tema vajadustest rahuldada vaid kõige esmaseid: toit ja jook, ehkki ka need ei vasta kaugeltki ideaalsele, see tähendab looduslikule söögisedelile. Turvalisusvajadusega on lood juba väga kehvasti, eriti kui loom on kohastunud kõrge kisklusriskiga, see tähendab on loomupäraselt äärmiselt arglik, nagu näiteks mitmed närilised. Looma sotsiaalseid vajadusi ja vajadust sigida on väga raske rahuldavalt täita, näiteks reeglina ei võimaldata lemmikloomadel ise oma asustustihedust määrata. Paljud liigid ei sigi vangistuses üldse (aga kujutage ette kui halb peab olema kui isegi sigida ei taha!). Neil kes sigivadki, on looma enda roll paaritamises enamasti palju väiksem ja ebaloomulikum kui see looduses oleks. Isegi paljudel pika traditsiooniga sünantroopsetel lemmikloomadel võetakse mugavama pidamise eesmärgil lihtsalt munad maha, haruldast liiki lemmikloomadel puudub aga tihtipeale võimalus elu jooskul ühegi liigikaaslasega kohtuda! Eneseteostusvajaduse võiks loomade puhul ümber sõnastada: vajadus, et keskkond esitaks võimalikult palju just neid väljakutseid, mille täitmiseks loom on kohastunud. Selle vajaduse täitmisega on lood enamasti lootusetud.

            Kui püüda keskmise loodusliku looma enesetunnet ette kujutada, siis elu inimese juures tundub neile tõenäoliselt mingi painava narkounenäona, kus kõik asjad on kuidagi veidrad ja valesti. Loodusesõbrad loevad naudinguga kuulsa käitumisteadlase Konrad Lorenzi kirjeldust sellest, kuidas ta asendas metshanedele ema (11). Tegelikult pole siin nunnut ja toredat midagi rohkemat kui juhtumites, kus metsloomad on üles kasvatanud inimlapsi. Kummalgi juhul ei tunne lapsed end ilmselt kaugeltki nii hästi kui oma tõelise ema seltsis.

            Muidugi, ka looduslik keskkond on muutlik, järelikult peavad loomad olema kohastunud võõras olukorras hakkama saamisega. Ent nii järske muutusi, nagu toob vägivaldne kolimine inimese juurde, loodusliku looma elupaigas reeglina kaugeltki ei toimu! Siit edasi mõeldes võimegi tuletada teise reegli looduslike loomade heaolu hindamiseks lemmikloomana: mida intelligentsem, see tähendab õppimisvõimelisem loomaliik, seda paremini saab ta end tunda võõras keskkonnas. Loomade intelligentsus ehk õppimisvõime pärineb nende ajaloolisest keskkonnast. Mida ebastabiilsem, muutlikum, ennustamatum on keskkond, seda paremini on liigil välja arenenud õppimisvõime, jäämaks muutunud keskkonnas edukaks (12). Peale inimese enda on kõige õppimisvõimelisemad eelkõige väga sotsiaalsed loomad (kaaslaste käitumine on üsnagi raskesti ennustatav, võrreldes näiteks sobiva söömapaiga asukohaga), ja paljud sünantroopsed ehk inimkaaslejad loomad (põhjusel, et inimene ise elutseb kõige erinevamates kohtades). Ahvid, papagoid, rotid, hiired, kärbsed, prussakad - selliseid loomi iseloomustab plastilisus, nad võivad end hästi tunda väga erinevates elupaikades. Näitena "ideaalsest" lemmikloomast meenub hiljuti "Postimehes" kirjeldatud juhtum hakist, kes asus külastama Haljala Gümnaasiumi, oli äärmiselt taltsas, lasi end silitada ja segas koolitunde (13). Ei saa välistada, et tegu oli vabadussepääsenud endise lemmikloomaga, ent teades hakki kui kõrgelt sotsiaalset ja sünatroopset liiki, ei paneks ka "metsiku" haki selline käitumine väga imestama.

            Siiski tekitab ülaltoodud reegel tekitab meis intuitiivset vastumeelsust. Kas tõesti tunneb näiteks juhm vihmauss end vangistuses halvemini kui intelligentne ahv? Eelkõige väga intelligentsete loomade püüdmine lemmikloomadeks kätkeb endas meie tavaettekujutuses eriti suurt traagikat. Selline ettekujutus on osaliselt illusoorne ja osaliselt on sel tõepõhi all. Kohe selgitan.

            Esmalt illusioonidest. Meis on sügavalt juurdunud arusaam, et intelligentsemad loomad on võimelised tundma suuremaid kannatusi. Sellisele arusaamale tuginevad ka näiteks laboriloomade kohtlemise seadused, mis sätestavad, et katsete tegemiseks (loe: piinamiseks) tuleks eelistada vähem "tundlikke" (sensitive) loomi - väidetavalt põhjustatakse nii vähem kannatusi. Sealjuures peetakse tundlikemaks just inimesest fülogeneetiliselt kaugemaid loomi: piinamise eelistusjärjekord näeb välja enamvähem selline: selgrootud, külmaverelised, soojaverelised, imetajad, primaadid (14). Kummatigi pole evolutsiooniteooria valguses vähimatki põhjust arvata, et inimesest kaugemad organismid piinamise (või ebaloomuliku eluviisi) korral vähem kannataksid. Küll aga on põhjust arvata (vt. allpool), et inimesed selliste organismide kannatusi vähem märkavad, neist vähem aru saavad.

            Ent teiseks tõepõhjast. Üldistasin: mida intelligentsem, see tähendab õppimisvõimelisem loomaliik, seda paremini saab ta end tunda võõras keskkonnas. Lähedane interaktsioon inimesega võib võimaldada intelligentsele loomale mõnusamat äraolemist kui "rangelt kodeeritud" loomale. Ent seda vaid juhul, kui hooldaja võtab tema psüühiliste vajaduste, tema "otsiva vaimu", rahuldamist tõsiselt! See on aga just intelligentsemate ja sotsiaalsemate loomaliikide puhul palju raskem kui vähemintelligentsete puhul. Seetõttu tõesti, intelligentse looma enesetunne vangistuses on tihtipeale äärmiselt halb. Nagu kirjutas Konrad Lorenz: "…kõrgemalt arenenud ja erksama siseeluga loomi saab vaid siis tundma õppida, kui nad tohivad vabalt liikuda. Kuivõrd vaese ja arenematu siseeluga on sellised puuri ahistatud papagoid ja ahvid, niivõrd uskumatult elavaks, kentsakaks ja huvitavaks muutuvad needsamad loomad, kui neile anda piiramatu vabadus." (11).

Miks me neid ei mõista?

Kummati, enamik looduslike loomade pidajaid ei tunne et nad midagi paha teeksid (muidu nad vaevalt seda ju teeksidki). Kui hankida lemmiku loomuliku eluviisi kohta piisavalt teadmisi ja neid tema pidamisel hoolikalt rakendada võib üsna tihti tunduda, et loom on parima tervise juures, toimetab sangviiniliselt oma igapäevaseid toimetusi ning on rõõmus ja rahul. Minu arvates on see enamasti illusioon millel on kaks põhjust: (a) inimese ja looma vaheline suhtlusbarjäär ja (b) looma omadus jääda optimistiks, teha "halva mängu juurde head nägu". Selgitan.

            Inimese ja looma vaheline suhtlusbarjäär. Vaatame otsa mõnele kalale, näiteks latikale. Tema nägu tundub mõtlik, võibolla kergelt melanhoolne. Sellise "meeleolu" säilitab ta ka surmaeelsetes visklustes peale kaldale heitmist õngitseja poolt, või isegi soomuste rookimise ja sisikonna eemaldamise ajal. Võibolla mõistus tõesti ütleb meile, et tegelikult vaene elukas kannatab, ja kuidas veel! Ent kalale otsa vaadates alateadvus tõrgub tunnistamast, et asi saaks olla väga hull. Oleme harjunud suhtlema peaasjalikult inimestega, veelgi enam, ka ajalooliselt on meile oluline olnud ära tunda peaasjalikult just kaasinimeste tundeid ja seisundeid. Kokkupuuted aga näiteks latikaga on läbi aegade piirdunud üksnes püüdmise ja söömisega, mis pole võimaldanud empaatiavõimel kala tunnete suhtes välja kujuneda (välja arvatud ehk kala tunded püüniste vastu). Seetõttu oleme võimelised loomadelt vastu võtma eelkõige üksnes selliseid seisundimärke nagu kaasinimestelt. Aga enamus loomi ei teavita meid oma seisundist nii nagu kaasinimesed seda teeksid ja mis vallandaks meis loomupärase kaastunde. Mida evolutsiooniliselt kaugem on loom inimesest, seda vähem on loogiliselt põhjust arvata, et tema signaalid ja kehakeel sarnaneksid meie omadega ja et me tajuksime tema enesetunnet. Lisaks, vähem sotsiaalse eluviisiga loomad pole kohastunud isegi oma liigikaaslasi oma hädadest teavitama. Nõnda suudamegi üsna muretult jälgida, kuidas näiteks meie armas lemmikskorpion tõmbub päev päevalt rohkem krimpsu, kuni ühel hommikul vaikselt suusad varna on riputanud. Suhtlusbarjäärist tingitud illusiooni õnge ei lähe mitte üksnes naiivsed lemmikloomapidajad vaid ka, nagu ülalpool mainitud, isegi katseloomateadus võtab seda tõe pähe. Samuti näiteks taimetoitlased arvavad, et kuna taim seda meile vähem välja näitab, siis ta tegelikult kannatabki tapmise ja ärasöömise tõttu vähem kui loom.

            Loomad jäävad optimistiks. Teine põhjus, miks võib ekslikult tunduda, et looduslikel loomadel on inimese juures hea, on loomade omadus "halva mängu juurde head nägu teha", teisisõnu - võtta ka ebameeldivast olukorrast välja parim. Ka inimeste vangla argipäev näeb ilmselt välja üsnagi sangviiniline, eriti näiteks võõrkeelsele inimesele - või näiteks koerale. Vangistatud loomal pole aga isegi võimalust esitada president Arnold Rüütlile armuandmispalvet, ta pole kohastunud käed rüpes unistama millestki muust kui just sellest olukorrast kus ta hetkel on. Ta ei tule selle pealegi, et üritada oma õnnetu konutamisega vangistajale mõista anda tolle teo ebaviisakusest, isegi kui too oleks võimeline teda mõistma. Tema jaoks oleks see lihtsalt ajaraiskamine. Seetõttu jääb ta tavaliselt viimase füsioloogilise võimaluseni optimistiks, ja asub toimekalt (ja pealtnäha rõõmsameelselt!) tegutsema oma enesetunde parandamiseks, kui see vähegi võimalik on. See optimism kandub üle ka hooldajatele - lausa uskumatu, kui muhedana tundub selline koonduslaager halvas mõttes, nagu loomaaed, loomaaednike endi pajatustes (näiteks 15).

            Arusaamatus on veelgi suurem. Nagu ma juba eelmise peatüki alguses märkisin, ei pruugi ka loomade eelistused viidata, mis nende heaoluks parim on. Ernest Seton-Thompson (16) kirjeldab ühes kurvas jutustuses puurilinnu käitumist, kellele peale aastatepikkust vangistust pakutakse vabadust. Linnus küll vallanduvad impulsid vabadusse minekuks kuid lõpuks eelistab ta siiski puuri jääda. Ehkki tegu on ilukirjandusega, on juhtum vägagi tõetruu. Võõras keskkonnas on looma "programm" sassi aetud, talle pakutakse võõraid valikuid. Puurilind tegi enda olukorra kohta võibolla isegi hea otsuse - vabanemisega kaasnev kiire keskkonnamuutus oleks võinud väärastatud loomakesele tõesti hukutavalt mõjuda. Ent kas selline otsus näitab, et antud liigi heaolu on puuris kõrgem kui looduslikus elupaigas?

            Igasugune käitumine seisneb lihtsalt reflekside kujunemises ja vallandumises vastavalt stiimulitele. Kui inimene toob looma loomulikest erinevate stiimulitega keskkonda, pole midagi imestada, et käitumine võib olla veider ja vaatleja kergesti viia kahtlase väärtusega järeldustele. Seton-Thompsoni jutustuse tõsielulises analoogis kirjeldab Gerald Durrell (15), kuidas ta kord Paraquais oli sunnitud oma kolm kuud vangistuses peetud loomakollekstiooni taas vabadusse laskma, sest ei pääsenud nondega üle piiri. Paljud neist loomadest tolknesid veel kaua ümber laagriplatsi, ootasid toitmist ja üritasid oma puuridesse tagasi pääseda. Kuna neid ei viidud isegi nende püüdmispaika (tuttavasse kodupaika) tagasi, siis oli selline tulemus minu arvates ootuspärane. Millise järelduse teeb väga kogenud loomauurija Durrell seepeale? Tsiteerin: "Just seda laadi kogemused on muutnud mind sallimatuks zookriitikute arutute etteheidete suhtes. Nende arvates on ülekohtune võtta loomalt "vabadus"". Durrell püüab meile selle juhtumi abil näidata, et loomadel võib loomaias olla mõnusamgi kui looduslikus elupaigas. Minule aga kerkis silme ette hoopis tuntud kirjeldus siberi põlisrahvastest või indiaanlastest, keda on õpetatud alkoholi tarbima, ja kes seejärel viinapoe ümber tolknevad. Nad pole lihtsalt uudsele stiimulile kohastunud, ja seetõttu käituvad ebaadekvaatselt. Lõunamaades on laialt levinud lülijalgne nimega hämmaline. On teada, et kui sellele elukale anda terraariumis piiramatult toitu, sööb ta ennast lõhki ja jätkab ka seejärel söömist (17). Me ei saa sellisest käitumisest järeldada, et lõhkisöömine tema heaolu suurendab! Looduses takistab täis kõht teda uut saaki püüdmast, ja enesehävitamine on välistatud.

Soovitusi

Millised lihtsad järeldused võiks ülaltoodust teha?

            - Ehkki see on üha populaarsemaks muutumas, ärge võtke lemmikloomaks looduslikku looma. Ta võib ka kogenud silmale näida puuris rahulolev, kuid arvan, et tegelikult on tal halb. Ka kõige kogenum bioloog jääb hätta loodusliku looma kõigi vajaduste täitmisel. Papagoi puuri pigistamise asemel pange siilile piima või tihasele pekki.

            - Lemmikloomaks võtke mõni sünantroopne loom. Eelistatult mõni inimese ammune sümbiont, näiteks koer või kass, sest need on kõige paremini kohastunud eluks lemmikloomana. Ta rahuldab kui mitte kõik, siis enamuse teie vajadustest, ja annab teile lisaks teadmise et te ei tee talle liiga.

            - Kui vajate looduslike loomade kogemust, siis vaadelge neid nende kodupaigas. Eesti looduses ei roni ringi trendikaid eksootilisi lemmikloomi, kuid leidub väga arvukalt mitmeid kohalikke (metsvint, rohukonn, ristämblik kargavad esimestena pähe), kes on vähemalt sama huvitava käitumisega ja kellega tutvumisest võib saada palju suurema naudingu, kui näiteks toanurgas akvaariumis konutavast püütonist. Meenutagem, et ka jalutuskäik looduses aitab paljuski rahuldada samu vajadusi mida lemmikloomad.

Kokkuvõte

Lemmikloomana defineerin inimese psüühiliste vajaduste rahuldamise otstarbel inimese juures peetavat looma. Selles mõttes vastandan lemmiklooma teistele koduloomadele, kes rahuldavad otsesemaid vajadusi: toit, jaht, valvamine, hiirte püüdmine jms. Lemmikloomade pidamine on muutunud massiliseks alles viimasel ajal ning vajab seega analüüsi. Käsitlen lemmikloomapidamise fenomeni nii inimese kui looma seisukohalt. Inimene rahuldab lemmikloomapidamisega erinevaid vajadusi: rudimentne loomapidamise vajadus, loodusläheduse vajadus, vanemlik instinkt, allutamisvajadus, seiklusvajadus, sotsiaalsed vajadused. Looma heaolu kriteeriumiks pean tema geneetiliste eelduste rakendatust tema elukeskkonnas. Sellest lähtudes võib öelda, et reeglina surub inimkaugete (vs. sünantroopsete) loomade pidamine lemmikloomadena nende heaolu alla, nende vajadustest täidetakse reeglina vaid kõige esmasemad. Seda aga ei pruugi loomapidaja märgata inimese ja looma vahelise suhtlusbarjääri tõttu, samuti põhjusel, et loom üritab “halva mängu juurde head nägu teha”, st jääb reeglina optimistiks. Kui inimkauge looma pidamine pole välditav, on soovitav valida intelligentsemad, st. kohanemisvõimelisemad liigid. Sellised liigid nõuvad tihtipeale aga väga kulukat hoolitsust. Inimkaugetele liikidele tuleks eelistada kindlasti sünantroopseid loomi. Sünantroopse looma heaolu võib lemmikloomana olla maksimaalne. Muud sorti loomi on võimalik vangistuses pidamise asemel edukalt vaadelda nende kodupaigas.

Viited

1. Alderton, D. 2000. Hamlyni lemmikloomade hooldamise entsüklopeedia : praktiline käsiraamat lemmikloomade valimiseks ja hooldamiseks. Tallinn: Varrak

2. Durrell, G. 1994. Minu pere ja muud loomad. Tallinn: RKE

3. Pealtnägija. ETV 13.10.2004

4. Ajtmatov, T. 1983. Ja sajandist on pikem päev. Tallinn: Eesti Raamat

5. Mänd, T. 2004. Lemmikloom kui pesaparasiit. Seminari “Inimesed ja lemmikloomad” teesid.  http://www.folklore.ee/pubte/loomad/tees.pdf

6. Thomas, K. 2003. Munchausen syndrome by proxy: identification and diagnosis. Journal of Pediatric Nursing. 18:174-180

7. Raud, E. 1986. Jälle need Naksitrallid. Esimene raamat. Tallinn: Eesti Raamat

8. Paul, ES; Serpell, JA. 1996. Obtaining a new pet dog: Effects on middle childhood children and their families. Applied Animal Behaviour Science 47: 17-29

9. Grainger, G. 2003. The Beast Within. Grainger Television Australia Pty. Ltd. 

10. Huitt, W. 2004. Maslow's hierarchy of needs. Educational Psychology Interactive. http://chiron.valdosta.edu/whuitt/col/regsys/maslow.html.

11. Lorenz, K. 1984. Kuningas Saalomoni sõrmus. Tallinn: Valgus

12. Bernays, EA; Chapman, RF. 1994. Host-plant selection by phytophagous insects. New York: Chapman & Hall.

13. PM Online. 19.10. 2004. Noor hakk käib koolitundides. http://www.postimees.ee/191004/esileht/midagi_erilist/147728.php

14. Porter, DG. 1992. Ethical scores for animal-experiments. Nature 356: 101-102

15. Durrell, G. 1989. Loomaaed saarel. Tallinn: Valgus

16. Seton-Thompson, E. 1974. Lugusid loomadest. Tallinn: Eesti Raamat

17. Giljarov, MS; Krõžanovski, OL; Mamajev BM jt. 1984. Loomade elu. Selgrootud 3. Tallinn: Valgus

Lisa

Ussikesed ei tunne valu

Norras läbi viidud uuring tõestab, et konksu otsas väänlevad ussid ei tunne valu.

“Tavalisel vihmaussil on väga lihtne närvisüsteem — isegi kui ta pooleks lõigata, elab ta edasi,” vahendab Yahoo professor Wenche Farstadi sõnu. Uuringu eesmärk oli selgitada, kas elus söödaga kalapüügi keelustamine oleks vajalik. Selgus, et konksu otsas vingerdav uss ei tunne valu ja see ei sega tema heaolu. Norra valitsus soovis muuta loomakaitseseadust ning tahtis täpsustada, kas selgrootud tunnevad valu, ebamugavust või stressi. Uuring selgitab, et enamik selgrootuid ei tunne valu. Isegi elusast peast patta pistetavad vähid ei tunne valu, kuna nende aju ei registreeri valusignaale. Samas rõhutati, et putukad, kellel on arenenud sotsiaalse käitumise mustrid, vajavad erilist kohtlemist.

            --Delfi teadusuudised 8.02.2005

Lisa 2

Lobsters - everyone loves these delectable crustaceans, but many cooks are
squeamish about placing them into boiling water alive, which is the only
proper method of preparing them.  Frankly, the easiest way to eliminate your
guilt is to establish theirs by putting them on trial before they're cooked.
The fact is, lobsters are among the most ferocious predators on the sea
floor, and you're helping reduce crime in the reefs.  Grasp the lobster
behind the head, look it right in its unmistakably guilty eyestalks and say,
"Where were you on the night of the 21st?", then flourish a picture of a
scallop or a sole and shout, "Perhaps this will refresh that crude neural
apparatus you call a memory!"  The lobster will squirm noticeably.  It may
even take a swipe at you with one of its claws.  Incorrigible.  Pop it into
the pot.  Justice has been served, and shortly you and your friends will
be, too.

                -- Dave Barry